Santa Montefiore: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
563. rida:
* Mustpruunid olid metsikustele vastates kiired ja otsustavad. Levisid jutud vasturünnakutest, mis toimusid kõikjal üle kogu Iirimaa, ning kus tapeti ja ahistati süütuid inimesi. Lõhuti poode ja heinaküüne, kodusid ja äriettevõtteid. Mehi peatati ja otsiti läbi valimatult, neid tulistati, rünnati, vahistati, piinati, ähvardati ja küüditati. Näis, et Mustpruunid võivad teha enam-vähem kõike, mis neile pähe tuleb, ilma et keegi keelaks. "Nemad on seadusest kõrgemal," ütles Jack Kittyle, kui neil õnnestus Haldjaringi juures kokku saada. "Kolonel Manley on kõige vihatum mees Ballinakellys. Tema juba ei mõtle enne süütute tapmist, kui arvab, et võib niimoodi inimesed korrale alluma sundida." (lk 178)
* Kitty ohkas raskelt. Vanaisaga polnud mõtet vaielda. Tema oli sündinud teistsugusel sajandil, kui Briti impeerium oli võimsuse tipus. Seega sai kolonel Manleyst Kitty meelehärmiks sage külaline Deverilli lossi õhtusöögilauas ja Kitty pidi välja kannatama koloneli võltsi sarmi ja üleoleva käitumise, sest mehe silmis olid naised nagu liblikad, keda võis imetleda, kellega mängida või keda puruks litsuda, nii nagu tuju oli. Uks koloneli lemmikuid oli Grace Rowan-Hampton, kes oli siis, kui ta parajasti Dublinis ei viibinud, korrapärane külaline koos abikaasa söör Ronaldiga. Kitty pidi ka Grace'i taluma, kannatama välja vaatepildi, kuidas isa kurbade kutsikasilmadega üle laua oma armukest vaatas, samal ajal kui ema suu tõmbus pahameelest aina kitsamaks ja kitsamaks, kuni kadus hoopis. (lk 180)
* Kui loss elas endiselt minevikus ja kartis muutusi, liikus Ballinakelly teistsuguse tuleviku poole. Linn pulbitses britivastastest meeleoludest ja oli täis salasepitsejaid, kes ilmusid välja igas pimedas nurgataguses nagu seened: võitlus vabaduse eest jätkus. (lk 181)
* Vastuseks aina sagenevale verevalamisele kuulutas Briti valitsus suuremas osas Lõuna-Iirimaast välja sõjaseisukorra. Iiri Vabariiklikku Armeed peeti nüüd viimaks sõjaväeks lahinguväljal, mitte enam mõrvarlike mässajate jõuguks. Pühapäeval, 21. novembril mõrvati Dublinis neliteist briti sõdurit ja kuninglikud Iiri politseijõud karistasid rahvast, avades tule süütute inimeste pihta, kes vaatasid jalgpallimatši, nad tapsid neliteist inimest ja haavasid veel paljusid. Detsembris jõudis vägivald Corki, kui briti jõud põletasid linna. Hubert luges The Irish Timesi, aga jättis selle juhtumi kommenteerimata. Tal oli mahv otsas nagu vanal auruveduril, mis on viimaks lõppjaama jõudnud. Kõik, mis toimus, oli liiga jube, et sellest mõeldagi, ja liiga lähedal, et ennast mugavalt tunda, sest Cork City oli Ballinakellyst kõigest viiekümne miili kaugusel. <!--//-->Pärast seda pöördus Hubert tagasi oma maailma, kus oli küllalt neppe ja küülikuid, leidus rebaseid, keda taga ajada, ilm oli jahikoertele sobiv. Ta rääkis hobustest, võiduajamistest ja vanadest headest aegadest, kui ta oli alles poiss, kohalikud inimesed austasid perekonda ja olid kuningriigile lojaalsed, aga iseseisvussõda oli ta viimaks ära väsitanud. (lk 181-182)
* Kui leitnant oli läinud, nõudis Kitty vanaisalt selgitust. "Mis see siis pidi tähendama?"
:"Ma tean, lihtsalt absurdne. Ma ütlesin talle, et Grace'il pole sellega midagi tegemist."
