Tsensuur: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
27. rida:
 
==Proosa==
* [[Palgamõrv]] on tsensuuri ekstreemne näide ja oleks raske õigustada sellele ässitamist tsensuurivastaste põhimõtetega.
** [[George Bernard Shaw]], "The Shewing Up of Blanco Posnet" (1909): "The Rejected Statement", Pt. I: "The Limits to Toleration"
 
 
* Vahel võib üheainsa [[raamat]]u tiitellehe ''piazza''<nowiki>'</nowiki>l näha tervelt viit ''imprimatur''<nowiki>'</nowiki>it otsekui vestlusringis, kus tsensorid üksteist meelitavad ja paljaksaetud pealagede välkudes vastastikku koogutavad, sellal kui [[autor]] selle epistli ajal suures hämmelduses pealt vaatab ja ootab, kas ta lõpuks trükki või aplaagrisse saadetakse. (lk 13)
37. rida ⟶ 34. rida:
* Sest isegi kui tsensor juhtub olema tavalisest arukam, mis talle muide ametikõrgendusel suureks takistuseks saab, on ta juba oma ametiülesannete poolest kohustatud läbi laskma ainult üldiselt omaks võetud käibetõde. (lk 27)
* [[Tõde]] ja tarkus ei ole sellised kaubad, mille peale saab monopoli võtta või mille käivet annab lubatähtede, dekreetide ja sundnormide abil korraldada. (lk 28)
** [[John Milton]]. "Areopagitica. Kõne Inglise parlamendile piiramata trükivabaduse kaitseks". Tõlkinud [[Henno Rajandi]]. Loomingu Raamatukogu[[LR]] 1987 nr 36
 
 
* Ka tsensor on süüdistaja, kaitsja ja [[kohtunik]] ühes ja samas isikus; tsensorile on usaldatud ''vaimu valitsemine'', tsensor ''ei kanna vastutust''.
* ''Tsensuuri'' tõeliseks ''raviks'' oleks tema ''likvideerimine'', sest asutus ise on kõlbmatu ja institutsioonid valitsevad inimeste üle.
** [[Karl Marx]]. [https://www.vikerkaar.ee/archives/24686 "Märkmeid uusima Preisi tsensuuriinstruktsiooni kohta"]. Vikerkaar, mai 2019, saksa keelest tõlkinud [[Pärt Lias]]
 
 
* [Aksakov:] Tsensuur ei ole kirjanikule tingimata halb - see õpetab täpsust ja [[kristlus|kristlikku]] [[kannatlikkus|kannatust]].
** [[Tom Stoppard]], "Laevahukk", I vaatus
 
* [[Palgamõrv]] on tsensuuri ekstreemne näide ja oleks raske õigustada sellele ässitamist tsensuurivastaste põhimõtetega.
** [[George Bernard Shaw]], "The Shewing Up of Blanco Posnet" (1909): "The Rejected Statement", Pt. I: "The Limits to Toleration"
 
* Kasutage ornitoloogide kogemusi. Et kirjanikud võiksid [[tiib]]u sirutada, peavad neil [[sulg|suled]] kärpimata olema.
** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja [[Arvo Valton]]. Loomingu Raamatukogu 1977 nr 48
 
 
* Asjatult otsisid linnaelanikud järgmisel päeval ajalehtedest mõistatusliku sündmuse[[sündmus]]e kirjeldust; jõud, mis igiammustest aegadest peale on toiminud sule ja surve abil, oli läkitanud toimetustesse salajase ringkirja, mis käskis ebatavalise juhtumi "unustada"; lehe sulgemise ähvardusel oli keelatud seda mainida; mingeid seletusi polnud lisatud ja toimetajad saatsid autoritele tagasi lohepikad artiklid, unetu öö vilja, mida ehtisid kõige ligitõmbavamad pealkirjad.
* Ühe terve akadeemilise põlvkonna mälus on kustutamatult pilt umbes 1950-ndast aastast: kes [[Tartu Ülikool]]i [[raamatukogu|raamatukokku]] sisse astus, pidi nägema: selle trepihallis kipsist muusakujude all seisis lihuniku raiepaku taga [[kirves|kirvega]] mees, vasakul hunnikus veel terved, paremal hunnikus juba puruks raiutud köited.
** [[Aleksandr Grin]], "Sädelev maailm". (tlkTlk M. Käbrik, lk 23)
** [[Jaan Kross]], "Vaim ja võim. Ettekanne Oslo raamatunädalal 1990". Vahelugemised VI, poliitilised. Bibliotheca Baltica 1995, lk 100
 
