Vikitsitaadid

Holokaust: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Kruusamägi (arutelu | kaastöö)
788 muudatust
PResümee puudub
5. rida:
 
 
* Uued juutidega seotud määrused. [[Silmus]]t tõmmatakse ikka koomamale, [[vaim]]u ja [[keha99keha]] püütakse murda aina uute alatute võtetega. Mida kõike pole viimasel aastal kokku kuhjunud! Ja väike nõelatorge on mõnikord valusam kui nuiahoop. Ma kogun [[määrus]]ed kokku: 1) [[Õhtu]]l pärast kella kaheksat või üheksat [[kodu]]s olla. [[Kontroll]]! 2) Oma majast välja ajamine. 3) [[Raadio]]- ja [[telefon]]ikeeld. 4) [[Teater|Teatri]]-, [[kino]]-, [[kontsert|kontserdi]]-, [[muuseum]]ikeeld. 5) Keeld ajakirju tellida või osta. 6 )Sõidukeeld (kolm faasi) a) auto[[buss]]id on keelatud, [[tramm]]is on lubatud ainult esiplatvorm, b) kõik sõidud on keelatud peale töölesõidu, c) ka tööle jala, kui töökoht ei ole kaugemal kui 7 km või [[haigus]]e korral (aga haigustõendit on raske saada). Muidugi ka [[takso]]sõidukeeld. 7) Defitsiitsete [[kaup]]ade ostu keeld. 8) Sigarite ja igasuguste tubakasaaduste ostu keeld. 9) [[Lill]]ede ostu keeld. 10) Piimakaardi äravõtmine. 11) [[Juuksur]]i juurde mineku keeld. 12) Töömehi saab tellida ainult kogukonna kaudu. 13) Kohustus ära anda [[kirjutusmasin]]ad, 14) [[karusnahad]] ja villased [[tekid]], 15) [[jalgrattad]] -– tööle tohib jalgrattaga sõita (pühapäevaväljasõidud ja jalgrattaga küllasõit on keelatud), 16) lamamistoolid, 17) [[koer]]ad, [[kass]]id, [[linnud]]. 18) Keeld [[Dresden]]i piiridest lahkuda, 19) [[vaksal]]isse minna, 20) Ministeeriumi kaldapealsete minna, [[park]]ides käia 21) Bürgerwieset ja Suure Aiaga piirnevaid [[tänav]]aid kasutada (Pargi tänav, Lennestrasse, Karcherallee). Viimane piirang alles eilsest peale. Üleeilsest ka turuhoonete külastamise keeld. 22) 19. septembrist [[juuditäht]]. 23) Toiduvarude kodus hoidmise keeld. ([[Gestaapo]] võtab ka [[talong]]ide eest ostetu kaasa.) 24) Laenu[[raamatukogu]]de keeld. 25) Tähe tõttu on kõik [[restoran]]id keelatud. Restoranis saab ikka veel midagi süüa, mingit "majatoitu", kui kodus pole enam midagi. Eva ütleb, et restoranid on puupüsti täis. 26) Riidekaarti ei ole. 27) Kalakaarti ei ole. 28) Mingit erinormi ei ole, nagu [[kohv]], [[šokolaad]], [[puuvili]], kondenspiim. 29) Erimaksud. 30) Maksuvaba summa pidev vähenemine. Minu oma oli algul 600, siis 320, nüüd 185 marka. 31) Ostuaja piiramine ühele tunnile (kolmest neljani, laupäeval kaheteistkümnest üheni). Ma usun, et need 31 punkti on kõik. Aga ka kõik koos ei ole nad midagi võrreldes pideva hirmuga [[läbiotsimine|läbiotsimise]], jõhkra kohtlemise, [[vangla]], [[koonduslaager|koonduslaagri]] ja vägivaldse [[surm]]a ees. (lk 70-7270–72)
* [[Üliõpilane|Üliõpilasena]] naersin ma ühe [[Shakespeare]]'i-monograafia üle (ma arvan: Sieper), mis tegi [[statistika]]t, kui sageli Shakespeare'il [[trompet]]it puhuti, [[trumm]]i löödi ja vilistati. Kui gestaapo mu töö peal trampis, olin ma just võtnud eraldi lehe, et kindlaks teha, kui sageli ja mitmes seoses substantiivi, adjektiivi ja verbina kasutab Rosenberg sõnu [[veri]], [[liik]] ja [[rass]]. (lk 77)
* Seni võisid tööl käivatel juutidel olla jalgrattad. Kõige uuem määrus (4): jalgratas võib olla ainult töölisel, kelle tee (töökohta) on pikem kui 7 km. Samal ajal: kellel on veel lubatud trammiga sõita (töölised üle 7 km piiri), ei tohi enam osta pileteid 12 kaupa või ümberistumiskomplekti, vaid ainult kalleid üksikpileteid. (lk 90)