:"Milles teda süüdistatakse?"
:"Peibutiseks olemises. Nad on näinud, kuidas ta Dublinis vaenlastega läbi käib, nii nad igatahes ütlevad. Paistab, et nad on teda mõnda aega jälginud. Nad usuvad, et Grace leppis eile õhtuks Manleyga kokku salajase armukohtamise vanas talumajas Dunashee maantee ääres ja kui mees kohale tuli, pussitas teda ise või tegid seda tema kaasosalised. Ma pole eluski midagi nii naeruväärset kuulnud. Grace on daam, inglise daam, mitte mingi mässaja. Oota ainult, kuni Ronald seda kuulda saab." (lk 187)
* Kitty galopeeris üle küngaste Grace’i maja juurde. Lambad ja lehmad sõid rahumeelselt tihedat ja lopsakat rohtu, külm neid ei häirinud. Ratsutades tundis Kitty, et viha lahtub tuulde, otsekui oleks tuulel sõrmed, millega vimm ära napsata ja minema viia. Galopeerides oli Kittyl tunne, et armastus Iirimaa vastu kasvab tema südames nagu paisuv õhupall. Mida rohkem ta vaatas metsikut ja kaljust maastikku, seda suuremaks see õhupall kasvas, kuni Kitty hakkas piiritust rõõmust valjusti naerma. Ta kannustas hobust üle kivimüüri hüppama, nautides riski ja uskudes, et on liiga osav, et võiks üldse kunagi kukkuda. (lk 188)
* "Tänan." Kitty naeratas. "Oli aeg, mil ma arvasin, et meist ei saa kunagi sõpru," ütles ta.
:Harry muheles. "Miski ei seo inimesi kindlamalt kui saladus."
:Elspeth oli sellega nõus, kuigi ta poleks suutnud ettegi kujutada, millist venna saladust Kitty varjas. "Ja mitte miski ei liida õdesid-vendi rohkem kui isekas ema." (lk 189)
* "Kitty ei ole laps. Jumal hoidku, ta on kahekümneaastane noor naine."
:"Ta on minu sõber. Ta on mulle ustav, seepärast tahan mina temale ustav olla," väitis Grace kaalutletult.
:Bertie kibrutas laupa. "Ustavus? Mis see siia puutub?"
:Grace ohkas. "Ma ei oska seda selgitada. See on naiste asi. Kitty tegi midagi minu heaks ja ma ei saa vastata talle sellega, et olen edasi tema isa armuke. See pole auväärne." (lk 194)
* Kui saabusid Elspeth, Harry ja Kitty, põsed jahilkäigust punased, pöördus jutt Elspethi eelseisvatele pulmadele. Maud oli nagu alati seadnud ennast sündmuse keskmesse, avaldades arvamust külaliste nimekirja, pruutneitsite ja peiupoiste rõivaste ning teenistuse korra kohta.
:"Pulmad tulevad luksuslikud ja lõbusad, just nagu inimesed Deverillide pulmadest ootavadki, kuigi peigm ees on mõnele ehk väikeseks pettumuseks. Just pulmi ongi tarvis, et meid kõiki rõõmsamaks muuta. On vahelduseks ka midagi positiivset, millest rääkida."
:"Oh jaa!” hüüatas Hazel õhinal. "Tore oleks lugeda Briti ajalehtedest Iirimaa kohta midagi head."
:"Victoria pulmi oli terve The Tatler täis," lisas Laurel uhkelt.
:"Sest need toimusid Londonis," ütles Elspeth. "Ma ei usu, et minu pulmad kedagi eriti huvitaksid." Ta naeratas laialt. "Ma oleksin rahul ka siis, kui abielluksin laudas."
:"Laut oli ju lõppude lõpuks piisavalt hea Maarjale ja Joosepile," lausus Harry lakooniliselt. (lk 196)
* "Ma olen siin väga rahul," teatas Harry ja viisist, kuidas ta tugitoolis patjadele nõjatus, võis välja lugeda, et ta ei kavatsegi kunagi lahkuda.<!--//-->
:"Õigus, Harry," nõustus Hubert. "Võõrsil hea, aga kodus parem, mis?"
