Pesa: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
48. rida:
* Kas on vaja eraldi öelda, et linnud tunnevad ainult pesavälist [[armastus]]t. Pesa ehitatakse hiljem, pärast armuhullust niitude kohal.
** [[Gaston Bachelard]], Ruumipoeetika. Tõlkinud Kaia Sisask. Vagabund 1999, lk 147
* On aeg, et [[kotkas]] pesast välja lendab, sest [[kull]]ide kari on kasvanud liiga suureks.
** [[Karl Ristikivi]], "Põlev lipp", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961, lk 15
* Kui võiksin [[unustamine|unustada]] kõik ja alustada täiesti uuesti, tühjade [[käsi|kätega]] ja puhta [[süda]]mega? See ongi, mida loodan siin teha. Olla nagu lind taeva all, nagu peoleo. Või hoopis nagu [[kägu]], kes ei ehita pesa ega hoolitse oma poegade eest...
:Kukku! Kukku! ... See vana rõõmus [[Wales]]i laul, sellest võiks midagi teha ... Laulda nagu lind ... Mul on [[tiivad]]! Ükskõik kas need on [[must]]ad või [[valge]]d — ma [[lend]]an!
57. rida:
* Kui ka tead, mismoodi see kõik on, siiski on huvitav hinge kinni pidades linnupessa vaadata. Ei hooli sellestki, et juba hallist ajast on vanarahvas küll lapsi, küll suuri inimesi hoiatanud linnupesi puutuda, peale hingatagi, sest lind jätab pesa maha. Ja seda ta ka teeb.▼
* [[Kotkas]] kasvatab oma [[poeg]]i varjulises paigas, kõrgetel [[kalju]]del, kuni nad suudavad enda eest ise seista. Aga ta peab nad ka turvapaigast välja ajama. Ta raputab pesa, tõukab nad vabasse [[õhk]]u, et nad saaksid oma [[tiib]]u proovida; aga ta lendab kaitsvalt nende all ja hoiab neid haiget saamast. Sama moodi teeb [[Jumal]] oma valitud rahvaga: ta tahab, et see oma "pesast välja läheks", julgelt lendaks ja teaks, et on alati vaid tema poolt kaitstud. Me peame oma [[hirm]]ud ületama, oma [[mugavus]]e selja taha jätma ja tegutsema, sest tänasel [[päev]]al ei pea suurem osa eestlasi end usklikuks.▼
:Aga noh, meie oleme ikka kõige targemad. Mis vanasti oli keelatud, ei pruugi seda praegu olla. (lk 32)▼
** [[Franciscus]], [https://opusdei.org/et-ee/document/paavst-franciscuse-koned-ja-jutlus-eestis/ Jutlus Tallinnas 25. septembril 2018, eestindus]▼
* Mis see oli? Krigin. Mingi õrna ja hapra purunemine. Mitte kõrvaga kuulda, vaid kogu kehaga tunda — jalatallast juuste juureni taipasin, et olin astunud linnu munale. Kehas on judin, mis paigale naelutab. Halb on maha vaadata, kardan edasi astuda. Seisma jääda ka ei saa.▼
:Nägin seda, mille eest linnud hoiatasid: olin jalaga tiirupesas. Pesa polnud enam. Elu hukkus selles enne, kui jõudis sündida. Mitte õnnetuse läbi — lainetest üle uhutud või röövlooma üles nuhitud, vaid inimese tallatud. Sellepärast, et ei hoolitud keelust, ei taibatud, kui õrn ja kaitsetu on elu lageda taeva all.▼
:Püüdsin end koguni õigustada: on need siis pesad — kolm muna kivises lohukeses, teokarpide killud ja kruusakivid ümber. Munad prügikirjalised, merekivikesenäolised, võimatu märgata. (lk 33)▼
* [[Harri Jõgisalu]], "Väike-Viir", lk 32-33, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981▼
* [[Jõulud]] on pyhad päevad, mil yks ajastaeg, yks [[elu]] on lõppemas ja algamas on uus. Päike on pesas ja päevad püsivad ühepikkused. Kuigi [[valgus]]t on siis kõige vähem, on õhus [[õnn]]e tõotavat kergust ja elevust. Toimub midagi erakordset – maa, [[loodus]], pöörab ennast valguse, soojuse, [[toit|toidu]] ja elu poole.
