Iris Uurto: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
26. rida:
:Ahastus... kuidas need väikesed varjundid ka sel päe­val aheldavad tema vaimu tervenisti.
:Kannatus... oled kolmekümne kahe aastane ja pole jõudnud veel midagi suuremat ära teha.
:Masendus... talle tundus, nagu oleks arutu hulk sää­raseid sõltuvaid, paluvaid olendeid tema käte küljes rip­punud: kui ta oma sõrmed lahti rapsab, siis käib nende käsi veel natuke halvemini. Neile oleks lohutuseks, kui püsiksin nendega ühel tasemel. Seal on ema, õde, õelansõelaps... Ta tundis sügavat häbi, et õde saadab alati ema raha paluma, ema toimetab selle asja alati ära, võtab täiskasvanud inimese eest selle toimetamise enda peale... ja tema ise, tema ei või kunagi selle kohta märkust teha, olgugi et selles on midagi alandavat, otsekui väikest pet­tust, keerutamist, hiilimist. See ei ole inimese vääriline, see masendab.
:Alistumine: ema on ikkagi vana, üleliiagi tööd rassinud, harimatu...
:Ja naabri kahtlustus: teie vennal on nii peen töökoht. Kardavad, kadestavad, otsekui rööviks ta selle tööga neilt midagi ära.