Primo Levi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
62. rida:
* See on inimene, kes tapab, see on inimene, kes laseb sündida ebaõiglusel või kannatab selle läbi; kuid see pole enam inimene, kes on kaotanud viimsegi mõõdutunde ja jagab voodit laibaga. See, kes on oodanud, kuni kaaslane sureb, et saada endale tema poolik leivaports, on - kuigi mitte oma süü läbi - mõtleva inimese etalonist kaugemal kui kõige primitiivsem pügmee või kõige julmem sadist.
:Osa meie hingest kuulub kokku nendega, kes meid ümbritsevad; just sellepärast ongi ebainimlik selle kogemus, kes on üle elanud päevi, mil inimene oli teise inimese silmis asi. (lk 145)
==Hingetõmbeaeg==
Primo Levi, "Kas see on inimene. Hingetõmbeaeg". Tõlkinud Maarja Kaplinski ja Mailis Põld. Vagabund, 2004, sari "Luukamber".
* See oli toosama tuttav häbi, mis vaevas meid pärast puhastusoperatsioone, iga kord, kui tuli pealt vaadata või taluda mõnd teotust - häbi, mida sakslased ei tundnud, aga mida tunneb aus inimene, kui seisab silmitsi teiste süüga, süüga, mis pelgalt oma olemasoluga närib hinge seest, sellega, et teda ei saa tegelikkusest kõrvaldada ja et su hea tahe oli olnud kas tühine või vähene ja maailma kaitsmiseks polnud sellest piisanud. (lk 150)
* Ja ka siin, nagu me pika rännutee igal pöörangul, üllatati meid hakatuseks dušiga, sellal kui meie tundsime puudust hoopis muust. Ent tegu polnud tolle alandava, deemonlikult groteskse musta missa rituaaliga, mis oli tähistanud meie sisenemist koonduslaagri kõiksusse; see polnud ka funktsionaalne, kõrgel tehnilisel tasemel antiseptiline protseduur, mis sai meile osaks mitme kuu pärast, kui ameeriklased meid oma hoole alla võtsid; tegemist oli venepärase pesemisega, umbes nii, nagu see on ajast-aega käinud.
:Ma ei kahtle sugugi, et üks korralik dušš kulus meile toonastes oludes ära: see oli vajalik ja igati teretulnud. Ent nii selle kui ka kõigi kolme mälestusväärse küürimise puhul üldse oli toimingu konkreetse, otsese tähenduse taga hõlpsalt äratuntav suur sümboolne vari: iga uus võim, kes meid korralt oma sfääri tõmbas, tundis ebateadlikku iha kiskuda meilt varasema elu kest, teha meist oma mudelile vastavad uued inimesed, märgistada meid oma sildiga. (lk 155)
* Kolmeaastane Hurbinek, kes vist oli Auschwitzis sündinud ega olnud eales näinud puud, Hurbinek, kes nagu täismees võitles viimse hingetõmbeni, et vallutada sissepääs inimeste maailma, kust elajalik vägi oli ta pagendanud, Hurbinek, kel polnud nime, ent kelle tillukest õlavart märgistas Auschwitzi tätoveering, suri 1945. aasta märtsi alul - vabana, kuid mitte päästetuna. Mitte midagi ei jäänud tast järele: ta tunnistab minu sõnade kaudu. (lk 158)
* Lapsed olid Birkenaus kui rändlinnud: vaid mõni päev püsija edasi kas eksperimentide plokki või otseteed gaasikambrisse. Henek oli kohe taibanud, kust kandist tuul; tubli kapona oli ta "organiseerunud”, loonud püsisuhted ühe mõjuka ungari ''Häftling''<nowiki>'</nowiki>iga ning vabastamiseni vastu pidanud. Kui lasteplokis viidi läbi puhastusi, siis otsustas tema, keda. Kas ta süümepiinu ei tundnud? Ei: miks ta pidanuks..., oli’s ellujäämiseks mõni muu moodus? (lk 159)
* Mis puutub aga kreeklasse, siis ega triumfist palju puudunud. Kreeklane! Kreeklane kohal! Kumu levis toast tuppa ja peagi oli mu kipraskulmulise kaaslase ümber kogunenud pidutsev rahvamurd. Need sõjamehed, kes alles hiljaaegu olid naasnud sõjaajaloo armetuimast okupatsioonist, rääkisid kreeka keelt, ja mõned täitsa soravalt; kaasakiskuvalt meenutasid nad sündmusi ja paiku, tunnustades anastatud maa meeleheitlikku, väärikat vastupanu rüütelliku vaikimisega. Ent oli veel midagi, mis seltskonda tiivustas: minu kaaslane polnud mingi suvaline kreeklane, silmaga oli näha, et tegemist on meistri, autoriteedi, superkreeklasega. Mõneminutilise vestluse käigus oli ta korda saatnud ime: oli loonud meeleolu.