* Kõik peab nüüd toimuma varjatult, vähemalt gestaapo eest. [[Stockholm]]i kaart on saksa [[tsensuur]]ist läbi tulnud, aga halastagu mulle Jumal, kui gestaapo need read minu käest leiab. -– Kätchen toob mulle ühe lehe eilsest Dresdener Anzeiger'ist -– aga kohe ära hävitada! Meil ei tohi ju ühtegi [[ajaleht]]e olla, me vaatame igal õhtul all telegramme ajalehest Dresdener Neueste Nachrichten, mida aarialane Elsa Kreidl tellib. Niisiis avaldab Anzeigev artikli saagi kohta, mis kõige kaunima ilukõne taga laseb aimata karjuvat [[puudus]]t. "Kõige halvemad kartused" ei olevat täide läinud, kuid siiski tuleb väga kokkuhoidlikult majandada. Kui kuidagi võimalik, peaks midagi ka kõvasti vähenenud seakasvatusele jääma. Jne, jne. Mina ei oleks tsensorina artiklit -– pahaendelise pealkirjaga "Igapäevane leib" -– küll läbi lasknud. (lk 98)
* Hr Hirschel tuli minuga kaasa, ta tahtvat proua Picki, oma endist üürilist, vaatama tulla. Ta kaebas gestaapo kirjeldamatu [[jõhkrus]]e üle. Eriti need kaks, kellega ka meil oli tegemist olnud, "Sülitaja" ja "Kolkija", olevat kuradid. Nad ei ole, nagu mina arvasin, päris madalal ametikohal. Sülitaja, hullumeelsete tumedate silmadega, on komissar, teine (kahvatusinised väikesed teravad silmad, esiletungiv nina, nokkmüts blondidel juustel) kapteni auastmes sturmbannfüürer; nende nimed on Weser ja Clemens. Hirschel ja Kahlenberg (Pionkowski vähem sümpaatne ja väga nooruslik järglane) olid kutsutud gestaaposse, et vastu võtta uue transpordi nimekiri. "Mis te siin hulgute? Mis te jälle olete kokku keeranud, midagi olete te ju alati kokku keeranud." (Hirschel lisas: ka teda on seal juba kolgitud, kahe peamise kiskja juuresolekul on ka muidu mõõdukad mehed kohustatud julmad olema.) (lk 100)
* Neil viimastel kuudel õppisin ma ikka jälle: [[Esra]]st peale on olemas õige juudi [[religioon]], "Seadus", tuhanded eeskirjad, mis seovad juuti päeva kõigil tundidel väiksemaiski tegemistes oma religiooniga ja meenutavad [[jumal]]at. Gestaapo on nagu Esra. Kord tahaksin ma fikseerida tavalise päevakava (ilma ühegi ebatavalise sündmuseta, nagu [[mõrv]] või [[enesetapp]] või läbiotsimine). Ärgates: kas "nad" täna tulevad? (On olemas ohtlikke ja ohutuid päevi -– [[reede]] näiteks on väga ohtlik, siis oletavad "nad" juba pühapäevasisseoste.) Pesemisel, duši all käimisel, raseerimisel: kuhu [[seep]] panna, kui "nad" praegu tulevad. Siis [[hommikusöök]]: kõik peidupaikadest välja tuua, peidupaikadesse tagasi panna. Siis sigari puudumine; hirm teega topitud [[piip|piibu]] suitsetamisel, see ei vii just vanglasse, aga peksa saab siiski. Ajalehe puudumine. Siis [[kirjakandja]] helistamine. Kas see on kirjakandja või on seal "nemad"? Ja mida toob kirjakandja? Siis töötunnid. [[Päevik]] on eluohtlik; laenuraamatukogu [[raamat]] toob kaasa peksu, [[käsikiri|käsikirjad]] rebitakse katki. Mingi [[auto]] sõidab iga paari minuti tagant mööda. Kas "nemad"? Iga kord [[aken|akna]] juurde, köögiaken on ees, töötuba on taga. Kindlasti helistab keegi kella, vähemalt üks enne lõunat, üks pärast lõunat. On need "nemad"? Siis poes käimine. Igas autos, igal jalgrattal, igas jalakäijas võib oodata "neid". (Ma olen küllalt sageli sõimata saanud.) Mulle tuleb meelde, ma kandsin just mappi vasaku kaenla all -– võib-olla oli täht varjatud, võib-olla keegi kaebas mu peale. Ostude tegemisel pole minul kui segaabielus oleval nii palju karta kui teistel. Kui proua Kreidl juuditalongi vastu paar ilma J-ta väiksemat talongi tagasi saab (mida ei saa kuidagi vältida), topib ta "aaria" omad käekoti voodri vahele, sest aaria talongide omamine on keelatud. (lk 101-102101–102)
