Kontrast: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
1. rida:
==Proosa==
* Teistes Euroopa pealinnades on [[rikkus]] ja [[vaesus]], elegantsed linnaosad ja tööliskvartalid rangelt üksteisest eraldatud, [[Peterburi]]s seevastu oli kõik läbisegi. Uhke [[palee]] kõrval seisis väike, armetu ja madal puulobudik, luksusrestorani kõrval räpane [[kõrts]]. [[Suvi]] polnud Peterburi jaoks õige aeg, "[[seltskond]]" viibis suuremalt jaolt oma mõisates või suvituskohtades. Sellegipärast pani "saartel" asuvate suurte [[restoran]]ide õhtune [[luksus]] imestama: naiste [[dekoltee]]d ulatusid peaaegu nabani ning väärtuslikke ehteid võis näha tohutul hulgal. Oli ka [[kaupmees|kaupmehi]] [[Nižni Novgorod]]ist ja teistest sisemaa linnadest. Need olid suurt kasvu kandilised räpased habemikud, kes tulid restorani, säärsaapad ja ratsapüksid jalas, jõid palju, lärmasid, möirgasid, [[sülitamine|sülitasid]] avalikult põrandale ning jätsid [[kelner]]ile sada rubla [[jootraha]]. Õhtuti mängisid "saartel" vene [[mustlased]], kelle muusika erutas veel rohkem kui ungari mustlaste oma. Ka siin vajutasid [[valged ööd]] kõigele ebamaisuse pitseri, kõik mõjus peaproovina päevavalgusega täidetud teatris, mitte aga [[tragöödia]] viimase vaatusena, mis aeglaselt, ent kindlalt lõpule lähenes. (lk 98-99)▼
** [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981▼
* Kontrast sisemise [[tahe|tahte]] ja välise läbimängimise vahel ulatub sügavale [[judaism]]i ja kristluse ajalukku. Juba loomu poolest kõigub iga religioon paratamatult nende kahe pooluse vahet. Kui vastne religioon pärast oma esialgset revolutsioonilist tuhinat kasvõi aastakümnekesekski püsima jääb, peab ta paratamatult liikuma sisemise usuelu juurest välise juurde. Ja lõpuks muutub välise kooriku [[tardumus]] talumatuks ning kutsub esile uusi [[revolutsioon]]e. (lk 128)▼
** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015▼
* Sõnnik ütles [[kannike]]ste [[lõhn]]a kohta: "Ena asja, tahavad odava kontrastiga mõjule pääseda!"
** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted". Tõlkinud [[Aleksander Kurtna]] ja [[Arvo Valton]]. [[LR]] 1977 nr 48, lk 8
* "Mina jään väljapoole [[hea maitse]] haardeulatust, kallis." Itsitus. Võiks tunduda, et küsitav on hoopiski hea maitse kui niisugune.
:Muidugi keeldub Marion seda terminit kasutamast. Labane, mõttetu. Mõjus [[sisustus]] koosneb [[üllatus]]test, [[kooskõla]]dest, kontrastidest. Siin ootamatu [[vaip]], seal huvitavad värvid, seal [[peegel]]. Kuid pole mingit mõtet püüda seda seletada Henryle, kelle jaoks Marioni tegevus on [[meelelahutus]], millega õetütar täidab oma aega ja mis jääb Henry silmapiiri taha. (lk 21)
7. rida ⟶ 20. rida:
▲* Kontrast sisemise [[tahe|tahte]] ja välise läbimängimise vahel ulatub sügavale [[judaism]]i ja kristluse ajalukku. Juba loomu poolest kõigub iga religioon paratamatult nende kahe pooluse vahet. Kui vastne religioon pärast oma esialgset revolutsioonilist tuhinat kasvõi aastakümnekesekski püsima jääb, peab ta paratamatult liikuma sisemise usuelu juurest välise juurde. Ja lõpuks muutub välise kooriku [[tardumus]] talumatuks ning kutsub esile uusi [[revolutsioon]]e. (lk 128)
▲** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015
▲* Teistes Euroopa pealinnades on [[rikkus]] ja [[vaesus]], elegantsed linnaosad ja tööliskvartalid rangelt üksteisest eraldatud, [[Peterburi]]s seevastu oli kõik läbisegi. Uhke [[palee]] kõrval seisis väike, armetu ja madal puulobudik, luksusrestorani kõrval räpane [[kõrts]]. [[Suvi]] polnud Peterburi jaoks õige aeg, "[[seltskond]]" viibis suuremalt jaolt oma mõisates või suvituskohtades. Sellegipärast pani "saartel" asuvate suurte [[restoran]]ide õhtune [[luksus]] imestama: naiste [[dekoltee]]d ulatusid peaaegu nabani ning väärtuslikke ehteid võis näha tohutul hulgal. Oli ka [[kaupmees|kaupmehi]] [[Nižni Novgorod]]ist ja teistest sisemaa linnadest. Need olid suurt kasvu kandilised räpased habemikud, kes tulid restorani, säärsaapad ja ratsapüksid jalas, jõid palju, lärmasid, möirgasid, [[sülitamine|sülitasid]] avalikult põrandale ning jätsid [[kelner]]ile sada rubla [[jootraha]]. Õhtuti mängisid "saartel" vene [[mustlased]], kelle muusika erutas veel rohkem kui ungari mustlaste oma. Ka siin vajutasid [[valged ööd]] kõigele ebamaisuse pitseri, kõik mõjus peaproovina päevavalgusega täidetud teatris, mitte aga [[tragöödia]] viimase vaatusena, mis aeglaselt, ent kindlalt lõpule lähenes. (lk 98-99)
▲** [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981
| |||