:Ta oli ka sobivalt varustatud: oskas itaalia keelt ja (mis veelgi olulisem ja millest paljudel itaallastelgi jääb vajaka) teadis, millest itaalia keeles rääkida. Ma jäin päris tummaks: kreeklane ilmutas asjatundlikkust neidude ja nuudlite, Juventuse ja ooperimuusika, sõja ja silmapõletiku, veini, musta turu ja mootorrataste alal ja teadis kõiksugu nippe. Minu seltskonnas nii kidakeelsest Mordo Nahumist sai üürikese ajaga õhtu nael ja tähelepanu keskpunkt. (lk 173)
* Kõik moraalikoodeksid on oma määratlustes jäigad ega võimalda varjundeid, kompromisse, kokkusobitamist. Nad kas võetakse tervikuna omaks või lükatakse kogu täiega tagasi. Ja see on ka peamisi põhjusi, miks inimene elab karjas, otsides vähem või rohkem teadlikult mitte niivõrd liigikaaslase lähedust, kuivõrd suguvenda, kes jagab ta sügavamaid veendumusi (või nende veendumuste puudumist). (lk 174)
* Vaeste söökla asus katedraali taga: jäi üle välja selgitada, milline Krakówi paljudest kaunitest kirikutest on nimelt katedraal. Kellelt küsida ja kuidas? Üks preester läks mööda: uuriks õige temalt? Kuid too noor ja lahke moega preester ei mõistnud ei prantsuse ega saksa keelt; asi lõppes sellega, et esimest ja ainukest korda pärast kooli lõpetamist maitsesin aastatepikkuse klassikaliste keelte tuupimise vilja, alustades ladina keeles ülimalt veidrat ja segast vestlust. Pärast esmase teabe hankimist ("''Pater optime, ubi est mensa pauperorum''?") hakkasime läbisegi rääkima kõigest: mu juudi päritolust, laagrist ("''castra''"? Ei, parem laager, mis paraku küll igaühele arusaadav), Itaaliast, et avalikus kohas pole soovitav saksa keeles rääkida (pisut hiljem kogesin seda omal nahal ja mõistsin paremini) ja veel loendamatutest asjadest, millele tavatu keeleline vorm lisas kummalise, muistse hõngu. (lk 177)
* Kreeklane selgitas, kui ränk patt on olla jalanõudeta. Sõjaajal tuleb eeskätt hoolitseda kahe asja eest: esmalt jalanõude ja siis söögikraami eest; mitte aga vastupidi, nagu arvab rahvas. Sest kel kingad jalas, võib minna ja otsida, mida hamba alla panna, ümberpöördu aga ei kehti. "Kuid sõda on ju läbi," väitsin ma; ja nagu toonasel hingetõmbeajal paljud, nii arvasin minagi, et sõda on läbi, mõeldes seda märksa laiemalt, kui täna julgetakse uskuda. "Alati käib sõda," kõlas Mordo Nahumi mälestusväärne vastus. (lk 178)
* Teatavasti ei sünni keegi meist valmis moraalinormidega: need kujundatakse elu jooksul - kogemuste ja tegude põhjal ja ka võõra kogemuse põhjal, kui see sarnaneb meie kogetuga; seega võrdub meie kõigi moraalne universum varasemate kogemuste summaga ja kujutab teatavas mõttes eluloo kokkuvõtet. (lk 178)
* Mul oli muidki tööülesandeid: pidin Leonardot kliinikus aitama, aitama tal teha ka igapäevast täikontrolli. Nois paigus, kus tähniline tüüfus levis surmatoova nakkushaigusena, osutus seda laadi protseduur hädavajalikuks. Ülesanne ei olnud kuigi meeliköitev: tuli barakid läbi käia, kõik pidid end vööni paljaks koorima ja särgi ette näitama, sest täidel oli kombeks voltide ja õmbluste vahel pesitseda ja sinna muneda. Kõnealust sorti täil on seljal punane laik ning üks pilalugu, mida meie patsiendid väsimatult korrutasid, kinnitas, et kui laiku läbi kohase suurendusklaasi vaadata, pole see miski muu kui tilluke sirbi ja vasara kujutis. Selliseid täisid kutsutakse ka jalaväelasteks, kusjuures kirpe kutsutakse suurtüki- ja sääski lennuväeks, lutikaid langevarjuriteks ning satikaid sapöörideks. Vastav venekeelne sõna on "''vši''"; seda teatas Marja, kui ta andis mulle teise klade, kuhu pidin märkima täitanute nimed, arvuliselt ära näitama, kui palju neid päevas on avastatud, ja punasega alla joonima, kellel on korduvalt söödikuid avastatud. (lk 189-190)
* Tegelikult tasus paar tunnikest jaamas mööda saata ka igasuguse kasusaamise eesmärgita, ainuüksi selle nimel, et näha haaravat etendust, mida pakkus kodumaale naasev Punaarmee, pidulikku vaatemängu, mis oli kui piibellik rahvasteränd ja värvikirev nagu rändtsirkuse kolimine. Katowices peatusid üüratu pikad kaubavagunitest kokku haagitud sõjaväeešelonid, mis kohandatud kuudepikkuseks reisiks-ehk isegi Vaikse ookeani äärde välja. Pead-jalad koos elutsesid seal tuhanded sõjaväelased ja tsiviilisikud, mehed ja naised, endised vangid ja sakslased, kes omakorda vangi langenud; takkaotsa kauba-ja mööblikraam, pudulojused, mahamonteeritud tootmisliinid, toiduained, lahinguvarustus ja lihtsalt risu ja rämps. Need voorid olid kui ratastel külad: mõni vagun, kus abieluvoodi või kakski, peeglitega riidekapp, pliit, raadio, lauad-toolid, meenutas kodust pesakest. Vagunist teise olid ausõna-peal veetud elektrijuhtmed, mis said alguse esimesest vagunist, kus asus generaator; juhtmeid oli vaja, et valgust saada, aga ühtlasi ka selleks, et pesu kuivama riputada (ja nõgiseks määrida). Hommikuti, kui lükanduksed lahti tõmmati, ilmusid koduste interjööride taustal nähtavale laia unise palgega poolalasti mehed-naised; jahmunult vahtisid nad ümbrust, taipamata, kus ilmanurgas nad parajasti viibivad, läksid siis maha, et end vooliku all jääkülma veega pesta ning lasid plotski keeramiseks ringi käima tubaka ja Pravda ribad. (lk 200)
==Välislingid==
| |||