Antisemitism: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Link
1. rida:
 
==Proosa==
 
* Surunud vasakusse silma [[monokkel|monokli]], võis ülempolitseimeister laiali laotada talle toodud "Sovremennõje Izvestija" riuklikud numbrid ja pärast natukest otsimist koduselt ning kõikemõistvalt ja üpris ilma tigeduseta muheldes näidata üht [[toimetaja]]le tulnud kriitilist kirja, kus keegi allkirjaga "Porfiri Klenus" ("No küll mõtlevad aga nimesid välja," naljatas politseimeister), ilmselt samuti nagu "Moskvitš", kirjutas elukallidusest, nõudis kindla hinna kehtestama [[soolaliha]]le, et see oleks kättesaadav nii rikastele kui vaestele... Aga... aga... Ja iluravitsetud [[nimetissõrm]]ega võis ta juhtida neid, kes temaga koos lehte vaatasid järgnevatele ridadele. Need aga valgustasid autori palet otsekui [[prožektor]]iga: seal juhiti tähelepanu suurele hulgale [[juut]]idele, kes elavad [[Moskva]]s ja kellest pole teada, kust nad sissetulekut saavad, sest "sajad neist elutsevad ettekäändel, et teevad [[kvass]]i, millest neil pole aimugi". (lk 23-24)
** [[Marietta Šaginjan]], "Esimene näitus", tlk Miralda Prääts, 1970
 
 
* Lause ''Juudid tuleb hävitada'' koosneb vähestest sõnadest, seda saab kiiresti öelda, härrased. Kuid see, mida ta nõuab sellelt, kes teda ellu viib, on kõige rängem ja raskem asi maailmas. Loomulikult on need juudid, need on kõigest juudid, see on selge. Kuid mõelge sellele hulgale inimestele — isegi parteikaaslastele — , kes on pöördunud igasuguste ametkondade või minu enda poole selle kuulsa palvega, et kõik juudid on küll muidugi sead, välja arvatud See-ja-see või Too-ja-too, kes on korralikud juudid, ja neile ei tohiks midagi teha. Julgen kinnitada, et kui otsustada nende palvete ja selliste arvamuste hulga järgi, on Saksamaal olnud rohkem korralikke juute, kui neid üldse arvuliselt kokku on. /---/ Palun teid tungivalt lihtsalt kuulata seda, mida ma siin valitud seltskonna ees ütlen, ja sellest mitte kunagi enam rääkida. Meile on esitatud järgmine küsimus: mida teha naiste ja lastega? — Ma olen otsusele jõudnud ja ka siin leidnud ilmselge lahenduse. Ma ei tundnud endal olevat õigust hävitada mehi — kui soovite, võite öelda "tappa" või "lasta tappa" — ning jätta kasvama lapsed, kes meie lastele ja järeltulijatele kätte maksaksid. Tuli teha raske otsus see rahvas maa pealt kaotada. See oli organisatsioonile, mis pidi selle ülesande täitma, kõige rängem asi, mida tal teha on tulnud. Ma usun, et võin öelda, et see täideti, ilma et meie mehed ja meie ohvitserid oleksid selle pärast oma südames ja hinges kannatanud. Kuid see oht oli sellegipoolest olemas. Tee kahe võimaluse vahel — muutuda liiga kalgiks, südametuks ning mitte enam austada inimelu või siis muutuda liiga pehmeks ja kaotada pea, kuni närvikriisideni välja — , tee Skylla ja Charybdise vahel on lootusetult kitsas. ** [[Heinrich Himmler]], kõne 6. oktoobril 1943, ''cit. via'' Alain Besançon, "Sajandi õnnetus: kommunismist, natsismist ja holokausti ainulaadsusest. Tõlkinud [[Katre Talviste]]. [[LR]] 34/35 2001, lk 31-32
 
 
 