* Ajaleheveerandikult [[kemmerg]]us leidsin ma [[följeton]]i pealkirja: "[[Inimkond]] käsib!". Imelik, kuidas see lubatud on: "maailmavaateliselt" on see ju vormeli "Füürer käsib" pilkamine. Seejuures sai mulle selgeks, kui kesksel kohal on see vormel kogu natsionaalsotsialistlikus mõtlemises, ja kuidas just see paljastas natsionaalsotsialismi ja fašismi kõige tugevamad juured. ([[Kommunism]]i puhul vähem.) Ühe [[põlvkond|põlvkonna]] väsimus. Ta tahab vabaneda sunnist isiklikus elus. (lk 104)
* Ma näen nii harva [[unenägu|und]]. Ja täna hommikul ärkasin ma [[hirm]]uga. Oli nii palav, et ma olin trammipeatuses oma [[mantel|mantli]] kokku rullinud ja maha asetanud (tähega mantli) ja seisin [[pintsak]]us ilma täheta. Kaks härrat kõnetasid mind: "Me oleme teid ju mitu korda juuditähega näinud. Kuidas siis...?" Selle peale ärkasin ma vastiku hirmutundega. Hiljuti poodi mind unes üles, täna ilma täheta, see teeb üks välja. (lk 107)
16. rida:
 
 
* Lause ''Juudid tuleb hävitada'' koosneb vähestest sõnadest, seda saab kiiresti öelda, härrased. Kuid see, mida ta nõuab sellelt, kes teda ellu viib, on kõige rängem ja raskem asi maailmas. Loomulikult on need juudid, need on kõigest juudid, see on selge. Kuid mõelge sellele hulgale inimestele — isegi parteikaaslastele — , kes on pöördunud igasuguste ametkondade või minu enda poole selle kuulsa palvega, et kõik juudid on küll muidugi sead, välja arvatud See-ja-see või Too-ja-too, kes on korralikud juudid, ja neile ei tohiks midagi teha. Julgen kinnitada, et kui otsustada nende palvete ja selliste [[arvamus]]te hulga järgi, on Saksamaal olnud rohkem korralikke juute, kui neid üldse arvuliselt kokku on. /---/ Palun teid tungivalt lihtsalt kuulata seda, mida ma siin valitud seltskonna ees ütlen, ja sellest mitte kunagi enam rääkida. Meile on esitatud järgmine [[küsimus]]: mida teha naiste ja lastega? — Ma olen otsusele jõudnud ja ka siin leidnud ilmselge [[lahendus]]e. Ma ei tundnud endal olevat õigust hävitada mehi — kui soovite, võite öelda "tappa" või "lasta tappa" — ning jätta kasvama lapsed, kes meie lastele ja järeltulijatele kätte maksaksid. Tuli teha raske otsus see rahvas maa pealt kaotada. See oli organisatsioonile, mis pidi selle ülesande täitma, kõige rängem asi, mida tal teha on tulnud. Ma usun, et võin öelda, et see täideti, ilma et meie mehed ja meie ohvitserid oleksid selle pärast oma südames ja hinges kannatanud. Kuid see oht oli sellegipoolest olemas. Tee kahe võimaluse vahel — muutuda liiga kalgiks, südametuks ning mitte enam austada inimelu või siis muutuda liiga pehmeks ja kaotada pea, kuni närvikriisideni välja — , tee Skylla ja Charybdise vahel on lootusetult kitsas. ** [[Heinrich Himmler]], kõne 6. oktoobril 1943, ''cit. via'' Alain Besançon, "Sajandi õnnetus: kommunismist, natsismist ja holokausti ainulaadsusest. Tõlkinud [[Katre Talviste]]. [[LR]] 34/35 2001, lk 31-3231–32
 
 
22. rida:
* Paljud inimesed või rahvad võivad vaistlikult tunda, et "iga [[võõras]] on [[vaenlane]]". Enamasti elab see [[veendumus]] hingesügavuses otsekui avastamata [[põletik]]; ta ilmutab ennast ainult juhuslikult ja ettearvamatult, ega ole aluseks [[filosoofia|filosoofilisele]] süsteemile. Kui aga see juhtub, kui sõnastamata [[eelarvamus]] saab loogiliselt esitatud kaalukaks väiteks, siis on selle ahela lõpus koonduslaager. Ta on ühe [[maailmavaade|maailmavaate]], järjekindlalt rakendatud mõtteviisi ootuspärane lõpptulemus: kuni selline mõtteviis eksisteerib, ähvardavad meid tema konsekventsid. (lk 7)
