Nõid: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
13. rida:
* Kunksmoor oli pikk luine vanaeit, kelle juuksed olid alati sakris ja kasimata nagu harakapesa. Kunksmoor oli siin eluaeg elanud. Ta sõi [[kibuvits]]amarju ja [[mustikas|mustikaid]]. Kui tuju tuli, siis püüdis mõne [[kala]]kese ka. Vahel sügiseti maitses ta ka mõnd ilusamat [[seen]]t, mis metsa all silma hakkas. (lk 6)▼
* Ta [Nanny Ogg] noogutas [[värav]]ast sisse minnes vahtidele. Kummalgi neist ei tulnud pähegi teda kinni pidada, sest nõiad, nagu ka [[mesinik]]ud ja suured gorillad, lähevad sinna, kuhu nad ise tahavad.▼
* Kõige mõnusam asi Kunksmoori majas oli aga suur laia suuga [[kolle]], kus külma ilmaga hõõgusid männikäbisöed. Siin keetis Kunksmoor punasest vasest [[katel|katla]] sees oma nõiarohtusid. Sest see Kunksmoor oli tegelikult nõid. Oma nõiarohtude ja kunstidega oskas ta arstida igasuguseid [[haigus]]i ja tõbesid. Ta oskas neid kaela ka saata. [[Taim]]i oma rohtude pruulimiseks käis Kunksmoor korjamas suurelt maalt, metsadest ja aasadelt, soodest ja rabadest. Üle mere sõitis ta suure kollase [[õhupall]]iga, mis kõrgel taeva all lennates oli väga [[täiskuu]] moodi. Parema meelega rändas Kunksmoor pimedatel öödel, kui päris kuud taevas ei olnud, sest siis ei pannud teda keegi tähele. Ei ole hea, kui nõiamoorid liiga silma torkavad, arvas Kunskmoor. Sellest on tulnud alati ainult koledat [[pahandus]]t. (lk 6)▼
** [[Terry Pratchett]], "Õed nõiduses". Tõlkinud Piret Purru ja Aet Varik. Varrak 2001, lk 120▼
* [[Aino Pervik]], "Kunksmoor", 2011▼
▲* Ta [Nanny Ogg] noogutas [[värav]]ast sisse minnes vahtidele. Kummalgi neist ei tulnud pähegi teda kinni pidada, sest nõiad, nagu ka [[mesinik]]ud ja suured gorillad, lähevad sinna, kuhu nad ise tahavad.
▲** [[Terry Pratchett]], "Õed nõiduses". Tõlkinud Piret Purru ja Aet Varik. Varrak 2001, lk 120
* Ja Vanaema Weatherwax oli kuramuse neetult vägev. Praeguseks oli ta nõiakunstis arvatavasti veelgi osavam kui kurikuulus Must Aliss, ja igaüks teadis ju, mis temaga lõpuks oli juhtunud. Kuidas paar last ta tema enda [[ahi|ahju]] ajasid ja kõik leidsid, et igavesti tubli tegu, mis sest, et ahju pärast [[nädal]] otsa rookida tuli. Aga kuni selle hirmsa päevani oli Aliss Jääraharju oma hirmuvalitsuse all pidanud. Ta oli võlukunstis nii osavaks saanud, et talle enam ülepea midagi muud pähe ei mahtunud.
:Räägiti, et [[relv]]ad ei suutnud talle viga teha. [[Mõõk|Mõõgad]] põrkasid ta nahalt tagasi. Räägiti, et tema hullunud [[naer]] kostis terve miili taha, ja ehkki hullunud naer oli muidugi ametioskus, mida iga nõid teatud asjaoludel kasutada suutis, oli tema hullunud naer h u l l u m e e l n e , kõige hullemat sorti naer. Ja ta muutis inimesi [[piparkook]]ideks ja elas [[konn]]adest majas. Lõpupoole oli asi ikka väga inetuks kiskunud. Nagu ikka, kui üks nõid kurjaks kätte läks.
* Terry Pratchett, "Maskeraad". Tõlkinud [[Triinu Pakk-Allmann]]. Varrak 2005, lk 4
▲* Kunksmoor oli pikk luine vanaeit, kelle juuksed olid alati sakris ja kasimata nagu harakapesa. Kunksmoor oli siin eluaeg elanud. Ta sõi [[kibuvits]]amarju ja [[mustikas|mustikaid]]. Kui tuju tuli, siis püüdis mõne [[kala]]kese ka. Vahel sügiseti maitses ta ka mõnd ilusamat [[seen]]t, mis metsa all silma hakkas. (lk 6)
▲* Kõige mõnusam asi Kunksmoori majas oli aga suur laia suuga [[kolle]], kus külma ilmaga hõõgusid männikäbisöed. Siin keetis Kunksmoor punasest vasest [[katel|katla]] sees oma nõiarohtusid. Sest see Kunksmoor oli tegelikult nõid. Oma nõiarohtude ja kunstidega oskas ta arstida igasuguseid [[haigus]]i ja tõbesid. Ta oskas neid kaela ka saata. [[Taim]]i oma rohtude pruulimiseks käis Kunksmoor korjamas suurelt maalt, metsadest ja aasadelt, soodest ja rabadest. Üle mere sõitis ta suure kollase [[õhupall]]iga, mis kõrgel taeva all lennates oli väga [[täiskuu]] moodi. Parema meelega rändas Kunksmoor pimedatel öödel, kui päris kuud taevas ei olnud, sest siis ei pannud teda keegi tähele. Ei ole hea, kui nõiamoorid liiga silma torkavad, arvas Kunskmoor. Sellest on tulnud alati ainult koledat [[pahandus]]t. (lk 6)
▲* [[Aino Pervik]], "Kunksmoor", 2011
| |||