* Kommunistlikus tsoonis on juhid mõnikord püüdnud põhilist skeemi ise kokku võtta, nii tegid [[Stalin]] ja [[Mao]]. Kokkuvõte mahub mõnele leheküljele ning sisaldab doktriini selle täies ulatuses: pole paremaid käsitlusi kui need [[õpik]]ud, mida vahel on nimetatud "alusteks", et panna arvama, et on küll veel teisi ja targemaid, ehkki nood pole muud kui esimeste paisutus. Kuid neid ei sunnita sellepärast vähem "õppima", see tähendab, et alamatel on kohustus veeta sadu tunde neid mäludes ja veerides. Natslikus tsoonis selliseid käsiraamatuid ei olnud. Mõtlemises tuli toetuda juhile, kes esines kui [[oraakel]] ja kui [[poeet]]. Kui seda mõtlemist sisuliselt analüüsida, on see hale segu [[sotsiaaldarvinism]]ist, [[eugeenika]]st, [[Nietzsche]] ähmasest kristluse-vihkamisest, "kurjusereligioonist" ja patoloogilisest antisemitismist. (lk 28)
* Kui võideldakse ideoloogilise režiimiga, on esimene ülesanne ning suund, mille juurde tuleb kindlaks jääda, igasuguse aruteluta keelduda sellest tegelikkusekirjeldusest, mille see ideoloogia välja pakub. Kui anda [[saatan]]ale sõrm ja nõustuda, et selles kirjelduses on "osake tõtt" , kui näiteks möönda, et on olemas aarialased ja mitte-aarialased ning seega on olemas ka "juudiprobleem" , ollakse kadunud ning tahe kuuletub üksnes väändunud [[mõistus]]ele. Jääb üle ainult paluda "aarialasi" seda "probleemi" "inimlikult" lahendada. Ideoloogia kõige võltsimaks kohaks ongi just see "osake tõtt" , see kütkestava võimu kese. See reegel kehtib igasuguse ideoloogia ja iseäranis kommunistliku ideoloogia kohta. (lk 93)
** [[Alain Besançon]], "Sajandi õnnetus: kommunismist, natsismist ja holokausti ainulaadsusest. Tõlkinud [[Katre Talviste]]. [[LR]] 34/35 2001
 
 
* Kultuuripuhtuse otsimine võis kergesti hälbida õigelt rajalt, kõige venelasliku armastamine manduda [[välismaa]]lt pärit ja tundmatu tõrjumiseks. Antisemitismi [[vähktõbi]] oli levinud kogu üheksateistkümnenda sajandi [[Euroopa]]s, kuid [[Venemaa]]l kultiveeriti selle kõige ohtlikumaid haigusidusid. Tegelikult oli selle Vene vorm nii jultunud, et 1891. aastal pidas [[Aleksander III]] vend, suurvürst Sergei Aleksandrovitš [[Moskva]] kindralkuberneri kohale astumise eeltingimusena vajalikuks nõuda, et [[linn]] puhastataks [[juudid|juutidest]]. Veelgi üllatavam oli seik, et linnavõimud olid valmis kuuletuma, ning aastail 1891-1892 kihutas [[politsei]] kaks kolmandikku Moskva juudi populatsioonist [[kodu]]st välja.
** [[Catherine Merridale]], "Punane kindlus. Venemaa ajaloo salasüda". Tõlkinud Matti Piirimaa. Tänapäev, 2014, lk 217
 
 
* Surunud vasakusse silma [[monokkel|monokli]], võis ülempolitseimeister laiali laotada talle toodud "Sovremennõje Izvestija" riuklikud numbrid ja pärast natukest otsimist koduselt ning kõikemõistvalt ja üpris ilma tigeduseta muheldes näidata üht [[toimetaja]]le tulnud kriitilist kirja, kus keegi allkirjaga "Porfiri Klenus" ("No küll mõtlevad aga nimesid välja," naljatas politseimeister), ilmselt samuti nagu "Moskvitš", kirjutas elukallidusest, nõudis kindla hinna kehtestama [[soolaliha]]le, et see oleks kättesaadav nii rikastele kui vaestele... Aga... aga... Ja iluravitsetud [[nimetissõrm]]ega võis ta juhtida neid, kes temaga koos lehte vaatasid järgnevatele ridadele. Need aga valgustasid autori palet otsekui [[prožektor]]iga: seal juhiti tähelepanu suurele hulgale [[juut]]idele, kes elavad [[Moskva]]s ja kellest pole teada, kust nad sissetulekut saavad, sest "sajad neist elutsevad ettekäändel, et teevad [[kvass]]i, millest neil pole aimugi". (lk 23-24)
** [[Marietta Šaginjan]], "Esimene näitus", tlk Miralda Prääts, 1970
 
{{Vikipeedia}}