* Vähem kui kümne minutiga olime meie, terved mehed, kogutud ühte gruppi. Seda, mis sai teistest, naistest, lastest, vanakestest, ei saanud me teada ei siis ega hiljem: [[öö]] lihtsalt neelas nad endasse. Täna aga teame, et selle kiire ja pealiskaudse [[valik]]uga oli kindlaks tehtud, kes meist suudab tööga ''Reich''<nowiki>'</nowiki>ile kasu tuua ja kes mitte; teame, et Buna-Monowitzi ja Birkenau laagritesse jõudsid meie hulgast ainult üheksakümmend kuus meest ja kakskümmend üheksa naist ja ülejäänud rohkem kui viiesajast [[vang]]ist polnud kaks päeva hiljem enam kedagi elus. Teame ka, et mitte alati ei järgitud sedagi jämedat jaotust haigeteks ja terveteks ja et hiljem kasutati sageli lihtsamat süsteemi, nimelt avati vaguniuksed mõlemalt poolt, ilma uustulnukaid hoiatamata ega instrueerimata. Need, kes [[juhus]]e tahtel väljusid ühest vaguniuksest, läksid laagrisse; teised läksid [[gaasikamber|gaasikambrisse]]. (lk 14)
* Ühe hetkega, peaaegu prohvetliku aimuse läbi, saab meile ilmsiks [[tõde]]: me oleme jõudnud põhja. Madalamale pole enam võimalik langeda: pole olemas inimese jaoks viletsamat seisundit ja see pole mõeldavgi. Miski ei kuulu enam meile: meilt on võetud [[riided]], [[kingad]], isegi [[juuksed]]; kui räägime, ei kuula meid keegi, ja kui nad kuulakski, ei saaks meist aru. Meilt võetakse ka [[nimi]]: ja kui tahame teda alles jätta, siis peame endas selleks jõudu leidma, peame tegema nii, et nime taha jääks alles midagigi meist, midagi sellest, mis me olime. (lk 20-2120–21)
* Siin, üürikeseks ajaks eemal sõimust ja [[peks]]ust, võime jälle vaadata endasse ja mõtiskleda, ning siis saab selgeks, et me ei jõua koju. Oleme saabunud siia plommitud [[vagun]]ites; oleme näinud lahkumas olematusse oma naisi ja lapsi; orjadena oleme sadu kordi marssinud tummas [[väsimus]]es edasi ja tagasi, hing kustunud veel enne, kui saabub nimetu surm. Me ei jõua koju. Siit ei tohi välja pääseda mitte keegi, kes võiks koos oma ihusse pressitud märgiga viia maailmale halbu [[uudis]]eid sellest, mida [[Auschwitz]]is üks inimene võis teisele teha. (lk 45-4645–46)
* Karbiiditorn, mis asub keset Bunat ja mille tipp on udus harva näha, on meie ehitatud. [[Tellis|Telliskive]], millest ta koosneb, kutsutakse ''Ziegel'', ''briques'', ''tegula'', ''cegli'', ''kamenny'', ''bricks'', téglak ja vihkamine on talle mördiks; vihkamine ja riid nagu [[Paabeli torn]]i juures, ja nii me teda hüüamegi: ''Babelturm'', ''Bobelturm'', ja tema kaudu vihkame oma isandate suurushullust, nende põlgust [[Jumal]]a ja inimeste, meie, inimeste vastu.
:Ja me tunneme veel tänagi, ja isegi [[sakslased]]ki tunnevad, et antiikse [[needus]]e sarnane needus, mitte transtsendentne ega jumalik, vaid kohalolev ja ajalooline, ripub selle häbitu ehituse kohal, mis on rajatud keelte segamisele ja püstitatud vastu taeva tahet otsekui kivisse raiutud [[jumalateotus]]. (lk 62)
32. rida:
</poem>
:Siin ongi nii. Kas teate, kuidas öeldakse laagri žargoonis "mitte iialgi"? "''Morgen früh''", homme hommikul. (lk 113)
* See on inimene, kes tapab, see on inimene, kes laseb sündida [[ebaõiglus]]el või kannatab selle läbi; kuid see pole enam inimene, kes on kaotanud viimsegi mõõdutunde ja jagab [[voodi]]t laibaga. See, kes on oodanud, kuni kaaslane sureb, et saada endale tema poolik leivaports, on -– kuigi mitte oma [[süü]] läbi -– mõtleva inimese etalonist kaugemal kui kõige primitiivsem pügmee või kõige julmem [[sadist]].
