Kass: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
21. rida:
* Kass vaatab seltskonda, otsekui teeks jutt teda uniseks.
* Nukuteater on Lo Tui stiihia — tragikoomiline, grotesk ja tunnete ekstsentrika on tema loomuse orgaaniline pärisosa. Tema kangelasi iseloomustab ere individuaalsus ja katkematu elu sirmil. Vastavalt nukuteatri spetsiifikale tuleb sageli ka ühes ja samas lavastuses mitu vastakat kuju luua. Otsiv vaim ja suur tähelepanuvõime on aluseks, mis lubavad loendamatutele kassidele, rebastele, huntidele, eitedele jt. igaühele oma kordumatu näo anda. (Näitleja on nii paljusid kasse mänginud, et tema enda arvates saaks nendest kuupaistelisel märtsiööl vägeva kasside koori!) (lk 26)▼
** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud [[Jüri Talvet]]. [[LR]] 2/1974, lk 16
** [[Dagmar Normet]], "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973▼
* [[Ilves]] on hästi kodustatav. Ainukeseks koduloomaks, kellega ilvest ei olevat võimalik lepitada, on kass. Sugulaste asi... (lk 16)▼
* Laudalakast ronis redelit mööda ettevaatlikult alla talu suur hallivöödiline kass. Õie pidi naeratama, nii naljakas oli see kassi Hintsu allatulek. Kass hoidis küüntega kõvasti redelipuust kinni ja igakord, kui edasi libises, vääratas ja näis peaaegu kukkuvat. Tasakaalu saavutamiseks udises saba ja tagupool kord ühele, kord teisele poole. Viimaks jõudis Hintsuke maapinnale nii lähedale, et usaldas alla hüpata.▼
** [[Fred Jüssi]], "Rebasetund", 1981▼
:Selle raske toimingu järel istus kass redeli alla hinge tõmbama. Oleks tal olnud taskurätt, siis oleks ta tingimata higi pühkinud. Aga ühelgi kassil ei ole taskurätti. Seepärast siis Hintski rahuldus sellega, et istus otse keset päikesekiirt ja silus<!--//--> roosa keelekesega oma pisut sassiläinud valget rinnaesist.▼
:Kaevu lähedal suure vahtra all murul hüplesid läikivtumedad kuldnokad nagu vetruvad pallid. Hints vaatas neid altkulmu ja viskas tusaselt sabaga, seda jahisaaki ei tohtinud ta ju puutuda, vastasel korral hurjutaks teda kogu talupere, ja mõnikord ei lõppenud asi ainult hurjutamisega. Puhh!▼
:Kassil hakkas veel praegugi halb sellele mõeldes. (lk 11-12)▼
* [[Alide Dahlberg]], "Arutalu lapsed", 1944▼
* Ema ei olnud mulle kunagi meestest rääkinud. Tema ja mu isa olid saatnud palju aastaid mööda tülitsedes ja teist sama palju teineteisega sõnagi vahetamata. Terved [[pühapäev]]ad möödusid nõnda, et mõlemad istusid vaikides [[elutuba|elutoas]]. Pärast ema surma sõnatu elu üha süvenes. Ja kui isa mõni aasta hiljem uuesti abiellus, polnudki mul enam kedagi. Elasin nagu kassile kohane: edasi-tagasi, [[saba]] sorgus, saba püsti, nüüd on söögiaeg, nüüd on uneaeg; ainus erinevus oli selles, et kass ei pea hinge sees hoidmiseks [[töö]]l käima. Meie kodus polnud [[sõna]]dele kohta ja kõik, mida ma [[hing]]es kandsin, hirmutas mind, sest ma ei teadnud, kas seegi kuulub tegelikult minule... (lk 16)▼
** [[Mercè Rodoreda]], "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014▼
▲* Nukuteater on Lo Tui stiihia — tragikoomiline, grotesk ja tunnete ekstsentrika on tema loomuse orgaaniline pärisosa. Tema kangelasi iseloomustab ere individuaalsus ja katkematu elu sirmil. Vastavalt nukuteatri spetsiifikale tuleb sageli ka ühes ja samas lavastuses mitu vastakat kuju luua. Otsiv vaim ja suur tähelepanuvõime on aluseks, mis lubavad loendamatutele kassidele, rebastele, huntidele, eitedele jt. igaühele oma kordumatu näo anda. (Näitleja on nii paljusid kasse mänginud, et tema enda arvates saaks nendest kuupaistelisel märtsiööl vägeva kasside koori!)
▲** [[Dagmar Normet]], "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 26
▲* [[Ilves]] on hästi kodustatav. Ainukeseks koduloomaks, kellega ilvest ei olevat võimalik lepitada, on kass. Sugulaste asi...