** [[Ahto Kaasik]] [http://kultuur.elu.ee/ke470_kalender.htm "Maarahva jõulud"] Kultuur ja Elu, 2002
* Pesa ongi essee teine keskne kujund, mis seostub pigemini poeetilise kui mütoloogilise mõttetasandiga, ja selle üle arutleb [[Hasso Krull|Krull]] lähtuvalt [[Gaston Bachelard]]'i ruumipoeetikast. Loomislaulus asetub pesa Krullil vähemalt kahele teljele – läheduse ja seotuse omale. Kui aga Bachelard'i pesa puhul on [[turvalisus]]e ja [[haprus]]e vastuolu kõrval oluline pesa [[ümarus]], siis Krull analüüsib pesa pigem kui keerulist punutist, [[võrk]]u – pesa on "kosmiline seostevõrk, mis hoiab kõike olemasolevat koos" (lk 27). Ühtaegu habras ja turvaline, laieneb see põiming tänu kosmilisele loomisväele universumiks endaks: "Kui inimesed elavad jumalanna pesas, siis on [[kosmos]] nende [[kodu]]" (lk 27). Siin kajab vastu Bachelard'i pesaunelma "tõlge" [[metafüüsika]] keelde: "[[maailm]] on inimese pesa" ("Ruumipoeetika", lk 159).
** [[Triinu Pakk]], [https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/loomislaulu-lind-ja-kirche-kueche-kinder/ "Loomislaulu lind ja ''Kirche, Küche, Kinder''"] Sirp, 25.10.2012
▲* [[Kotkas]] kasvatab oma [[poeg]]i varjulises paigas, kõrgetel [[kalju]]del, kuni nad suudavad enda eest ise seista. Aga ta peab nad ka turvapaigast välja ajama. Ta raputab pesa, tõukab nad vabasse [[õhk]]u, et nad saaksid oma [[tiib]]u proovida; aga ta lendab kaitsvalt nende all ja hoiab neid haiget saamast. Sama moodi teeb [[Jumal]] oma valitud rahvaga: ta tahab, et see oma "pesast välja läheks", julgelt lendaks ja teaks, et on alati vaid tema poolt kaitstud. Me peame oma [[hirm]]ud ületama, oma [[mugavus]]e selja taha jätma ja tegutsema, sest tänasel [[päev]]al ei pea suurem osa eestlasi end usklikuks.
▲** [[Franciscus]], [https://opusdei.org/et-ee/document/paavst-franciscuse-koned-ja-jutlus-eestis/ Jutlus Tallinnas 25. septembril 2018, eestindus]
70. rida ⟶ 81. rida:
:Inimene miskipärast kipub oma ehitamisega alati liiale minema. Vidiit.
* [[Tõnu Õnnepalu]], "Lõpmatus (esimene kevad)". EKSA 2019, lk 87
▲* Kui ka tead, mismoodi see kõik on, siiski on huvitav hinge kinni pidades linnupessa vaadata. Ei hooli sellestki, et juba hallist ajast on vanarahvas küll lapsi, küll suuri inimesi hoiatanud linnupesi puutuda, peale hingatagi, sest lind jätab pesa maha. Ja seda ta ka teeb.
▲:Aga noh, meie oleme ikka kõige targemad. Mis vanasti oli keelatud, ei pruugi seda praegu olla. (lk 32)
▲* Mis see oli? Krigin. Mingi õrna ja hapra purunemine. Mitte kõrvaga kuulda, vaid kogu kehaga tunda — jalatallast juuste juureni taipasin, et olin astunud linnu munale. Kehas on judin, mis paigale naelutab. Halb on maha vaadata, kardan edasi astuda. Seisma jääda ka ei saa.
▲:Nägin seda, mille eest linnud hoiatasid: olin jalaga tiirupesas. Pesa polnud enam. Elu hukkus selles enne, kui jõudis sündida. Mitte õnnetuse läbi — lainetest üle uhutud või röövlooma üles nuhitud, vaid inimese tallatud. Sellepärast, et ei hoolitud keelust, ei taibatud, kui õrn ja kaitsetu on elu lageda taeva all.
▲:Püüdsin end koguni õigustada: on need siis pesad — kolm muna kivises lohukeses, teokarpide killud ja kruusakivid ümber. Munad prügikirjalised, merekivikesenäolised, võimatu märgata. (lk 33)
▲* [[Harri Jõgisalu]], "Väike-Viir", lk 32-33, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981
==Luule==
| |||