 
* Me ei võta ühiskonnas piisavalt aega arutada, miks ajaloos toimunud sündmused on niisugused nagu nad on ja mis on nende põhjused. Võimalik, et peame sajanditagused sündmused praeguste teadmiste-arusaamade kohaselt lahti seletama, aga paraku ei saa me [[ajalugu]] tsenseerida.
** [[Marju Kõivupuu]], [https://kultuur.err.ee/1101799/marju-koivupuu-me-ei-saa-ajalugu-tsenseerida Marju Kõivupuu: me ei saa ajalugu tsenseerida] ERR, 13.06.2020
 
* [[Politsei]] ei austanud meid ikka veel oma [[tähelepanu]]ga ja nii otsustasin viimase katsena kirjutada [[draama]], mis võetakse loomulikult kõigis [[teater|teatrites]] vastu ja mille tsensuur ära keelab. See oli ilus draama arvukate [[laip]]ade ja [[heksameeter|heksameetrites]] kirjutatud [[needus]]tega aristokraatide aadressil. Lapsed külmetasid ja surid [[nälg]]a ning kuri [[krahv]], kes neid lumetormist hoolimata oma [[loss]]i ei lasknud, naeris vaid kuratlikult "hahahaa!", kuni laste ema mitme lehekülje pikkune needus ta vaikima pani.
:Kirjanduslikust [[edevus]]est näitasin erandlikult seda meistriteost vanematele. [[Ema]] sai pahaseks ja ma kuulsin temalt nagu ikka: "Sa oled [[idioot]]", [[isa]] aga [[naer]]is ja naeris ning ütles lõpuks: "Teine [[Goethe]]," mis täitis mind mitmeks päevaks rahuldusega, kuni viimaks taipasin [[pilge]]t, kaotasin [[julgus]]e ja põletasin draama. (lk 14-15)
* [[Siber]] — see sõna lasus [[luupainaja]]na kogu maal. Vene seadustekogu paragrahv 1 määras, et igaüks satub [[karistus]]e alla, kui ta [[Majesteedisolvamine|tsaari isikut solvab]] tegude, sõnade või mõtetega. Kes tabati lugemas keelatud raamatut, sattus Siberisse, kes õpetas talupoegade lapsi ilma loata, sattus Siberisse, [[karskusselts]]i kuulumise eest satuti Siberisse, iga [[spordiühing]], karskusselts oli võimude silmis potentsiaalne [[vandenõu]]laste jõuk. Suurematel mõisatel oli oma urjadnik, maapolitseinik, ning tolle tunnistusest piisas, et saata inimesed pikale teekonnale.
:Ja mis kõik ei ohustanud [[tsaar]]i püha isikut ja mitte vähem püha režiimi! Minu tellitud "Neue Freie Presse" jõudis kohale nii tsensuuritult, et tavaliselt olid loetavad vaid õukonna- ja seltskonnauudised, Hardeni väljaandest "Zukunft" ei jäänud enamasti midagi alles. Isegi konversatsioonileksikon, mis saadeti mulle koos mu teiste raamatutega järele, jõudis kohale suurte mustade plekkidega märksõna "Venemaa ajalugu" juures.
:Balti parunid, üdini saksameelsed ja kõige venepärase metsikud vaenlased, leidsid režiimi äärmiselt sümpaatse olevat; nendega ei juhtunud midagi ning režiimi abiga hoidsid nad oma töölisi vaos. (lk 85)
* [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981
 
* [[Seadus]]ega saab alati keelata või lubada, aga märksa olulisem on see, et inimesed ise suudaks väärinfot õigest eristada. Lisaks seadusega reguleerimisele on olemas ju ka rida muid võimalusi nagu näiteks hea ajakirjandustava kokkulepped või faktikontroll.
** [[Kai Härmand]], [https://www.err.ee/1124261/justiitsministeeriumi-asekantsler-sonavabadus-kehtib-ka-valele "Justiitsministeeriumi asekantsler: sõnavabadus kehtib ka valele"] ERR, 15.08.2020
 
