Süütunne: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
7. rida:
* Charlotte teeb nüüd seda, mida ei tahaks üldse teha — elab koos oma [[tütar|tütre]] ja [[väimees|väimehega]]. Ta on täis [[vimm]]a ja süütunnet. Vimm pole suunatud Rose'i vastu, keda ta meeletult armastab, vaid õela [[saatus]]e vastu, mis on ta sellisesse olukorda sundinud. Süümepiinad on sellepärast, et Rose ja Gerry on kohustatud seda tegema, laskma oma [[abielu]] [[privaatsus]]t rikkuda, selle alalise kolmanda oma majja võtma. Jah, jah, Rose teeb seda mitte ainult seetõttu, et teab oma kohust, vaid ka sellepärast, et on mures, tunneb [[vastutus]]t ja arvatavasti ka armastab oma ema, kuigi see teema pole nende vahel kunagi jutuks tulnud. Kumbki pole inimene, kes oma [[tunne]]tega vehkleb. (lk 46-47)
** [[Penelope Lively]], "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017
* Kuue tunniga ei juhtunud midagi ebameeldivat. Tom oli kartnud, et järsku tuntakse ta ära isegi nii väikeses [[hotell]]is, kartnud, et registreerimistaotluse vastu võtnud ametnik võis tema nime tähele panna; aga järgmiseks keskpäevaks olid autol numbrid ilusti küljes. Ka [[ajalehed]] ei kirjutanud Thomas Ripley tagaotsimisest, Milesi juhtumist ega San Remo paadist. See tekitas iseäralikku ebamaist [[õnn]]etunnet. Isegi Thomas Ripleyna olemine ei masendanud teda. Tom lausa nautis seda, pakkus üle endise Tom Ripley sõnakehvusega, tõrjuva olekuga, alaväärsustundega ja igatsevate vilkspilkudega. Kes küll peaks temasugust veidrikku ''[[mõrvar]]iks''? Pealegi oleks teda võidud kahtlustada ainult Dickie mõrvamises San Remos, aga paistis, et politseil polnud juhtlõnga. Elu Tom Ripleyna pakkus vähemalt ühe [[lohutus]]e: vabastas süütundest Freddie Milesi rumala, mõttetu tapmise pärast. (lk 130)
** [[Patricia Highsmith]], "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007
[[Kategooria:Tunded]]
| |||