:Osa meie hingest kuulub kokku nendega, kes meid ümbritsevad; just sellepärast ongi ebainimlik selle kogemus, kes on üle elanud päevi, mil inimene oli teise inimese silmis [[asi]]. (lk 145)
* [[Primo Levi]], "Kas see on inimene". Tõlkinud Maarja Kaplinski. Vagabund, 2004, sari "Luukamber"
38. rida:
 
 
* Instinktiivselt hoian oma keha seda sirgemalt, mida lähemal seisan SS-ohvitserile, et ta ei märkaks peidus koormat. Nüüd seisab ta minu ees: pikk, sale ja elegantne, munder laitmatu ja säravpuhas -– hoolitsetud härra, hoopis erinev meiesugustest haletsusväärsetest kujudest, kes me ilmselt nägime välja magamata ja üsna kasimatud. Ta seisab seal sundimatus poosis, toetades vasaku käega paremat küünarnukki, parem käsi tõstetud, ja teeb [[nimetissõrm]]ega nappe viipeid -– kord vasakule, kord paremale, märksa sagedamini vasakule... /---/
:Nimetissõrmemängu sisu saime teada õhtul: see oli esimene valik! Esimene otsus, kas olla või mitte olla. Valdavale enamusele meie tapist, ligi 90%-le, tähendas see surmaotsust. Otsus viidi täide tunni-paari jooksul. See, kes saadeti vasakule (meie poolt vaadates), marssis jaamaperroonilt otse krematooriumihoonesse, kus ta -– nagu mulle rääkisid need, kes seal töötasid -– võis paljudes Euroopa keeltes lugeda silte, mis nimetasid maja "saunaks". Siis suruti kõigile vasakule saadetuile pihku tükk seepi. Sellest, mis edasi sai, ei pea ma rääkima, sest ilmunud on autentsed kirjeldused. Meie, tookordsete kohaletoimetatute vähemus, saime seda teada sama päeva õhtul. Küsisin kaaslastelt, kes olid laagris olnud pikka aega, kuhu võidi saata minu ametivend ja sõber P. "Kas ta saadeti teisele poole?" "Jah," vastasin. "Näed, ta on seal," öeldi mulle. Kus? Käsi näitas paarisaja meetri kaugusel olevat [[korsten|korstnat]], millest tõusis avara, halli [[Poola]] taeva poole kohutav katkendlik mitme meetri kõrgune tuleleek, et lahustuda sünkjaks [[suits]]upilveks. Mis seal on? "Sinu [[sõber]] hõljub seal taeva poole," vastati toorelt. Ma ei saanud ikka veel aru. (lk 24-2524–25)
* Duši alla minekut oodates kogeme oma täit [[alastus]]t: et meil pole tõesti enam midagi peale palja keha (maha on aetud ka karvad), et meil pole enam muud kui meie täpipealt paljas eksistents. Mis on meil veel alles välistest sidemetest senise eluga? Minul näiteks [[prillid]] ja püksirihm; püksirihma pidin hiljem muidugi vahetama leivatüki vastu.
:Songavöö omanikele sai õhtul osaks veel üks väike lisaärritus: meie baraki blokivanem pidas tervituskõne, milles ta kinnitas "ausõnaga", et need, kellel on vöösse õmmeldud "dollareid või väärismetalli", poob ta isiklikult "selle palgi külge seal" (ta näitas käega). Ta selgitas uhkelt, et laagrikorra järgi on tal blokivanemana selleks õigus. (lk 28)
* Minule oli toeks mu maailmavaade, ma tõotasin esimesel Auschwitzi õhtul enne uinumist mitte "minna traatidesse". See väljend tähistab laagris levinud enesetapuvõtet, kõrgepinge all oleva [[okastraat|okastraadi]] puudutamist. Võtta otsuseks mitte joosta traatidesse polnud Auschwitzis loomulikult raske: enesetapukatse oli seal üsna mõttetu. Tavaline laagriasukas ei saanud kõige tavalisema tõenäosusarvutuse tulemuse või numbrilise "eluea" järgi loota, et ta kuulub väikese protsendi vangide hulka, kes elavad üle ka kõik järgmised valikud ja valikuviisid. Alles šokistaadiumis olev Auschwitzi vang ei karda üldse surma. Esimestel laagripäevadel ei hirmuta gaasikamber teda enam üldse, tema silmis on see kamber miski, mis säästab enesetapust. (lk 32)
* Lõhe, mis jagab inimesed headeks ja kurjadeks, ulatub äärmiselt sügavale ning kõige sügavam on see lõhe koonduslaagris.
