Santa Montefiore: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
453. rida:
* Adeline naeratas. "Peab tunnistama, et härra Trench on lausa pühak. Inglismaal oleks tal kindlasti palju rohkem meelelahutust."
:"Aga Kittyst kenamat õpilast ta küll ei leia," arvas Laurel.
:"Kindlasti mitte,” nõustus Hazel. "Ma usun, et ta on sinusse rohkem kui ainult natuke armunud."
kui ainult natuke armunud."
:"Jama," tõrjus Kitty. "Ta on kõige tõsisem mees, kellega ma üldse olen kokku puutunud."
:"Aga mitte igav," leidis Adeline. "Ta on väga intelligentne noormees."
493. rida ⟶ 492. rida:
* Bertie ja Harry pöördusid oma endise elu juurde tagasi, püüdsid jäneseid, tulistasid neppe, kalastasid merel ja käisid Ballinakelly jahiseltsiga jahil. Harry, kes polnud jahil käimist kunagi eriti armastanud, ratsutas nüüd igal võimalikul juhul, sest galopeerimise elevus oli ainus, mis päästis <!--//-->mõtete eest. Ja oli veel toapoiss Joseph, kes puges Harry voodisse, et hoida teda kaisus, kui pimedusest kerkisid öised hirmud, et tal kõrist kinni krabada. (lk 158-159)
 
* Bertie kadus tundideks, ta tuli koju hilja ja lehkas Grace'i tuberoosilõhnaõli järele, mida ta ei võtnud enam vaevaks varjatagi. Oma naisega rääkis Bertie harva ja seega korraldas Maud väikesi draamasid, et mehe tähelepanu võita. Bertie jõi rohkem, et summutada Maudi lärmamist, ja vähehaaval hakkas Grace tüdinema armukese alkoholiuima vajumi­sest. Varem oli söör Ronald naise armulugusid talunud, kuni need olid [[diskreetsus|diskreetsed]] - lõppude lõpuks oli tal endalgi armuke nii Dublinis kui ka Londonis - , kuid nüüd muutus Bertie aina hoolimatumaks ja see ähvardas rikkuda nende maine. "Kui ta oma joomist kontrolli alla ei saa," ütles söör Ronald naisele, "pead enda lõbustamiseks teise mehe leidma, sest ma ei lase meie head nime määrida." Grace esitaski Bertiele ultimaatumi. Mees pidi valima tema ja pudeli vahel. Aga Bertie leidis, et ei saa kummastki loobuda. (lk 159)
 
* 22. jaanuaril 1919 luges Hubert hommikusöögilauas The Irish Timesi, kui tema vuntsid hakkasid pahameelest tõmblema. "Assamblee esitas Briti valitsusele ametliku noodi, et see taanduks, ja kuulutas välja maa täieliku iseseisvuse"," luges Hubert uskumatult. "Neetud teotus," kirus ta. "Nii lihtsalt nad ei pääse, kas tead."
505. rida ⟶ 504. rida:
:"Pigem ebaküpsed unistajad. Iga lollgi mõistab, mis Iirimaaga juh­tub, kui nad oma tahtmist saavad. Nad lammutavad põllumajanduse, tööstuse, religiooni, seadused ja korra. Peame siis elama seadusetuse ja katoliikluse mülkas. Teotus! Paganama teotus!" (lk 159-160)
 
* Adeline armastas Iirimaad kogu südamest ja tal oli valus mõelda vägivallast, mis rahvusluse[[rahvuslus]]e nime all üle maa levis. Ta mõistis Iirimaa soovi iseseisvuda, aga miks nad selle saavutamise nimel verd valasid? Vahel mõtles ta, et turvalisem oleks lahkuda, aga see olnuks allaandmine. Nad kuulusid Deverilli lossi. Armastus seob nad igaveseks selle külge. (lk 160)
 
* "Kellega sa tahaksid abielluda, Bridie?" Bridie vaatas närviliselt oma sõrmi. Kitty pilutas silmi. "Siis ikka ongi keegi?" Ta oli rabatud, et polnud märganud. "Ütle, kes ta on? Kas tema armastab sind ka?"
519. rida ⟶ 518. rida:
 
* "Ma saan aidata küll," käis Kitty peale. "Peab olema mingi viis, kuidas ma võin kasulik olla."
:"Ma ei lase sul ennast sellesse segada."
:Kitty pani käed rinnale risti. "Aga ma ei lähe kuhugi ja jutul lõpp."
:"Sa oled kangekaelne nagu [[muul]]."
:"Aga palju ilusam," lisas Kitty naeratades.
:"Sa paned mu muretsema, Kitty."
529. rida ⟶ 528. rida:
 