:"Täpselt," kinnitas Harry. Ta püüdis Kitty pilgu. Tüdruk naeratas talle teadvalt. "Kui sa tahad, et ma siit ära lähen, ema, pead kangutama mu Iirimaa pinnasest lahti nagu meriteo kivi küljest." (lk 196-197)
* Kahe piinarikka päeva pärast lasti mehed vabaks. Viimaks ometi leidis Kitty müüri seest kirja, kus oli märgitud kokkusaamise aeg ja koht. Ta pistis kirja seelikutaskusse ja kiirustas õnnetiivul Jahimajja ratsakostüümi selga panema. Ta helistas Bridie kutsumiseks kella. "Nad lasti välja!" hüüatas Kitty, kui sõber ukseavasse ilmus.
:"Ma tean, ema ütles. Aga mis seisus nad on? Michaelil on hokilitrisuurune sinikas silma all. Nad on sodiks pekstud."
:"Aga kellelegi ei esitatud süüdistust?"
:"Ei."
:Kitty astus seelikust välja, lastes sel jalge juurde põrandale langeda.
:"Nad kõik pääsesid?"
:"Viimne kui üks." Bridie naeratas. "Isa Quinn tuli appi. Ütlesime, et nad olid missal."
:"Öö läbi?"
:"Isa Quinn ütles, et pidi neid seal hoidma, et neile aru pähe panna."
:"Aga see pole ju ilmselgelt tõsi."
:"Isa Quinniga ei vaidle keegi." (lk 197)
* "Oi, Jack!" Kitty suudles teda õrnalt suule. "Sa rumal mees."
:"Aga sa ju armastad oma vana lollpead, eks?"
:Kitty naeris. "Ma armastan oma vana lollpead. Ma poleks uskunudki, et isa Quinn astub teie eest välja."
:"Isa Quinn? Ta on üks meie seast, Kitty."
:Kitty kibrutas laupa. "Üks teie seast?"
:"Ta peidab käärkambris relvi."
:"Issand hoia!" kohkus Kitty.
:"Küll ta hoiab. Jumal on meie poolt, see on kindel." (lk 199)
* Kitty oli Jackile tõepoolest kasulik. Ta oli Deverill ja see tähendas, et Iiri kuninglikud politseijõud ei peatanud teda kunagi ega otsinud läbi, kui ta linna läks. Mitte keegi ei küsinud, kuhu ta läheb ja mis asjus. Ta võis jalutada läbi Ballinakelly, relvad korvis, ja keegi ei kergitanud kulmugi. Kitty tundis kahekordset elevust: talle meeldis põnevus teha midagi keelatut ja ta nautis tõsiasja, et aitas väikestviisi kaasa Iirimaa vabastamisele Briti võimu alt. (lk 202)
* "Ma pole ehk kannatanud nagu sina, Michael, ja minu perekonna juured ulatuvad Inglismaale, aga minu süda on üdini iiri süda nagu sinugi oma. Ma riskin kirjade ja laskemoonaga edasi-tagasi joostes eluga - isegi siin sinu majas seistes - ja ma ei tee seda lõbu ega romantika pärast, vaid Iirimaa pärast ja sa tead seda. Saa oma eelarvamustest üle, need ei too sulle midagi head. Me oleme selles asjas koos ja peame üksteist toetama, muidu ei jõua me kusagile." Michael jõllitas Kittyt lõkendavate mustade silmadega ja Kitty tundis mehe vihkamist, otsekui suudaks see läbi ta naha tungida. Michael otsis sõnu, millega Kitty põrmustada, aga tüdruk oli sõnaosavam, tal oli eelis tänu heale haridusele, ja see näis meest veel enam raevu ajavat. Mitte keegi ei pannud teda ennast vähem mehena tundma kui Kitty Deverill. (lk 203)
