Metsviinapuu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
12. rida:
* Keegi, kes õieti, seda ei mäleta Dzegas enam ükski, torkas kord mulda metsviinamarjaväädid, mis põhja pool hävisid, kuid mööda ülejäänud kolme seina hakkasid sirguma ja ülespoole ronima, kuni aastate möödudes jõudsid katuseni ja oleksid kinni katnud isegi ooteruumi ja jaamakorraldaja toa akna, samuti jaama nime, kui mitte igal kevadel poleks seesugust omavolitsemist tõkestatud.
:Niisiis ehivad sakilised lehed — olenevalt aastaajast rohelised või veinipunased — maist oktoobrini kirsipruune, avameelselt öeldes juba üsna kuletanud seinu, kahjustamata kedagi.
* [[Regīna Ezera]], "Kuupaisteta öö". Tõlkinud Karl Aben; Tallinn: Eesti Raamat, 1975
* Päeval köidab [[kontor]]i vastas [[müür]]il looklev metsviinapuu Marianne'i pilku. Tal pole kunagi õnnestunud [[taim]]e teolt tabada. Ühel hommikul on õrnrohelised võrsed väljas, eile neid veel polnud. Ja kõik ühekorraga, lausa meeletu rutuga. See metsviinapuu on tema moodi, sukeldub [[kevad]]esse tormakalt ja stiilselt, see metsviinapuu on haraline, lookleb söakalt mööda võret, sirutab end laiali... ja Marianne mõtleb Olivier'le.
** [[Christiane Baroche]], "Kevad" kogust "Süvavesi", tlk Häidi Kolle, 1984, [[LR]] 14/15, lk 6
==Luule==
|