:Õppisime inimest tundma nii, nagu pole varem teinud ükski põlvkond. Mis siis on inimene? Inimene on olend, kes ''otsustab'', kes ta on. Ta on olend, kes leiutas gaasikambri. Aga samuti on ta olend, kes läks gaasikambrisse püstipäi ja huulil [[palve]]. (lk 117-118117–118)
* [[Viktor E. Frankl]], "... ja siiski tahta elada. Psühholoog kogeb omal nahal koonduslaagrit". Tõlkinud Piret Metspalu. Tartu: Johannes Esto Ühing 2002
 
 
 
* Üks [[Hitler]]i esimesi samme oligi pööraselt juudivaenulike seaduste vastuvõtmine, mis jätsid Saksa juudid ilma kõigist tavalistest kodaniku- ja [[inimõigus]]test. Muidugi ei osanud mitte keegi, mina kaasa arvatud, hingepõhjaski aimata, et Hitleri lubadus juudid hävitada tehakse täht-tähelt teoks. Teataval viisil peaks see tavalistele korralikele inimestele au tegema, kui me ei suutnud uskuda, et sääraseid koledusi võidakse üldse korda saata -– või et maailm laseb neil toimuda. Mitte et me olnuksime kergeusklikud. Me lihtsalt ei suutnud kujutleda seda, mis oli siis veel mõeldamatu. Ent täna ei ole ükski õudus mulle enam mõeldamatu.
** [[Golda Meir]], "Minu elu". Tõlkinud Hillar Tali. Olion, 2002, lk 146
 
 
* Teadmine holokaustist ei sobi hästi puhtpoliitilise analüüsiga; võrdleva, neutraalse, "teadusliku" uurimise ees tunneb ta end halvasti. Temasse suhtutakse miskipärast nagu niihästi XX sajandi kui ka üldse kõigi aegade ainukordsesse [[sündmus]]esse, mis nõuab midagi muud kui objektiivset uurimist: erilist [[aukartus]]t, pühalikku [[vaikus]]t. Meil ei ole enam tegu [[ideoloogia]] ajalooga, vaid religioonilooga — lausa religiooni endaga, kõigepealt muidugi judaistliku, kuid seeläbi ka kristlikuga. (lk 9)
* [[Primo Levi]]t lugedes on näha, et tema laagris ja tema rühmas asusid juudid [[põrgu]] kõige viimases ringis, kuid seal oli ka teisi ringe, ka mittejuutidele — sest neidki oli Auschwitzis palju — ja ühtki vangi — isegi mitte kõige kuritegelikumat kapot, ei peetud seal inimeseks. Selles seisnebki raamatu metafüüsiline taust, millele vihjab juba [[pealkiri]]. Nagu kõik sündmused, mis ületavad kujutlusvõime piirid, läbis küüditamine amneesiafaasi või segu [[amneesia]]st ja [[afaasia]]st, mis tabas küüditatuid ning nende seas ka pääsenud juute. Öeldamatut pole lihtne öelda. Aeg lubab pilgul kohanduda objektiga, mida on võimatu ainiti vaadata. (lk 10-1110–11)
* Natside moraalset laastamistööd võib kirjeldada kontsentriliste ringidena kesktuuma ümber — see on pilt, mida lasevad kujutleda tsiteeritud Himmleri sõnavõtud. Tuum koosneb neist, kes on täielikult natsismiusku astunud. Neid pole kuigi palju — partei, Relva-SS-i, gestaapo südamik. Hävitamise teostajaid on veel väiksemal hulgal. Neid ei olnud rohkem tarvis: sakslaste kõrge tööstuslik ja tehnoloogiline areng võimaldas [[tööjõud]]u kokku hoida. Mõnisada SS-last, kes valvasid surmalaagreid, lasid musta töö ohvritel endil ära teha. Einsatzgrupped värvati ilma ettevalmistava väljaõppeta. On märgitud, et teoreetiliselt võisid nad sellest mõrtsukate organisatsioonist lahkuda. Kuid siis ootasid neid suured ebameeldivused, esmajärjekorras võitlus idarindel. Need inimesed olid või neist said koletised. Ei ole kindel, kas nad kõik olid natsliku ideoloogia veendunud pooldajad. Iga rahva seast on lihtne värvata nii palju piinajaid ja [[mõrvar|mõrtsukaid]] kui tarvis. Ideoloogiline võõp soodustas nende kalduvusi või laskis neil täielikult õide puhkeda. (lk 34)
* [[Minevik]] on meile külluslikult näidanud, et kristlik judaismivastasus oli seda elavam, mida asjatundmatumast keskkonnast oma religiooni aluste suhtes ta lähtus. Tubli Sancho Panza võttis oma usutunnistuse kokku kahte punkti: Püha Neitsi austamine ja juutide vihkamine. Aga kui [[usk]] oli kadunud, laiutas [[antisemitism]] uue ja uljama hooga, ilma et usk, olgu või moonutatud usk, täitnuks enam oma pidurdavat rolli. Sõjaeelses juudivastases [[kirjandus]]es ei või olla head juuti: kõige sümpaatsemgi, kõige vooruslikumgi kannab hukutavat [[viirus]]t, mis on ristirahva [[vaenlane]]. Veel enam, kogu Euroopa ajalugu on rekonstrueeritud üleüldise juutide vandenõu ümber. (lk 86-8786–87)