* Maud oli korraldanud, et Hubert saaks sündmuse puhul uued rõivad - poleks sobinud, kui äi teda näruste riietega häbistab. Ta oli lasknud Huberti mõõdud saata Bertie rätsepale Londonisse Savile Row'le ja sai balli jaoks healõikelise fraki, rohelisest sametist smokingi õhtusöögiks ja traditsioonilise tumeda ülikonna kirikliku laulatuse ajaks. Hubert turtsus pahameelest ja kaebas abikaasale: "See rumal naine tahab mind muuta. Kas ta ei tea siis, et vana koer ei õpi uusi trikke?" Ta ei teinud väljagi oma laitmatutest uutest pidurõivastest ja puges mässumeelselt torisedes vanadesse plekilistesse lemmikriietesse. Maud oli maruvihane. Uued riided olid maksnud terve varanduse ja peale selle tõmbas Hubert niimoodi pulmade hiilgust alla. Polnud lihtsalt õige, et Deverilli lossi omanik lord Deverill ilmub välja auklike küünarnukkidega sviitris või jakkides, millele on õmmeldud lapid kohtadele, kus koid on kõige isukamalt einestanud. (lk 204)
* Bridiel polnud kunagi olnud Victoria vastu eriti sooje tundeid, kuid nüüd meeldis naine talle veelgi vähem. Aga Elspeth oli aja jooksul muutunud meeldivamaks nagu küps puuvili. Ta oli viisakas ja tänulik ning nii vähenõudlik, kui tema vanem õde oli nõudlik. (lk 205)
* Oma topeltelu tõttu nautis Kitty pulmadega seotud pidustusiveel enam. Tema uus mässajaroll andis talle teatud uhkuse ja ta nautis paljutähendavaid naeratusi, mida ta Grace'iga vahetas, kui keegi teine ei vaadanud. Leedi Rowan-Hamptoni vihkamise asemel tundis Kitty nüüd mõistlikku austust üllatavalt vapra ja salapärase naise vastu. Nad töötasid ju koos. Neil oli ühine eesmärk ja ühine huvi ning mõlemad teadsid teisest liiga palju, et olla ebalojaalsed. Olles viimased kaksteist aastat Grace'i põlanud, avastas Kitty, et piir armastuse ja vihkamise vahel on habras ja kergesti purunev nagu munakoor. Kiindumus naisesse, keda ta oli väikese tüdrukuna imetlenud, lõi nende ühise saladuse tõttu õitsele. (lk 205)
* Beatrice oli tänu teemantidest trepile pääsenud välja leinast, mida ta tundis pärast seda, kui oli kaevikutes kaotanud oma armsa George'i - astudes ühe ränga sammu teise järel, oli ta tõusnud taas valguse kätte. Keskendudes oma piinatud südame asemel Londoni pidude, lõunasöökide ja ballide keerisele, ehtis ta ennast Digby teemantidega, nautides tähelepanu, mida selline rikkus talle võimaldas, ja mida pinnapealsem see oli, seda parem, sest kõik vähegi sügavam viis ta ohtlikult lähedale pimedale ja valusale kohale, mida ta püüdis kõigest hingest vältida. (lk 205)
* Ja Harryl, kes oli nägus ja vaimukas, oli aeg Londonis seltskonda ilmuda. Temasugune mees, keda ootab tiitel ja suurepärane loss Iirimaal, pälvib kindlasti mõne varaka naise tähelepanu. Maud mõtiskles, et sobiks ka ameeriklanna, ameeriklased on ju ainus rahvas, kes on piisavalt rumalad, et Iirimaad romantiliseks pidada. (lk 206)
* Angloiiri naised olid tulnud kohale täies hiilguses nagu krookused pärast karmi talve. Püüdes inglannadest külalistele mitte alla jääda, uhkeldasid nad oma parimate ehetega ja uhkeimates siidrõivastes, eesotsas kaks Corki krahvkonna kauneimat naist, Maud Deverill ja Grace Rowan-Hampton. Ilurindel polnud neid kerge lüüa, kuid moerindel oli neil rohkem võistlejaid, sest inglannadele andsid eelise Pariisi moekunstnike uusimad tööd. Aga ühe asja poolest olid angloiiri naised inglannadest kindlalt üle, nimelt oli nende nahale aastate jooksul kasuks <!--//-->tulnud pehme vihm ja niiske õhk. Ei Maudil ega Grace'il olnud näos kortsukestki, isegi Adeline ja Põõsad nägid oma vanusestpalju nooremad välja. Inglannad võisid neid ainult kadedalt vaadata, sest mingi näo- ega aluskreem ei suutnud peita Londoni suduse õhu söövitavat mõju. (lk 206-207)
