Raha: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
82. rida:
* Tony tundis [[erektsioon]]i tekkivat ning imestas, et tal läks raha puudutades ja selle lõhna tundes kõvaks. Ta juurdles, mis ajab teda tiirasemaks: [[veri]] või
* Tony teadis temast palju, kuid mitte kõike. Naine varjas oma lukuavamisoskust kiivalt. Iga kord, kui [[uksekell]] keset ööd helises, nagu oli viimatigi juhtunud, teadis naine, et hommikul lamab esikukapi riiulil uus [[kohver]]. See jääb sinna päevaks-paariks, kuni Tony kutsutakse linnast välja. Seejärel rahapakke sisaldav kohver kaob.
:Angie taipas saabuva raha ning Tony seksuaalse võimekuse vahelist seost. Mees pidas ennast paganama ägedaks kepivennaks, kui raha toodi, või kui ta läks konsultatsioonile, nagu ta oma käike ise nimetas. Ja isegi siis ei püsinud [[erektsioon]] kuigi kaua. Järgmisel päeval käib mees tal kannul ja nõuab rahuldust, ehkki suguti on kogu aeg lõtv, ja süüdistab siis naist, kui [[seks]]ist midagi välja ei tule. (lk 86)
92. rida:
:"Haa!" Ta naer kajab vastu. "Sedasi arvad sa nii kaua kuni sul raha piisavalt on. Nii kaua, kuni saad isa krediitkaarti kasutada, et tema juurest ära joosta." (lk 120)
* [[Anna Woltz]], "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018
* Tervitada polnud mõtet. [[Tädi]]ke oli terve nagu purikas. Tom lisas:
:''P.S. Mul pole aimugi, kus ma elama hakkan, niisiis ei saa ma Sulle aadressi anda.''
:Kohe hakkas parem, sest need sõnad lõikasid ta tädist lõplikult ära. Tal ei tarvitse tädile üldse asukohta teatada. Enam ei tule ühtki halvustavat ja urgitsevat kirja, ühtki salakavalat võrdlust isaga, tühiseid [[tšekk]]e naeruväärsetele summadele, nagu kuus dollarit nelikümmend kaheksa senti ja kaksteist dollarit üheksakümmend viis senti, justkui oleks tädil viimase arve tasumisest veidike üle jäänud või nagu oleks ta ostetud eseme kauplusse tagasi viinud ja krossid leivaraasukesena Tomi ette visanud. Arvestades, kui palju oleks tädi Dottie oma sissetuleku juures tegelikult võinud saata, olid nood tšekid sulaselge [[solvang]]. Tädi Dottie väitis, et isa jäetud kindlustusrahast ei jätkunud Tomi kasvatamiseks kaugeltki, ja võib-olla oligi nõnda, aga kas seda pidi talle tõesti niimoodi nina peale viskama? Kas ükski inimene, kel süda sees, viskab niisugust asja lapsele nina peale? Paljud tädid, koguni võhivõõrad, kasvatasid lapsi punast pennigi saamata ja olid õnnelikud pealegi. (lk 28)
* Tom oli oma [[välimus]]t õige vähe muutnud, aga uskus, et ilme sarnaneb nüüd Dickie omaga. Tema huulil oli [[naeratus]] — võõrale heidutav, vanale sõbrale või armsamale kutsuv. Nii naeratas Dickie ikka, kui ta heas tujus oli. Tom oli heas tujus. Tema ümber laius Pariis. Küll oli hea istuda kuulsas kohvikus ning mõtelda, et homme ja ülehomme ja üleülehomme on ta Dickie Greenleaf! Mansetinööbid, valged siidsärgid, isegi kantud rõivad — pruun kulunud vöö messingpandlaga, vanad pruunid tugevast nahast kingad, mis Punchi reklaami järgi pidid kestma eluaja, vana sinepikarva avar kotitavate taskutega kampsun — need kõik olid tema omad ning ta armastas neid. Ja veel väikeste kuldinitsiaalidega must täitesulepea. Ja veel rahatasku, tublisti kulunud alligaatorinahast Gucci rahatasku. Ja selles oli paks patakas raha. (lk 86)
* Tomile meeldisid kallid [[asjad]], neid ei pidanud tal olema palju, aga neid väheseid, mis tal oli, ta käest ei andnud. Need sisendasid [[eneseväärikus]]t. Tomil polnud [[suurushullustus]]t, ta armastas [[kvaliteet]]i. Kallid asjad meenutasid talle, et ta on olemas, ja aitasid tal [[elurõõm|elust rõõmu]] tunda. Nii lihtne see oligi. Juba see üksi oli midagi väärt. Tom tundis elust rõõmu. Seda oskavad vähesed, isegi kui neil on raha. Et elust rõõmu tunda, pole raha õieti vajagi, vähemalt mitte kuigi palju, selleks oli vaja hoopis [[kindlustunne]]t. (lk 165)
* Tomi nimel oli ainult kaks tuhat dollarit, mille ta oli endale Dickie pangaarvelt üle kandnud ja Dickie elatisrahast kokku hoidnud. Rohkem polnud ta kolme kuu jooksul söandanud kõrvale panna. Tom ei suutnud vastu panna [[risk]]ile ja hädaohule, mis kaasnesid Dickie [[pärandus]]e püüdmisega. Ta oli Venezia üksluistest sündmusvaestest nädalatest surmani tüdinud, iga järjekordne päev rõhutas, kui muretu ja igav on tema elu. [---] Tom tundis [[tühjus]]t ja [[otsustusvõimetus|otsusevõimetus]]t. Need ähvardasid teda hulluks ajada ja lõpuks võttis ta kätte ja sõitis Münchenisse. Kui ta oli Veneziasse tagasi tulnud, et Kreeka-reisiks asjad pakkida ja maja kinni panna, oli tühjustunne veelgi süvenenud. Kreeka iidsetele saartele valmistus sõitma kohmetu alandlik Tom Ripley, kellel oli pangas kaks tuhat dollarit, aga raha sulas sõrmede vahelt, nii et tuli hoolega aru pidada, kas ta saab endale isegi kunstialbumit lubada. See oli väljakannatamatu. (lk 183)
* Tom kujutles, kuidas ta tõstab jala [[Kreeta]]le, sellele piklikule saarele, mida kroonivad kuivad sakilised kraatrihuuled, kujutles laeva sildumisel puhkevat melu, poisikesi, kes kipuvad pakke kandma, et saada [[jootraha]], ja seda on Tomil külluses, tal on raha kõigeks ja kõigile. (lk 191)
==Luule==
| |||