Iris Uurto: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
85. rida:
:Nälg käis suvi läbi nende kannul, šokolaadivabriku lõhn tundus üha meeldivamana, kui nad sealt mööda läk­sid, ja ükski söökla ei jäänud neil tee peal märkamata, sest juba õhus ümberringi oli sel puhul hõrke sõnumeid, et seal on sooja toitu, praetut ja keedetut. (lk 84)
 
* Mirjam oli algul oma juttudega Kaarit hämmastanud. Pikapeale hakkas ta märkama, kui tohutu mõju on aja­lehtedel Mirjami elule. Alati kui Mirjam nägi lehes mõne kunsti- või kirjandusinimese pilti või luges lookese mõ­nest suurusest, ta otsekui süttis. Ta luges läbi kõik raamatureklaamid ja arvustused ja elulood ja uudised edust ning menust ja otsustas, et tuleval sügisel peab temast samamoodi kirjutatama. Too isiklik ajalehenumber hoidis teda otsekui tules, lehvitas tema silme ees alatasa loor­beripärgi, kasukaid ja naeratavaid fotosid, kõneles või metestvõimetest, andest, geniaalsusest, kuid ei maininud veel tema nime. Ta näis hullumoodi kannatavat, ajalehe ees põlevat, ja kui ta selle käest ära viskas, tõotas ta, et tõu­seb veel kõigist kõrgemale. (lk 84)
 
* Kaari elutses raamatukogutoas, ta valis riiulilt ühe raa<!--//-->matu teise järel ja luges, aga kui ta oli mingi köite lõpetanud ja valgel ööl diivanile heitis, näis see väike tuba talle liiga kõrgena, ja lae altki jälgisid teda ikka veel eri keeltes ja eri värvi raamatute seljad tihedas reas, need jutustasid inimteadmiste avarusest: iialgi ei suudaks tema seda omandada, selle piirideni jõuda.
137. rida:
:Nii ma siis tulin tulema. Alles tänaval turgatas mulle pähe. et ma oleksin pidanud talle vastama: kas see siis ei ole ebamoraalne, kui toon lapse ilmale, ja ei saa teda toita ega katta? — Kas ei ole koomiline ja kurb, et näiteks avalikkuse esindajad, riigimehed, need on mures sellepärast, ei sündivus ei ole küllalt suur, nemad tahavad, et oleks rohkem rahvast. Mina olen niisiis musterinimene! Arst ütleb, et ma võin iga aasta lapse saada." (lk 130)
 
* [Proua Kannas:] "Juba hulk aega tagasi, kui käisin büroos tööl ja ma polnud veel abiellunud, ütles üks kavaler mulle: "Herta, sinuga on mõnus restorani minna, sina sööd nii vahvalt." Minu arust on suur rõõm süüa ja elada. Mul on praegu ka veel ääretu lust süüa ja elada, kuigi clenolen palju haige olnud ja näinud igasuguseid hädasid, nii et ma peaksin olema lõpmata norus ja täiesti ükskõikne. Loodus on mind nii ohtrasti õnnistanud - musterkehaehitus, ja kas see pole naeruväärne... just selle tõttu pean ma otsa saama. Nii et need peavad siis ülistama oma saatust, kes on kuidagi puudulikud; ahtrad, sigimatud inimesed võivad jumalat tänada." (lk 131)
 
* [Proua Kannas:] "TäriaTäna hommikulgi — niisugune lõbus juhtum. Mul oli akna peal väike kaktusepott, selle sees on säärane kerakaktus, pikkade ogadega. Minu kõige väiksem tüdruk oli põlvili, toolil selle ees, mina arvasin, et ta urgitseb sõrmedega mulda, ja läksin vaatama. Lapsel oli käes väike puust jänes, tõukas aga selle suud vastu ogasid. Kaktus oli ümber kukkumas, tema aga söötis jänest ja ütles mulle: "Jänku — rohtu!"
:Ta ei oska veel õieti rääkida, kaktuse kohta ütleb rohi. Naabril oli suvel kuuris küülik, kes sõi rohtu, nüüd tuli see maimukesele meelde ja muudkui tõukas jänest suudpidi vastu ogasid. Ise ütles nii liigutavalt: "Jänku - rohtu." Mulle tuli kohe vaimustus peale, tahtsin last kohe sülle võita. Sel hetkel armastasin teda meeletult: ise nii väike ja pontsakas, hoidis jänest nagu ema, hoolitses nagu täiskasvanud inimene, ja sealjuures nii kentsakalt." (lk 132)
 
