Karu: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
3. rida:
 
==Proosa==
 
* Mul on siiralt kõrini kogu sellest erutatud kädistamisest teemal [[mees|mehed]] on karutapjad. Ei ole. Kunagi ei ole olnud. Juba vanal hallil [[aeg|ajal]], kui mehed olid tehtud [[meeleheide|meeleheitest]] ja nahkrihmadest ja [[laev]]u ehitama polnud veel õpitud, oli karutapjaid ülimalt vähe. Ja karu tapmises nappis kangelaslikkust – mindi ikkagi karjaga, surgati nii kaugelt kui võimalik ja hüpati kohe eemale. Ja väga õige! Teisiti lihtsalt ei saa. Muidugi nõudis seegi tohutut eneseületust, aga viidatud [[retoorika]] fantaseerib karuga rinnutsi minemisest. See on liialdatud ja lollakas mõtteviis, legend, mis aitab ennast nii palju üles kütta, et julgeks põõsa tagant [[jänes]]ele etteheiteid teha.
* Gösta loomulikult seisis ja unistas ilusast Marianne'ist, kes lebab praegu raskesti haigena Ekebys, külmetunud pärast seda [[öö]]d, mil ta magas hanges.
** [[Jüri Kolk]], [https://feministeerium.ee/utoopiasari-emane-sinivaal/ Utoopiasari. Emane sinivaal]. Feministeerium, 16. juuni 2020
:Ta mõtleb temale, kes samuti — jah, ka tema - on selle [[needus]]e ohver, mis valitseb maailma, ja Gösta võpatab enda pärast - temagi on läinud välja jälitama ja tapma.
:Ja sealt tuleb nüüd too suur karu otse tema poole. Üks [[silm]] kavaleri pussihoobist pime, [[jalg]] kavaleri püssikuulist lombak, ise vihane ja karvane ning üksildane sestsaadik, kui nad tapsid tema abikaasa ja viisid ära tema lapsed. Ja Gösta näeb teda säärasena, nagu ta on: vilets, tagaaetav loom, kellelt ta ei taha röövida elu - viimast, mis tal veel on pärast seda, kui inimesed olid talt ära võtnud kõik muu.
:"Murdku ta mind," mõtleb Gösta, "aga ma ei lase!" (lk 86)
* Ta pistab [[köster|köstrile]] pihku omaenda [[püss]]i, mis on laetud neljapäeva [[õhtu]]l noorkuu ajal [[kirikutorn]]is hõbedast ja kellavasest valatud [[kuul]]iga, ei suuda aga hoiduda värisemast [[kadedus]]e pärast, et keegi muu kui tema võib maha lasta suure metsakuninga, vana Gurlita mäe karu.
:Köster sihib, [[Jumal]] appi, sihib, nagu kavatseks ta maha lasta toda Suurt Karu ehk [[Suur Vanker|Suurt Vankrit]], mis tiirleb kõrgel taevas [[Põhjanael]]a ümber, mitte aga mõnd lagedal maapinnal hulkuvat karu, ja laeng lendab pauguga, mida on kuulda isegi ülal Gurlita mäel.
:Aga sihtis kuidas ta sihtis, karu langeb siiski. Nii see on, kui lastakse [[hõbekuul]]iga. Karu tabatakse südamesse isegi siis, kui sihitakse Suurde Vankrisse. (lk 91)
 
 
24. rida ⟶ 30. rida:
</poem>
* [[Andrus Kivirähk]], "Iidol". Rmt: "Õlle kõrvale", 1996
 
 
* Teeotsani jõudes hakkab natuke hirmus. Mulle meenub, et [[Astuuria]] on ainus paik Hispaanias, kus on säilinud karud. Olen küll unistanud nendega [[kohtumine|kohtumisest]], aga mitte pimedas [[mets]]as. (lk 192)
** [[Kertu Jukkum]], "Ma naeran, et ma nutan", 2020
 
 
* Võiks ju arvata, et suhtumine teise kunagisse suurde kiriklikku ja ühiskondlikku [[tabu]]sse ehk [[menstruatsioon]]i on nüüdseks muutunud. Ometi on seegi vaid teisenenud ja võtnud moodsamaid vorme. Nii on päevade jälgimisteenus Clue kogunud kokku tänapäevaseid mensesega seotud ebauske üle maailma. Selgub, et Ameerikas ja [[Inglismaa]]l usutakse siiani, et menstrueeriv naine ärgu parem [[telkimine|telkima]] mingu, sest vere lõhn meelitab kohale karud.
** [[Jaana Davidjants]], [https://www.muurileht.ee/meie-igapaevast-ebausku/ "Meie igapäevast ebausku"], Müürileht, 11. detsember 2019
 
 
 
* Mul on siiralt kõrini kogu sellest erutatud kädistamisest teemal [[mees|mehed]] on karutapjad. Ei ole. Kunagi ei ole olnud. Juba vanal hallil [[aeg|ajal]], kui mehed olid tehtud [[meeleheide|meeleheitest]] ja nahkrihmadest ja [[laev]]u ehitama polnud veel õpitud, oli karutapjaid ülimalt vähe. Ja karu tapmises nappis kangelaslikkust – mindi ikkagi karjaga, surgati nii kaugelt kui võimalik ja hüpati kohe eemale. Ja väga õige! Teisiti lihtsalt ei saa. Muidugi nõudis seegi tohutut eneseületust, aga viidatud [[retoorika]] fantaseerib karuga rinnutsi minemisest. See on liialdatud ja lollakas mõtteviis, legend, mis aitab ennast nii palju üles kütta, et julgeks põõsa tagant [[jänes]]ele etteheiteid teha.
** [[Jüri Kolk]], [https://feministeerium.ee/utoopiasari-emane-sinivaal/ Utoopiasari. Emane sinivaal]. Feministeerium, 16. juuni 2020
 
 
 
 
* Teeotsani jõudes hakkab natuke hirmus. Mulle meenub, et [[Astuuria]] on ainus paik Hispaanias, kus on säilinud karud. Olen küll unistanud nendega [[kohtumine|kohtumisest]], aga mitte pimedas [[mets]]as. (lk 192)
** [[Kertu Jukkum]], "Ma naeran, et ma nutan", 2020
 
==Luule==