* Külalised lahkusid tundega, et kui lossist väljaspool varises Iirimaa kokku, siis loss ise oli ikka viimane tsivilisatsiooni, glamuuri ja rikkuse kants, täpselt nagu Maud tahtis, et nad arvaksid. (lk 207)
* Kitty mõtiskles, kas tohutu suures Londonis on Harryl oma saladust kergem taluda. Kas ta leiab sealt endasuguseid? Võib-olla on suurlinnas palju mehi, kes otsivad seal lohutust ja mõistmist. Kitty tundis kaasa naisele, kes annab Harryle käe, sest Harry ei anna talle kunagi oma südant. (lk 208)
* Bertie soovis, et probleem lihtsalt kaoks. Siis turgatas talle pähe üks mõte. "Ma saadan su Dublinisse," pakkus ta ennast pisut paremini tundes. "Jah, ma leian koha, kus sa saad Dublinis olla. Seal võid lapse ilmale tuua. Siin ei saa keegi midagi teada. Oma perele võid öelda, et leidsin sulle linnas hea töökoha nõo juures, kes vajab toatüdrukut. Võid öelda, et see on ametikõrgendus. Ma korraldan, et laps antakse kloostrisse. Seda ju ebaseaduslike lastega tehakse. Seejärel võid tagasi tulla. Ja kõik on nii, nagu poleks midagi juhtunudki."<!--//-->
:Bridie jalad hakkasid värisema. Ta tundis, et ei suuda enamseista. Ta vaatas mehele õudust tundes ja uskumatult otsa. Mees kavatses tema lapse - nende lapse - ära anda? Need sõnad kajasid tema peas, kuid kõlasid kaugete ja karmidena otsekui kaja sügavasse kaevu kukkunud kivist.
:Bertie nägi, kuidas Bridie vaatab teda tumedate silmadega, mis olid nagu suured mustad augud, ja mõtles, millega ta siis nüüd tüdrukut oli solvanud. "Kas see on kõik?" küsis ta ja läks kirjutuslaua juurde tagasi. (lk 210-211)
* Samal hetkel kostis vali kisa. Kõik kolm pöördusid vaatama ja nägid, et nende poole sammub raevukalt isa Quinn, hallid juuksed sassis peas, must rüü seljas voogamas nagu kättemaksuinglil. Tema käes oli valge alusseelik. Ta tõstis selle üles otsekui lihaliku patu kehastuse. "Ma leidsin rannalt selle," raevutses ta. "Kaitsku meid jumal!" Sõdurid vaatasid preestrit hämmeldunult. "Kui ma süüdlase kätte saan, ütlen talle, et issand jumal pole sellise patuse lugupidamatuse ja vulgaarsusega küll sugugi rahul. See vedeles rannal, otse seal mängivate laste silme ees. Kuhu see maailm küll läheb, kui inimesed rahuldavad oma ihasid nii <!--//-->avalikult?" Isa Quinn pööras leegitseva pilgu Kittyle. Ja kas ma võin küsida, mida teete teie minu ukse all, preili Kitty? Te olete ilmselt minu kiriku enda omaga segi ajanud."
:Kitty kahvatas. "Isa Quinn, ma pean teiega m illestki rääkima. See on delikaatne asi, mis puudutab ühte teie kiriku liiget. Kas me saame rääkida nelja silma all või tulen tagasi, kui te olete..." Ta kõhkles ja heitis pilgu alusseelikule. "Kui te olete leidnud selle alusseeliku omaniku?"
:Preester kägardas alusseeliku kokku ja pistis kaenla alla. "Mul on praegu aega küll. Tulge minuga kaasa. Teile head päeva." Ta noogutas sõduritele, kes vaatasid, kuidas preester ja Kitty kadusid kirikusse, ega teadnud, mida sellest stseenist arvata.
:"Ainult Iirimaal," lausus üks pead vangutades.
:"Nad on siin kõik segased," ütles teine ja torkas sigareti huulte vahele.