* [Proua Kannas:] "Oh, kui hea meelega ma sünnitaksin veel ühe lapse!
:See on ju looduslik õigus — lapsi sünnitada. Kui rasedaks jään, on mul ikka hea enesetunne, teised soiuvad, et süda paha; mina ei mõista, kas ma olen päris erisugune, sest kogu mu keha on rõõmus ja rahul, nii nagu oleks midagi ilusat, mida ma olen oodanud, täide läinud. See on mingi seletamatu rõõm... nii imelik on mõelda, et midagi uut kasvab minu ihus, on varjul, tuksub, kössitab pimedas, niimoodi armsalt kägaras, looteasendis. Ta magab ja viibib meeldivas teadvusetuses.
:Sünnitus on minu arust palju kergem kui abort, see on ju loomulik tee. Ma sünnitaksin rõõmuga veel paar, isegi kolm last maailma, nii palju kui tahes, kui ma ainult tunneksin, et m aailmmaailm on minule ja neile kindel varjupaik. Kui ei oleks seda kitsikust, survet, nälga, riietepuudust. Ühte­lugu pean ma vihastama ja peaaegu tülitsema, et saada lastele sukki, ja siis annab vaestehoolekanne mulle pehastunud lõnga, nii et see nõelumisel katkeb. On mullmul vaja sukki või puid, ikka pean ma hirmsasti sabas seisma, siis tuleb inspektor kõigepealt koju vaatama, kas meil on seda või teist või ei ole. Ta on imestunud, kui lapsed ei näegi kõige viletsamad välja.
:Ja kas ei ole naljakas, eile käis siin üks töölisnaine ja <!--//-->ütles mulle: "Kas teil on jälle halvasti läinud?" Kõik ütlevad siin sedaviisi, aga kas see ei ole arutu ütlemine? Nagu oleksin ma jabur, et olen rasedaks jäänud!
:Aga küllap ma juba tunnen, et ma seda enam ilmale tuua ei saa. Kui ma üksinda hoolitsema pean ja raha ka ei ole ja kuhugi ma välja ei pääse. Ja ma olen juba nii kole, et ei või kedagi enam siia kutsuda. Ja siiski ei too ma seda ilmale, ennem valan vett õue ja proovin veel jää peal kuk­kuda või raamaturiiulit tõsta. Võib-olla see aitab." (lk 132-133)
155. rida:
:"Mul on pahandusi," ütles Kaari tema poole vaatamata, ebakindlalt.
:Mees surus tema kõhetut õlga, see tundus käe all üsna kõva, ta tundis sõrmedega mingi ümara luu nukki ja tõm­bas tüdruku ülakeha enda vastu, mõeldes: pahandusi oleks igaühel, kui laseks ennast neist mõjutada. Ta ütles pisut ülemeelikult, püüdes olla julgustav:
:"Pahandused tuleb olem atuksolematuks juua."
:Kaarina ilme ei muutunud. Ta vahtis ikka veel maha, silmi polnud näha. Too vastus tegi talle valu, kuid oma mure raskus ei andnud praegu maad selle üle kurvastamisele, ta mõtles vaid: võib-olla sina jood. Mees võib niiviisi teha, aga kus siis mina peaksin jooma, kellega? Ja mure, mis mul mõttes on, ei kaoks sellest, vaid läheks suuremaks. (lk 138)