 
* Kasutage ornitoloogide kogemusi. Et kirjanikud võiksid [[tiib]]u sirutada, peavad neil [[sulg|suled]] kärpimata olema.
* Asjatult otsisid linnaelanikud järgmisel päeval ajalehtedest mõistatusliku sündmuse kirjeldust; jõud, mis igiammustest aegadest peale on toiminud sule ja surve abil, oli läkitanud toimetustesse salajase ringkirja, mis käskis ebatavalise juhtumi "unustada"; lehe sulgemise ähvardusel oli keelatud seda mainida; mingeid seletusi polnud lisatud ja toimetajad saatsid autoritele tagasi lohepikad artiklid, unetu öö vilja, mida ehtisid kõige ligitõmbavamad pealkirjad.
** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja [[Arvo Valton]]. Loomingu RaamatukoguLR 1977 nr 48
** [[Aleksandr Grin]], "Sädelev maailm" (tlk M. Käbrik, lk 23)
 
 
 
73. rida ⟶ 71. rida:
:Kui ta oli kirjades kõik võimalused ära kasutanud, hakkas ta ründama nimesid ja aadresse ümbrikel, hävitades terveid maju ja tänavaid, pühkides [[hooletus|hooletu]] randmeliigutusega maamunalt terveid [[metropol]]e, nagu oleks ta jumal. Nõks-22 nõudis, et iga tsenseeritud kiri peab kandma tsenseerinud ohvitseri nime. Suuremat osa kirjadest ta ei lugenudki. Neile, mida ta üldse ei lugenud, kirjutas ta oma nime. Neile, mida ta luges, kirjutas ta "[[Washington Irving]]". Kui see muutus igavaks, kirjutas ta "Irving Washington". Ümbrike tsenseerimisel olid tõsised tagajärjed, see põhjustas ärevuslaine mingis eeterlikus sõjaväeešelonis, mis saatis osakonda tagasi patsiendina esineva kriminaaluurija. Nad teadsid, et ta on kriminaaluurija, sest ta päris muudkui kellegi Irvingu või Washingtoni nimelise ohvitseri järele ega tahtnud osakonnas enam teisel päeval kirju tsenseerida. Tema meelest olid need liiga monotoonsed.
* [[Joseph Heller]], "Nõks-22", tlk Tiina Randus, 2020, lk 10-11
 
 
 
* Mitte kõike, mida me tunneme, ei tunne me küllalt tugevalt, et ajju [[sõnum]]it saata; paljud [[aisting]]ud lihtsalt jooksevad mööda külgi maha ega ütle midagi. Paljugi läheb [[tõlge|tõlkes]] kaduma või tsenseeritakse välja, ja igal juhul ei tulista kõik meie närvid ühekorraga. Mõned neist püsivad vagusi, sellal kui teised reageerivad. See teeb meie maailmanägemise veidi lihtsustatuks, arvestades, kui keerukas maailm on. [[Keha]] ei püri [[tõde|tõe]], vaid [[ellujäämine|ellujäämise]] poole. (lk 341-342)
** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005
 
 
* [Aksakov:] Tsensuur ei ole kirjanikule tingimata halb - see õpetab täpsust ja [[kristlus|kristlikku]] [[kannatlikkus|kannatust]].
** [[Tom Stoppard]], "Laevahukk", I vaatus
 
 
* Ühe terve akadeemilise põlvkonna mälus on kustutamatult pilt umbes 1950-ndast aastast: kes [[Tartu Ülikool]]i [[raamatukogu|raamatukokku]] sisse astus, pidi nägema: selle trepihallis kipsist muusakujude all seisis lihuniku raiepaku taga [[kirves|kirvega]] mees, vasakul hunnikus veel terved, paremal hunnikus juba puruks raiutud köited.
** [[Jaan Kross]], "Vaim ja võim. Ettekanne Oslo raamatunädalal 1990". Vahelugemised VI, poliitilised. Bibliotheca Baltica 1995, lk 100
 
 
 
79. rida ⟶ 91. rida:
 