:Kitty läks isa Quinni kannul mööda vahekäiku käärkambrisse. Preester pani ukse kinni ja võttis Kitty käest kingakarbi. "Olete julge tüdruk, preili Kitty."
:"Ma arvasin, et nad võtavad mu kinni," tunnistas Kitty ja tundis korraga, et jalad lähevad nõrgaks. Ta vajus toolile.
:"Mina arvasin ka. Kartsin, et teiega on lõpp." Ta heitis pilgu alusseelikule. "Pean selle proua O'Dwyerile tagasi andma või ta hakkab arvama, et mõni kajakas on selle ära näpanud. Mul on siiski vaja mingit head mõtet, et selgitada, kuidas see minu kätte sattus!" Ta viskas alusseeliku lauale.
:Kitty vaatas rabatult preestrile otsa. "Te mõtlesite selle loo välja, et sõdurite mõtteid kõrvale juhtida?"
:"״Muidugi mõtlesin. Nägin, et te olete hädas, ja see oli esimene asi, mis mulle pähe tuli. Jumalik inspiratsioon," lausus ta risti ette lüües. "Jumal olgu tänatud." Ta võttis püssi ja laskemoona välja ning andis karbi Kittyle tagasi. "Viige see kingakarp koju, lihtsalt igaks juhuks." (lk 213-214)
* Bridie saabus Dublinisse, närvid kodust lahkumise pärast viimseni pingul ja tundes hirmu ebakindla tuleviku ees. Ainus lohutus oli tema sees kasvav laps, keda ta juba nüüd armastas kõigest ilma jäänud inimese kirega. Kätt vastu kõhtu surudes tundis ta, kuidas temast uhkab üle õrnuselaine, mis uputab kõik tema hirmud ja täidab ta optimismiga. Kindlasti suudab ta kloostris nunnadele selgeks teha, et jätab lapse endale. Aga Bridie oli naiivne, kui arvas, et tema soovidega arvestatakse.
:Grace oli Bertie appikarjele vastanud ja nõustunud võtma Bridie tema raseduse ajaks oma Dublini koju teenijatüdrukuks. Kui Bertie oli rääki nud Grace'ile tüdruku kitsikusest, sai naine otsekohe olukorrast aru ja <!--//-->orraldas kõik kiiresti ja korralikult nagu Briti armee kolonel. Tüdruk tuli diskreetselt kõrvale toimetada ja Bertie laps kohe lapsendamiseks ära anda. Grace tõestas, et on olukorra kõrgusel, lõppude lõpuks oli ta alati uhke oma võime üle asjad korda ajada. "Kui laps on sündinud korraldan su mineku Ameerikasse," rääkis ta Bridiele. "Söör Ronaldil ja minul on New Yorgis palju sõpru ja ma olen juba hakanud sulle seal kohta otsima. On ju põnev uues linnas uut elu alustada. Kindlasti on su perekond sinu üle siis väga uhke." Grace lõi kõhklema, kui nägi Bridie ahastavat nägu. Tüdruku pilgus aeglaselt kustuvast tulukesest oli selge, et Bridie oli lootnud lapse endale jätta. Aga see polnud lihtsalt mingi suvaline laps - see oli Bertie laps ja mitte miski maailmas poleks suutnud Grace'i mõjutada, et laps võiks Bridiele jääda. "Ma kardan, et sinu seisusest tüdruk lihtsalt ei saa last üksinda üles kasvatada. Nii on parem teie mõlema jaoks.״" Grace pööras pilgu ära. Ta ei suutnud näha Bridie meeleheidet. Bridie oli ju ise ka alles laps, sama vana kui Kitty. "Ühel päeval sa veel tänad mind," ütles ta, enne kui jättis Bridie majapidajanna hooleks. Bridie tundis ennast, nagu oleks talle just surma otsus kuulutatud. (lk 217-218)
* Nende suudlused olid näpatud ja seetõttu hinnalisemad kui kunagi enne. Neist oli saanud omaette saar, mida ümbritses vaenulikkuse ookean, kus igal pool leidus vaenlase laevu. Nad klammerdusid teineteise külge, elasid intensiivselt ja käesolevas hetkes, kumbki ei söandanud vaadata tulevikku, mis oli tume kui öö. (lk 218)