* Osa juute on hüljanud sõna holokaust põhjusel, et see tähendab ohverdamist ega sobi tähistama seda kurjuse arutut haripunkti, ning nad eelistavad sõna ''shoah'' — '[[katastroof]]'. [[Kristlased]] võiksid leppida sõnaga holokaust, sest see elati läbi ja võeti kokku just nagu see ohver, mille tõi nende [[Jeesus|Messias]]. Vastastikune mõistmatus selle sündmuse sisu osas ei toetu niisiis mitte arusaamatusele ega kurjale tahtele, vaid võrsub juudi ja kristliku usu juurtest. Kristlased leiavad, et tunnetuse piirides on neil selle jaoks [[võti]]. Kuid see toimib üksnes nende usu piires. Juudid lükkavad selle tagasi ja kristlased ei saa aru, et nad seda teevad. Nii ei saa holokausti ainulaadsuse probleemil olla universaalselt vastuvõetavat täielikku lahendust. Jääb üle seda lahendamatust selgesti mõista ja sellega leppida. (lk 97)
** [[Alain Besançon]], "Sajandi õnnetus: kommunismist, natsismist ja holokausti ainulaadsusest. Tõlkinud [[Katre Talviste]]. [[LR]] 34/35 2001
69. rida:
 
 
* Põhjuseks, miks ma otsustasin kirjutada "Suure reisi" -– olen sellest korduvalt rääkinud -– , oli too hispaania kommunist, kellele kuulus põrandaalune korter, kus Franco ajal ööbisid partei liikmed, kui neil oli vaja Madridis peatuda. Õhtuti, kui koos tema ja ta naisega sõime, jutustas ta mulle oma elust Mauthausenis: laager oli üks raskemaid, hoolimata sellest et see polnud hävituslaager, vähemasti mitte tööstuslikuks hävitamiseks mõeldud. Kuid ta jutustas nii halvasti, et ma mõtlesin: "Kas teda kuulates suudaks keegi taibata, mis asi see laagrielu selline oli?" Ja siis hakkasingi kirjutama "Suurt reisi", mida ma varem polnud suutnud kirjutada, samas kui näiteks Primo Levi ja "Inimliigi" autor Robert Antelme kirjutasid kohe, et vabaks saada. (lk 206)
* Gaasikambrid hävitati, pole ühtki ellujäänut, kes võiks neist rääkida. Nende reaalsuses pole mingit kahtlust: on olemas tehnilised dokumendid ja samuti Sonderkommando'des olnud meeste kaudsed tunnistused, kes juhtisid ohvreid ukseni või korjasid laipu kokku. Kuid see on läbi aegade ainus massimõrv, mille puhul ei ole otseseid ellujäänuid ega tunnistajaid selle sõna ranges tähenduses. Too tõsiasi seletab, miks on tegemist tabuteemaga, oma olemuselt peaaegu religioosse tabuteemaga, mis sarnaneb jumala kujutamise keeluga judaismis. (lk 206)
* Pealegi, "Suure reisi" kirjutasin ma küll aastatel 1961—1962, kuid teatud mõttes 1945. aasta mälestustes elades, ning minu mõttemaailm, emotsioonid ja poliitiline moraal kuulusid sellele noorele kommunistile, kes mitte ainult ei teadnud midagi Stalini laagritest, vaid oleks vihastanud juba üksnes mõttegi peale, et Nõukogude Liidus võib laagreid olla, ja kes võis koonduslaagrites näha koguni kapitalistliku ekspluateerimise äärmuslikku väljendusvormi! Kui raamat ilmus, siis ma teadsin, et ta on üdini tõene ja samas üdini vale. Mitte Buchenwaldi elu suhtes, vaid poliitilise moraali seisukohast, sest see raamat on poolenisti halvatud: ma ei teadnud midagi mõlemapoolsest koonduslaagrite süsteemist, rääkimata Pol Pothist, kes tuli hiljem. Seega tundsin vajadust kirjutada raamat, mis võtaks seda arvesse. (lk 209)
* Siin puutumegi kokku inimkuju probleemiga moodsas kunstis. Kogu moodne avangard, "degenereerunud" kunst, nagu ütlesid natsid, väldib inimkuju. Just totalitaarsed süsteemid suruvad peale inimkuju selle idealiseeritud, aarialastest sportlaste ning sirpi ja vasarat taeva poole sirutavate kolhoosnike antihumanistlikus vormis -– pole midagi antihumanistlikumat kui uue inimese idee -, nagu 1937. aasta Pariisi maailmanäituse sümmeetrilised kujud. Frankismi "traditsiooniline" kunst (ametlikku kunsti tollel süsteemil polnud, sest tegemist oli diktatuuri, mitte totalitarismiga) oli realistlik. Franco vastaste kunstist aga inimene kaob: kommunist ja vabariiklase poeg Antonio Saura ning antifrankist Antoni Tapies taaselustavad 20aastastena nonfiguratiivse kunsti.