 
* Me ei võta ühiskonnas piisavalt aega arutada, miks ajaloos toimunud sündmused on niisugused nagu nad on ja mis on nende põhjused. Võimalik, et peame sajanditagused sündmused praeguste teadmiste-arusaamade kohaselt lahti seletama, aga paraku ei saa me [[ajalugu]] tsenseerida.
* Mitte kõike, mida me tunneme, ei tunne me küllalt tugevalt, et ajju [[sõnum]]it saata; paljud [[aisting]]ud lihtsalt jooksevad mööda külgi maha ega ütle midagi. Paljugi läheb [[tõlge|tõlkes]] kaduma või tsenseeritakse välja, ja igal juhul ei tulista kõik meie närvid ühekorraga. Mõned neist püsivad vagusi, sellal kui teised reageerivad. See teeb meie maailmanägemise veidi lihtsustatuks, arvestades, kui keerukas maailm on. [[Keha]] ei püri [[tõde|tõe]], vaid [[ellujäämine|ellujäämise]] poole. (lk 341-342)
** [[Marju Kõivupuu]], [https://kultuur.err.ee/1101799/marju-koivupuu-me-ei-saa-ajalugu-tsenseerida Marju Kõivupuu: me ei saa ajalugu tsenseerida] ERR, 13.06.2020
** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005
 
 
* [[Seadus]]ega saab alati keelata või lubada, aga märksa olulisem on see, et inimesed ise suudaks väärinfot õigest eristada. Lisaks seadusega reguleerimisele on olemas ju ka rida muid võimalusi nagu näiteks hea ajakirjandustava kokkulepped või faktikontroll.
* [[Politsei]] ei austanud meid ikka veel oma [[tähelepanu]]ga ja nii otsustasin viimase katsena kirjutada [[draama]], mis võetakse loomulikult kõigis [[teater|teatrites]] vastu ja mille tsensuur ära keelab. See oli ilus draama arvukate [[laip]]ade ja [[heksameeter|heksameetrites]] kirjutatud [[needus]]tega aristokraatide aadressil. Lapsed külmetasid ja surid [[nälg]]a ning kuri [[krahv]], kes neid lumetormist hoolimata oma [[loss]]i ei lasknud, naeris vaid kuratlikult "hahahaa!", kuni laste ema mitme lehekülje pikkune needus ta vaikima pani.
** [[Kai Härmand]], [https://www.err.ee/1124261/justiitsministeeriumi-asekantsler-sonavabadus-kehtib-ka-valele "Justiitsministeeriumi asekantsler: sõnavabadus kehtib ka valele"] ERR, 15.08.2020
:Kirjanduslikust [[edevus]]est näitasin erandlikult seda meistriteost vanematele. [[Ema]] sai pahaseks ja ma kuulsin temalt nagu ikka: "Sa oled [[idioot]]", [[isa]] aga [[naer]]is ja naeris ning ütles lõpuks: "Teine [[Goethe]]," mis täitis mind mitmeks päevaks rahuldusega, kuni viimaks taipasin [[pilge]]t, kaotasin [[julgus]]e ja põletasin draama. (lk 14-15)
* [[Siber]] — see sõna lasus [[luupainaja]]na kogu maal. Vene seadustekogu paragrahv 1 määras, et igaüks satub [[karistus]]e alla, kui ta [[Majesteedisolvamine|tsaari isikut solvab]] tegude, sõnade või mõtetega. Kes tabati lugemas keelatud raamatut, sattus Siberisse, kes õpetas talupoegade lapsi ilma loata, sattus Siberisse, [[karskusselts]]i kuulumise eest satuti Siberisse, iga [[spordiühing]], karskusselts oli võimude silmis potentsiaalne [[vandenõu]]laste jõuk. Suurematel mõisatel oli oma urjadnik, maapolitseinik, ning tolle tunnistusest piisas, et saata inimesed pikale teekonnale.
:Ja mis kõik ei ohustanud [[tsaar]]i püha isikut ja mitte vähem püha režiimi! Minu tellitud "Neue Freie Presse" jõudis kohale nii tsensuuritult, et tavaliselt olid loetavad vaid õukonna- ja seltskonnauudised, Hardeni väljaandest "Zukunft" ei jäänud enamasti midagi alles. Isegi konversatsioonileksikon, mis saadeti mulle koos mu teiste raamatutega järele, jõudis kohale suurte mustade plekkidega märksõna "Venemaa ajalugu" juures.
:Balti parunid, üdini saksameelsed ja kõige venepärase metsikud vaenlased, leidsid režiimi äärmiselt sümpaatse olevat; nendega ei juhtunud midagi ning režiimi abiga hoidsid nad oma töölisi vaos. (lk 85)
* [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981
 
==Allikata==