Holokaust: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
123. rida:
:"Kogu probleem on [[kujutlusvõime]]s. Meie [[vastutus]] algab kujutlusvõimest. [[Yeats]] kirjutab järgmist: ''In dreams begin the responsibility.'' Täpselt nii see on. Aga ka vastupidine on tõsi: kui kujutlusvõime puudub, ei sünni ka vastutust. Täpselt nii nagu antud Eichmanni näites." (lk 162–163)
* [[Haruki Murakami]], "Kafka mererannas", tlk [[Kati Lindström]], 2016
* Needsamad põhjused, mille tõttu me Auschwitzist üldse midagi teame, moonutavad meie arusaamist holokaustist: me teame Auschwitzist just nimelt selle tõttu, et seal jäädi ka ellu, ja ellujääjaid oli seal selle tõttu, et Auschwitz oli lisaks surmavabrikule ka töölaager. Ellujääjad olid suures osas Lääne-Euroopa juudid, sest Auschwitz oli koht, kuhu nad tavaliselt saadeti. Pärast Teist maailmasõda oli Lääne-Euroopa juutidel vabadus kirjutada ja avaldada, mida nad tahtsid, Ida-Euroopa juudid aga, kes jäid raudse eesriide taha, seda teha ei saanud. Läänes suutsid holokaustimälestused jõuda (kuigi väga aegamisi) ajalookirjutusse ja avalikku teadvusse.
* 1943. ja 1944. aastaks, mil toimus enamik Lääne-Euroopa juutide tapmisi, oli holokaust suurel määral juba lõpule viidud. Kaks kolmandikku sõja jooksul tapetud juutidest olid 1942. aasta lõpuks juba surnud. Peamised ohvrid, Poola ja Nõukogude Liidu juudid, tapeti kuulidega ühishaudade ääres või vingugaasi abil, mida pumbati okupeeritud Poolas Treblinka, Bełzeci ja Sobibóri gaasikambritesse.
* Adekvaatne pilt asetaks holokausti ajaloo keskmesse operatsiooni "Reinhardt", Poola juutide tapmise 1942. aastal. Poola juudid moodustasid maailma suurima juudi kogukonna, Varssavi oli kõige tähtsam juudi linn. See kogukond hävitati Treblinkas, Bełzecis ja Sobibóris. Neis kolmes asutuses tapeti ligikaudu poolteist miljonit juuti, neist ainuüksi Treblinkas 780 863. Sealsetest surmalaagritest pääses eluga kõigest mõni tosin inimest. Pärast Auschwitzi ja Treblinkat tähtsuselt kolmas tapapaik Bełzec on peaaegu tundmatu.
* Holokausti teine tähtsam osa seisnes massilistes mahalaskmistes Ida-Poolas ja Nõukogude Liidus. Need algasid 1941. aasta juunis, kui SS-i Einsatzgruppe’d hakkasid maha laskma juudi mehi, laienesid juulis juudi naiste ja laste tapmisele ning jõudsid tervete juudi kogukondade hävitamiseni sama aasta augustis ja septembris. 1941. aasta lõpuks olid sakslased (koos kohalike abilistega ja Rumeenia üksustega) tapnud Nõukogude Liidus ja Balti riikides miljon juuti. See võrdub terve sõja jooksul Auschwitzis tapetud juutide koguarvuga. 1942. aasta lõpuks olid sakslased (jällegi koos kohalike abilistega) tapnud veel 700 000 juuti ja nende võimu all olevates Nõukogude Liidu piirkondades olid juudi kogukonnad lakanud olemast.
* Ühesõnaga, holokaust oli tähtsuse järjekorras: operatsioon “Reinhardt”, mahalaskmised ja Auschwitz – ehk Poola, Nõukogude Liit ja ülejäänud Euroopa. Ligikaudu 5,7 miljonist tapetud juudist olid umbes 3 miljonit enne sõda Poola kodanikud ja veel ligikaudu 1 miljon enne sõda Nõukogude Liidu kodanikud – niisiis ühtekokku 70% koguarvust. (Poola ja Nõukogude juutide järel suuruselt järgmised tapetud juutide rühmad olid Rumeenia, Ungari ja Tšehhoslovakkia juudid. Kui võtta arvesse ka need inimesed, tuleb holokausti idaeuroopalik iseloom veelgi selgemini esile.)
** [[Timothy Snyder]], [http://www.vikerkaar.ee/archives/11965 "Holokaust: eiratud tegelikkus"]. Tõlkinud [[Märt Väljataga]]. Artikli aluseks on ettekanne Vilniuses 8.–11. maini 2009 toimunud Eurozine konverentsil "Euroopa ajalood".
| |||