Loss: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
29. rida:
* [[Liibanon]]i kuberner oli [[poolakas]], armastusväärne ja nii elegantselt riides, nagu tahaks ta Bond Streetile jalutama minna. Ta igavles ja igatses [[Euroopa]] [[suurlinn]]ade järele. Ta kutsus meid külla oma lossi Liibanoni mäel, kust vaatas vanaaegsete vürstide kombel oma rahvale ülevalt alla. Suur luksuslik ehitis, mille euroopaliku elegantsiga sisustatud salongid sobisid vanatestamentlikule mäele niisama vähe kui mondäänne poolakaski, paiknes imekaunil metsasel [[nõlv]]al, kuid asjatult otsisin [[seeder|seedreid]], mis olid lahutamatult seotud Liibanoniga. Kõikjal kõrgusid suurepärased vanad puud, kuid mitte ühtegi seedrit. Kuhu olid nad jäänud? Kas [[Saalomon]] laskis [[tempel|templi]] ehitamiseks nad viimseni maha võtta? (lk 67)
** [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981
* Tom ei pidanud oma [[hotell]]i mingiks paleeks, aga itaallased nimetasid niisuguseid tõesti ''palazzo''<nowiki>'</nowiki>deks. See oli üle kahesaja aasta vanune range moega kahekorruseline hoone. Canale Grande poolse sissepääsuni võis sõita gondliga, lai kivitrepp laskus vette, rauduksed avati kaheksatollise võtmega ja rauduste taga olid tavalised uksed, mille avamiseks oli samuti vaja ilmatu suurt võtit. Harilikult kasutas Tom Viale San Spiridione poolset tagasihoidlikumat sissepääsu, kui ta just ei tahtnud külalistele muljet avaldada ja neid gondliga enda poole tuua. Tagauks, mis oli kõrge nagu ka hoonet tänavast eraldav kivimüür, viis aeda, mis oli küll veidi lohakile jäetud, aga ometi haljas. Seal olid kaks jändrikku [[oliivipuu]]d ja lindude suplusvann, lai ja lame anum antiikse alasti kivipoisi käes. Just niisugune aed kuulus tüüpilise Venezia palee juurde, pisut käest lastud palee juurde, mis oleks hädasti restaureerimist vajanud, aga seda polnud lootagi. [[Ilu]] oli siiski hävimatu, see oli loodud enam kui kakssada aastat tagasi. Maja sisemus oli Tomi meelest üks õige poissmehekodu, vähemalt Venezia mõõdupuuga mõõtes: all malelauaruuduline marmorpõrand, üleval roosakasvalge marmorpõrand, [[mööbel]], mis oli rohkem mööbliks moondunud ''cinquecento'' [[muusika]] moodi, mida esitasid oboed, grammofonid ja ''violas da gamba''. Tom laskis [[teenija]]tel Annal ja Ugol, noorel itaallastest abielupaaril, kes olid ameeriklasi ennegi teeninud ja järelikult tegid Verise Mary ja ''créme de menthe frappe'' vahel vahet, poleerida nikerdatud riidekappe, kummuteid ja toole, kuni need otsekui elustusid ja heitsid säravtuhmi helki. Ainus enam-vähem moodne ruum oli vannituba. Tomi magamistoas oli gargantualike mõõtmetega voodi, <!--//-->laiem kui pikk. Tom ehtis toa antiigiärist ostetud Napoli vaadetega, mis olid pärit aastatest 1540 kuni umbes 1880. Ta oli maja nii suure hoolega sisustanud, nagu kavatseks sinna elama jäädagi. (lk 142-143)
** [[Patricia Highsmith]], "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007
==Draama==
| |||