Ohakas: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
63. rida:
 
==Proosa==
* Iseäraldusena tuleks nimetada, et Karula kihelkonnas koguni taimedele[[taim]]edele ohverdati, selgemini öeldud ohakale. Nimelt hoolitsenud õitselised ja [[karjane|karjased]] vanasti niisuguse ohverdamise eest, ohakale leiba[[leib]]a ja mingisugust jooki, isegi viina[[viin]]a juurtele valades. Ohaka ohver mõjus rahva arvamise järele kudagi viisi hunti[[hunt]]i. Sai ohakas ohvri, uskusid õitselised ja karjased kindlasti, et metsahall nende loomi ei tule tülitama, kuna vastasel puhul susi varsti saaki[[saak]]i nõudis.
** [[Matthias Johann Eisen]], "Pühad puud" raamatust [https://et.wikisource.org/wiki/Esivanemate_ohverdamised/P%C3%BChad_puud "Esivanemate ohverdamised"] ("Eesti mütoloogia" III, 1920)
 
 
* [Madis Liisile:] "Sa oled ju kuulnd ja ise ehk lugendki, et kirjutud on: silm silma vastu, hammas hamba vastu. Vaata, laps, nõnda seisis minu [[isa]] oma Vihuksega Sooväljal ja nõnda seisab ka sinu isa oma Eesperega Vargamäel vastastikku, rindupidi või hambani koos. Kummal pikem ja valjem [[hammas]], see võidab. Sooväljal võitis Vihukse, sest tema sõi meie isa ja ema luud-liikmed ära ning lõi meid välja ilma; mis Vargamäel sünnib, seda mina ei tea. Meie ajasime siis kõik oma isa süüks, aga süüdi oli ainult Vihukse, kui keegi süüdi oli. Tema oli see, kes meie isa niisuguseks tegi, nagu ta oli, sest tema elas puht [[piibel|pühakirja]] järele ja sundis ka meie isa nii elama – sunnib meid kõiki nii elama, loe pühakirja ennast või ära loe. Mina põle teda ilmaski lugend, aga kui mõtlen oma elu, siis olen eland nagu mu isagi… Nojah, mis ma nüüd tahtsin öelda… Vihukse, näh, elas puht pühakirja järele, sest tema kasvatas ja kasvatab veel tänapäevgi kibuvitsu ja ohakaid. Kui minu isa temaga terve oma elu põleks seist hammas hamba vastu, siis põleks ta mitte kui midagi muud kasvatand kui ainuüksi [[kask|kasevõserikku]], pajurägu[[paju]]rägu, ohakaid ja kive. Ainult seda! Ja mis teeb Vargamäe? Kas see põle vaga maa, samuti nagu oli Soovälja oma Vihuksega? Kasvatab ta midagi muud kui kibuvitsu ja ohakaid?"
** [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_I/XXXVI "Tõde ja õigus"] I, XXXVI peatükk
 
85. rida:
 
 
* Maantee ääres, kus muud kasvud tolmu[[tolm]]u käes virelevad või on mööda astuv kari nad ära söönud, seisab karuohakas nagu paigale istutatud.
:Kui raudrüüs[[raudrüü]]s linnavaht, rõngassärgis ja naastudes sõdalane täies relvastuses, välkuv astel iga lehehõlma tipus. Missugune hoiak! Sirge, püsti ja paindumatu. Alati omaette, iga pealetükkivat silitam istsilitamist eemale tõrjuv. Iseteadev, uhke.
:Võib-olla ennast täis?
:Arvad? Ei, ennem ütleks — väärikas.
:Umbrohi?
:Mitte mingil juhul! Ilmaski ei sea ta end viljapõldu kasvama, ei tule aiamaale. Karjakoplisse iseasi. Seal olekski muidu väga lage ja üksluine. Lehmadel[[Lehm]]adel, [[hobune|hobustel]], lammastel, isegi sigadel[[siga]]del on tema vastu austust[[austus]]t — mitte keegi ei sõtku ära, ei puuduta keeleotsagagi.
:Ja kui hästi ta fotograafile[[fotograaf]]ile poseerib! Oled sa karuohakast pilti teinud? Ei ole? Kahju. Ilmtingimata tuleb proovida.
:Võtta vastu valgust[[valgus]]t, nii et iga okas ja karvakene kiiskab päikesest — tõeline [[okaskroon]], mida niisama ei märka. Trofee, mis teeb igale fotograafile au.
* [[Harri Jõgisalu]], "Karuohakas" kogus "Nõiutud allikas" (1981), lk 71