* Juulis sõlmisid vaenupooled võitlust lõpetava vaherahu, aga vägivald jätkus siiski, eriti maa põhjaosas. Kui Hubert luges, et Belfastis sai kolmkümmend inimest surma, viskas ta vastikustundega ajalehe <!--//-->hoinmikusöögilauale ja läks püssiga välja, hüüdnud enne veel hallist, et viib koerad jalutama ja häda sellele mässulisele, kes talle tee peale ette juhtub sattuma. Detsembris tähistasid Kitty ja Jack Briti valitsuse ja Iirimaa delegatsiooni Londonis allkirjastatud Inglise-Iiri lepingu sõlmimist, millega Lõuna-Iirimaa kuulutati Iiri Vabaks Riigiks, aga Iirimaa põhjaosa võis sellega mitte liituda ja jääda Ühendkuningriigi osaks, kui soovib - ja sooviski. See tähendas, et Iirimaa jagunes kaheks - iseseisvaks lõunaosaks ja Briti valitsuse alla kuuluvaks põhjaosaks. See oli muidugi kompromiss ja kompromiss ei rahulda kunagi päriselt kedagi. Paljud Iirimaa rahvuslased suhtusid sellesse kui reetmisse ja üks neist oli ka Michael Doyle. Ta püüdis ka Jacki selles veenda, aga Jack hakkas vägivallast väsima. (lk 218-219)
* Jõulueelsel ööl tõusis Adeline voodis istuma. OH pime kui kotis. Tuul ulgus lossimüüride ümber nagu rahutu vaim, aga vaimud ise olid vaiksed. Adeline'i süda tagus palavikuliselt, otsekui tajudes ohtu, mida Adeline veel ei mõistnud. Ta tuli voodist välja ja läks läbi külma toa akna juurde. Tõmmanud kardinad kõrvale, ei näinud ta midagi muud kui iseenda valget nägu ja öösärki, mis aknaklaasilt peegeldudes talle rahutult vastu vaatasid. Adeline ohkas raskelt ja mõtles, kas äratada Hubert ka üles. Ta kuulis, kuidas mees tema toa kõrval oma magamistoas valjusti norskab. Huberti kopsud olid nagu lõõtsad, kui ta suuri õhupahvakuid sisse tõmbas. Korraga valdas Adeline'i igatsus ennast mehe kaissu kerida, nagu nad olid teinud vanasti, kui olid veel noored ja armunud. Ta tahtis tunda lohutust Huberti suurest soojast kehast, mis lõhnas sigarite, viski ja koerte järele. Aga Adeline polnud kindel, kas suudab mehe norskamise sees magada. Lõpuks puges ta tagasi omaenda voodisse ja tõmbus tekkide all kerra. Adeline sulges silmad, <!--//-->aga süda tagus ikka edasi, hoolimata kõigist leebetest m õtetest, ta sinna saatis. (lk 219-220)
* Kitty tõmbas hommikumantli selga ja läks akna juurde. Ta tõmbas rasked kardinad kõrvale ja vaatas välja pim edusse. Oma üllatuseks nägi ta seal helendust, mis sarnanes koidukumaga, aga oli taevas valel pool. Kitty vahtis seda arusaamatult. Ta oli kindel, et on alles sügav öö. Siis tundis ta suitsulõhna. Suitsupilv oli paks ja lähenes kiiresti, tuul kandis seda edasi nagu mereudu, mis on küllalt tihe, et neelata laevu. Kohutavast paanikast haaratuna tormas Kitty oma toast välja ja mööda koridori edasi, iga sammuga tundis ta aina tugevamat suitsulõhna. Kitty jooksis Jahimaja kõige kõrgemale korrusele ja vaatas pööninguaknast välja. Üle puude oli näha erekollast valgust. See oli nii hele, et süütas terve taeva. Hirmust pöörasena taipas Kitty, et loss on leekides. (lk 220)
*
<!--* 225,227-8,232,236,238,242,243-4,286,290-2,300,305-6,310-2,316-7,321,322,325,326,332-3,334-6,338,349-350,370-1,387,400,402,408-->
{{JÄRJESTA:Montefiore, Santa}}
| |||