Holokaust: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kruusamägi (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
17. rida:
* Ma näen nii harva [[unenägu|und]]. Ja täna hommikul ärkasin ma [[hirm]]uga. Oli nii palav, et ma olin trammipeatuses oma [[mantel|mantli]] kokku rullinud ja maha asetanud (tähega mantli) ja seisin [[pintsak]]us ilma täheta. Kaks härrat kõnetasid mind: "Me oleme teid ju mitu korda juuditähega näinud. Kuidas siis...?" Selle peale ärkasin ma vastiku hirmutundega. Hiljuti poodi mind unes üles, täna ilma täheta, see teeb üks välja. (lk 107)
** [[Victor Klemperer]], "Päevikud 1942", tõlkinud Tiina Lias. Vikerkaar 8/9 2001
 
 
* Meie elu ei kulgenud [[ärevus]]eta, sest [[Hitler]]i juudiseadused ei säästnud teisi [[Saksamaa]]l elanud sugulasi. Pärast 1938. aasta [[pogromm]]e mu kaks onu, ema vennad, põgenesid ja jõudsid terve nahaga Põhja-Ameerikasse, minu eakas [[vanaema]] tuli meie juurde. Ta oli siis seitsmekümne kolme aastane.
:Pärast 1940. aasta [[mai]]kuud said head ajad läbi: kõigepealt tuli [[sõda]], siis kapitulatsioon, sakslaste sissemarss ja algas meie, juutide viletsus. Üks juudiseadus järgnes teisele ja meie [[vabadus]]t kärbiti kõvasti. [[Juudid]] peavad kandma juuditähte; juudid peavad oma [[jalgrattad]] ära andma; juudid ei tohi sõita [[tramm]]iga; juudid ei tohi sõita [[auto]]ga, isegi mitte eraautoga; juudid tohivad teha sisseoste ainult kella 15.00st kuni 17.00ni; juudid tohivad käia üksnes juudist [[juuksur]]i juures; juudid ei tohi kella 20.00st õhtul kuni kella 6.00ni hommikul [[tänav]]ale minna; juudid ei tohi viibida [[teater|teatrites]], [[kino]]des ega muudes meelelahutusasutustes; juudid ei tohi käia [[ujula]]s ega tennise-, hoki- või muudel [[spordiväljak]]utel; juudid ei tohi [[paat|paadiga]] sõita; juudid ei tohi avalikus kohas [[sport]]i teha; juudid ei tohi enam pärast kella kuut [[õhtu]]l istuda ei oma aias ega ka tuttavate pool; juudid ei tohi [[kristlane|kristlastel]] külas käia; juudid peavad käima juudi [[kool]]ides ja kõike muud seesugust. Nii see meie eluke veeres, me ei tohtinud seda ja me ei tohtinud teist.
:Jacque ütleb mulle kogu aeg: "Ma ei julge enam midagi teha, sest ma kardan, et see on keelatud." (20. juuni 1942, lk 12)
* Täna on mul teatada üksnes süngeid ja masendavaid [[uudis]]eid. Meie juudi sõpru võetakse hulganisti kinni. [[Gestapo]] kohtleb neid kõike muud kui leebelt, nad saadetakse [[loomavagun]]ites Westerborki, suurde juudilaagrisse Drentes. /---/
:Kui see juba [[Holland]]is nii hirmus on, ei tea, kuidas nad siis veel nondes kaugetes ja barbaarsetes maanurkades elavad, kuhu neid saadetakse? Meie oletame, et enamik neist mõrvatakse. Inglise raadio räägib gaasiga mürgitamisest, võib-olla ongi see kõige kiirem suremismeetod. (9. oktoober 1942, lk 61)
* Rauter, mingi tähtis frits, pidas kõne. "Kõik juudid peavad olema 1. juuliks germaani maadest lahkunud. 1. aprillist kuni 1. maini puhastatakse (nagu oleks tegu [[prussakas|prussakatega]]) Utrechti provints, 1. maist kuni 1. juunini Põhja- ja Lõuna-Hollandi provintsid." Nagu karja õnnetuid, haigeid ja hoolitsuseta jäe­tud [[loom]]i aetakse neid vaeseid inimesi räpastesse [[tapamaja­]]desse. Aga las ma vaikin sellest, omaenda mõtted tekitavad mul [[õudusunenägu]]sid! (27. märts 1943, lk 101)
* Meile tuletati väga jõuliselt meelde, et me oleme aheldatud juudid, aheldatud ühe paiga külge, ilma õigusteta, tuhandete kohustustega. Meie, juudid, ei tohi oma tunnetele vaba voli anda, peame olema julged ja tugevad, kõik koormad nurisemata enda kanda võtma, tegema seda, mis on meie võimuses, ja usaldama Jumalat. Kord saab see kohutav sõda ometi läbi, kord oleme ometi jälle inimesed ja mitte ainult juudid! (11. aprill 1944, lk 264)
** [[Anne Frank]], "Anne Franki päevik. 12. juuni 1942 — 1. august 1944". Tõlkinud Vahur Aabrams. Tallinn: Tänapäev, 2019