:Picasso kõnnib pidevalt noateral: lõpuni välja ta aina hävitas ja rekonstrueeris inimkuju, et seda siis jälle muuta ja moonutada... (lk 210)
* Sõjajärgse perioodi üks probleeme oli leida kuulajaid. Me tahtsime jutustada ja arvasime, et suudame seda teha, aga mitte keegi ei osanud kuulata. Ühes oma raamatus räägib Primo Levi (jälle tema!) tulevikku ette kuulutanud painajast: ta tuli koju tagasi ja kõneles laagrielust oma perele, kuid kuulajate nägudelt võis välja lugeda kahtlemist ja hämmingut. Lõpuks läksid kõik ära ning ta jäi üksi. Ja tõepoolest, kui ta kirjutas oma teose "Kui see on inimene", ei tahtnud ükski suurem Itaalia kirjastus seda avaldada. Ainult üks väikekirjastaja julges raamatu välja anda, aga seda ei ostetud. Sama lugu oli Robert Antelme'i "Inimliigiga": kui teos 1946. või 1947. aastal ilmus, oli see täielik fiasko. Ja David Rousset'ga, kel oli ometi küllaltki suur mõju, sest ta oli mitmekülgsem, poliitilisem kuju: tema põhjalik, tundeküllane ning laagrielu ja -ühiskonna kohta romaanivormis rikkalikult informatsiooni pakkuv raamat "Meie surmapäevad", mida peaks loetama kõigis ülikoolides, ei leidnud lugejaid.
98. rida:
 
 
* [Ewa:] Ja vaat mida Ester mulle jutustas: ta nägi mu ema esimest korda Emski [[geto]]s, kui sinna hakati kokku ajama ümberkaudseid elanikke -– enne seda olid getos vaid linnajuudid. Nood olid sinna asunud pealtnäha vabatahtlikult, kuna veidi aega enne geto asutamist oli [[linn]]as aset leidnud kohutav juutide hukkamine -– nad koguti linnaväljakule, katoliku ja õigeusu kiriku vahele, ja hakati tapma. Poolteist tuhat tapeti, ellujäänud läksid getosse. (lk 12)
* [Isaak Gantmani märkmed:] Juudiksolemine on ilma igasuguse kahtluseta laiem kui [[judaism]]. Kahekümnes sajand tunneb tervet plejaadi juudi soost õpetlasi -– [[ateist]]e, kuid gaasikambrisse viidi nad koos oma usklike rahvuskaaslastega. Järelikult osutus [[veri]] välismaailma silmis palju kaalukamaks argumendiks. Ükskõik, kuidas ka juudid ise ennast ei määratleks, sisuliselt pannakse nad paika väljastpoolt -– juut on see, keda mittejuudid juudiks peavad. Seetõttu ei tehtud ristitud juutidele üldisest normist hinnaalandust: nemadki olid määratud hävitamisele. (lk 20)
* [Avigdor, Danieli vend:] Saad aru, ma olen ateist. [[Religioon]] pole mind kunagi huvitanud, jumal pole huvitanud! Kõik need jutud -– jumal on, jumalat pole. Ühtedel on tõendid, et jumal on, teistel, et pole. Kuid minu meelest on kuus miljonit auku aetud juuti peamine tõendus sellest, et mingit jumalat ei ole. Nojah, oletame, et see on igaühe enda asi, mida ta jumalast arvab. Kuid miks mu [[vend]], kui tal seda jumalat nii väga vaja oli, valis kristliku? Kui palju neid jumalaid üldse on -– üks, kaks või neli? Kui juba valida, oleks juudi jaoks loogiline valida juudi jumal. Kuid ausalt öeldes, kui tuletada meelde, mis tookord juhtus -– no mille poolest jumal [[saatan]]ast erineb? (lk 43)
** [[Ljudmila Ulitskaja]], "Daniel Stein, tõlkija". Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2013
 
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/wiki/Holokaust"