* 1919. aasta lõpu poole levisid britivastased meeleolud üle maa ja Põõsad, kes tegutsesid Ballinakelly supiköögis, mille nad koos Adeline’iga olid asutanud koolimajja, märkasid esimesena lugupidamatust. Kohalikud ei kergitanud enam mütsi, koolipoisid irvitasid, talumehed, ei andnud väravas teed, poetüdruk keeldus teenindamast. Iga ülbust tajuti väga teravalt ja sellest räägiti lossis ärevalt teelauas.
:"Võin vanduda, et mingi noor poiss viskas mind täna hommikul kiviga[[kivi]]ga, kui ma lihuniku juurest välja tulin," teatas Laurel nördinult, teetass värisevas käes. "Ma ei kujutanud seda ette. Kui ma temaga pahandasin, siis ta ainult irvitas. Jah, see on õige sõna, irvitas. Ta näis endaga väga rahul olevat."
:"No on ikka [[jultumus]]!" hüüatas Hazel, tema sõõrmed olid hingates laienenud. "Ta ju teab, et ta selle eest kere peale ei saa. Teate, niisugune asi saab alguse ikka vanematest. Nende meelest võib vana naist solvata küll..."
:"Vana inglise naist," lisas Laurel, hingates läbi laienenud sõõrmete.
:"Täna väike kivi, homme juba suur," ütles Hazel süngelt.
540. rida ⟶ 539. rida:
:"Mismoodi, ema? Otsekoheselt?"
:"Ära ole häbematu. Ma arvasin, et preili Grieve õpetas sulle kombeid."
:Kitty sirutas peopesad ette ja vaatas emale otsa sellise kibedusega, et Maud tardus. "Preili Grieve oli [[türann]] ja kiusaja. Ta õpetas mind olema tugev."
:Maud pööras pilgu ära. Lihtsam oli mitte välja teha kui võtta [[vastu­tus]] minevikus juhtunud ebameeldivate asjade eest. (lk 171)
 
* Maud jäigastus nagu kohkunud kass. "Ma olen alati üksi. Keegi ei toeta mind. Ainult mina mõtlen meie tütarde tulevikule. Võiksin ju lihtsalt istuda ja lasta neil teha, mida nad tahavad, aga siis sa mulle küll aitäh ei ütle, kui nad abielluvad ebasobivate meestega, kes meie perekonna nime porri tallavad."
:"Kas Victoria on õnnelik?" küsis Bertie.
:"Mis see [[õnn]] siia puutub?" ei saanud Maud aru.<!--//-->
:"Tead, see ongi sinu plaani nõrk koht, mu kallis. Kui sa paneksid esikohale nende õnne ja mitte oma ambitsioonid[[ambitsioon]]id, siis ei tõrguks nad enam nii väga sinu plaanide vastu."
:"Abielul[[Abielu]]l pole midagi pistmist õnnega. Sina peaksid teadma seda paremini kui keegi teine." (lk 171-172)
 
* Maja jäi vaikseks ja nagu võiski arvata, kutsuti Elspeth raamatukokku. Kitty jäi ülemisse tuppa, kõrv vastu klaasi surutud. Hääled olid küll vaiksed, kuid ta kuulis iga sõna, mis isa ütles. Isa lubas anda nõusoleku, kui see on just see, mida Elspeth tahab. "Kui [[sõda]] mulle üldse midagi õpetas, Elspeth," ütles ta tõsiselt, "siis armastuse[[armastus]]e väärtust. Armastust võitluskaaslaste vastu, armastust oma laste ja armastust elu vastu. Kui olin rindel, siis ainult see lugeski. Nii et kui sa arvad, et Peter teeb su õnnelikuks, annan ma oma õnnistuse[[õnnistus]]e." (lk 173)
 
* Maud pani oma magamistoa ukse lukku ja vajus tualettlaua ette toolile. Ta võttis näo käte vahele ja jäi oma peegelpilti põrnitsema. Kust kõik viltu hakkas minema, küsis ta endalt. Ta kasvatas ju Elspethi õigete moraalinormide järgi. Elspeth teadis, milline on õige tee, kui raske siis oleks mööda seda minna? Aga nüüd tahtis ta abielluda inglise päritolu iirlasega, kellel polnud pennigi hinge taga. See, et Peterit peeti üheks oma kandi parimaks jahimeheks, ei maksa kinni nende elustiili. Mis saab Elspethist maal, mis nende silme all laiali lagunes? Kas ta ei taipa siis, et tema tulevik on Inglismaal, kus tal oleks turvaline? Victoria oli teinud hea valiku, tema oli võimsa riigi krahvinna, mitte proua eikusagilt. Maud hõõrus meelekohti. Ühel päeval Hubert sureb ja siis saab temast leedi Deverill, aga mis koha oma? Emand lossis, mis oli kunagi üks vägevamaid Iirimaal, aga polnud praegu midagi muud kui hunnik kive, mille juurde ei kuulunud kuigi palju maad ja mis oli ümbritse­tud mässajatest, kes tahtsid neid kõiki välja ajada. Mis kasu oli lossist Iirimaal? Ta kirus ennast rumala abikaasavaliku pärast. Ja õnn - kui palju aega tagasi ta oli õnnelik? Maud hammustas huulde. Ta ei osa­ nudki öelda, sellest oli liiga palju aastaid möödas. Kui ees ootas õnnetu abielu, siis pidi vähemalt abielluma aristokraadiga, kellel on uhke kodu, hunnikute viisi raha ja ühe maailma vägevaima impeeriumi peen [[tiitel]]. Kas Elspeth ei mõistnud, et selles on midagi [[lohutus|lohutavat]]? (lk 174)
 
* Järgmise aasta alguses saatsid britid Iirimaale politseijõududele appi eriväeosad. Kuna traditsioonilisi pudelrohelisi mundreid ei jätkunud, <!--//-->anti neile khakipüksid ja mustad baretid, nii et see värvikombinatsioon andis neile hüüdnime Mustpruunid. Varsti pärast vägede saabumist kutsus Hub ert nende koloneli lossi õhtusöögile. Kolonel Manley oli pikk sarmikas läikivate pruunide juustega mees, korralikult pügatud tihedad vuntsid paksude roosade huulte kohal, ta oli sõjast tagasipöör­dunud kangelase aupaistega ja hindas ka ise ennast väga kõrgelt. (lk 174-175)
 
* Kui Põõsad ja Adeline tulid alla õhtust sööma, tegi kolonel Manley neile kummarduse, mis polnud kindlasti ainult noogutus, nagu Laurel hiljem kuulutas, ning tõstis daamide käed üles, et neid oma vuntsidega kõditada, mis oli nende meelest põnev. Kolonel istus Adeline'ist pare­mal, Hazel oli mehest paremal ja Laurel tema vastas, vaadates innukalt mehe selgetesse sinistesse silmadesse, mis särasid ühesuguse hiilgusega kõigile kolmele õele.
:"Võluv mees," leidis Hazel, kui daamid pärast õhtusööki võõraste­tuppa läksid ning mehed sigarite ja portveini juurde jätsid.
tuppa läksid ning mehed sigarite ja portveini juurde jätsid.
:"Sellist meest lihtsalt hakkad usaldama, kas te ei arva?" sõnas Laurel.
:"Ma ei tea,” kahtles Adeline. "Minu meelest on tal silmis julm helk."
:"Kas sa arvad, et ta pilkab meid?" küsis Hazel.
:"Noh, ta muidugi teab, kuidas daamile komplimente teha," ütles Laurel. "Ta on härrasmees - ainult tõeline härrasmees oskab flirtimist[[flirt]]imist ja häid kombeid tasakaalus hoida." (lk 175)
 
* Mustpruunid olid metsikustele vastates kiired ja otsustavad. Levisid jutud vasturünnakutest, mis toimusid kõikjal üle kogu Iirimaa, ning kus tapeti ja ahistati süütuid inimesi. Lõhuti poode ja heinaküüne, kodusid ja äriettevõtteid. Mehi peatati ja otsiti läbi valimatult, neid tulistati, rünnati, vahistati, piinati, ähvardati ja küüditati. Näis, et Mustpruunid võivad teha enam-vähem kõike, mis neile pähe tuleb, ilma et keegi keelaks. "Nemad on seadusest kõrgemal," ütles Jack Kittyle, kui neil õnnestus Haldjaringi juures kokku saada. "Kolonel Manley on kõige vihatum mees Ballinakellys. Tema juba ei mõtle enne süütute tapmist, kui arvab, et võib niimoodi inimesed korrale alluma sundida." (lk 178)