▲** [[Fred Jüssi]], "Rebasetund", 1981, lk 16
* Õues kräunusid kassid, nagu oleks märtsikuu. Või läks kasside [[ajaarvamine]] sassi, nagu oli sassi läinud Maie pea: Sassi õde ja Sass ise ja Sassi ema Nõmme Koss ja Sassi isa, kes lasti Naissaarel maha, ja kassid kisklesid omavahel nagu inimesed. Ent nemad ei kaevanud üksteise peale, nad kiskusid üksteiselt karvatuuste ja kriipisid silmad lõhki.
** [[Heljo Mänd]], "Metsseanahk", 1993, lk 299
* [[Colette]], meie kassikirjanik ''par excellence'', kelle sulg on pühendanud sellele väärikale, viisakale olevusele mitusada lehekülge, ütles kunagi, et [[Pariis]] on kasside [[kontsentratsioonilaager]]. Ta ise tegi nii palju kui jõudis, et nende viletsust leevendada. Korteriaken Palais Royal'i aeda oli sageli lahti, et mõni kodutu võiks tulla paariks tunniks sooja ahju juurde magama. Kass ei küsi midagi, ta kannatab vaikselt, ja ta oskab "surra delikaatselt, kui see, mis ta on endale valinud, jääb kättesaamatuks".
** [[Fanny de Sivers]], rmt: "Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III". Koostanud ja toimetanud Arne Hiob. Gallus 2020, lk 525
* Aja jooksul läks šokk siiski üle ja valge Griša lasti välja, onu Tom aga viidi teise korpusesse, kus ta leidis endale kaitsja kassipoja näol, kellest ta enam ei lahkunud (mustavalgekirju kassipoeg), veel üks rõhutud rass, [[Ameerika]]s ei tohi olla hulkuvaid kassipoegi. (lk 33)▼
** [[Ljudmila Petruševskaja]], "Jumal Poseidon", rmt: "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last", tlk [[Toomas Kall]], 1991, lk 62–64▼
61. rida ⟶ 83. rida:
** [[Heili Sepp]] [http://www.vikerkaar.ee/archives/26248 "Killustatud kogemuste Narva"] Vikerkaar, mai 2020
▲* Aja jooksul läks šokk siiski üle ja valge Griša lasti välja, onu Tom aga viidi teise korpusesse, kus ta leidis endale kaitsja kassipoja näol, kellest ta enam ei lahkunud (mustavalgekirju kassipoeg), veel üks rõhutud rass, [[Ameerika]]s ei tohi olla hulkuvaid kassipoegi. (lk 33)
▲** [[Ljudmila Petruševskaja]], "Jumal Poseidon", rmt: "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last", tlk [[Toomas Kall]], 1991, lk 62–64
▲* Laudalakast ronis redelit mööda ettevaatlikult alla talu suur hallivöödiline kass. Õie pidi naeratama, nii naljakas oli see kassi Hintsu allatulek. Kass hoidis küüntega kõvasti redelipuust kinni ja igakord, kui edasi libises, vääratas ja näis peaaegu kukkuvat. Tasakaalu saavutamiseks udises saba ja tagupool kord ühele, kord teisele poole. Viimaks jõudis Hintsuke maapinnale nii lähedale, et usaldas alla hüpata.
▲:Selle raske toimingu järel istus kass redeli alla hinge tõmbama. Oleks tal olnud taskurätt, siis oleks ta tingimata higi pühkinud. Aga ühelgi kassil ei ole taskurätti. Seepärast siis Hintski rahuldus sellega, et istus otse keset päikesekiirt ja silus<!--//--> roosa keelekesega oma pisut sassiläinud valget rinnaesist.
▲:Kaevu lähedal suure vahtra all murul hüplesid läikivtumedad kuldnokad nagu vetruvad pallid. Hints vaatas neid altkulmu ja viskas tusaselt sabaga, seda jahisaaki ei tohtinud ta ju puutuda, vastasel korral hurjutaks teda kogu talupere, ja mõnikord ei lõppenud asi ainult hurjutamisega. Puhh!
▲:Kassil hakkas veel praegugi halb sellele mõeldes. (lk 11-12)
▲* [[Alide Dahlberg]], "Arutalu lapsed", 1944
▲* Ema ei olnud mulle kunagi meestest rääkinud. Tema ja mu isa olid saatnud palju aastaid mööda tülitsedes ja teist sama palju teineteisega sõnagi vahetamata. Terved [[pühapäev]]ad möödusid nõnda, et mõlemad istusid vaikides [[elutuba|elutoas]]. Pärast ema surma sõnatu elu üha süvenes. Ja kui isa mõni aasta hiljem uuesti abiellus, polnudki mul enam kedagi. Elasin nagu kassile kohane: edasi-tagasi, [[saba]] sorgus, saba püsti, nüüd on söögiaeg, nüüd on uneaeg; ainus erinevus oli selles, et kass ei pea hinge sees hoidmiseks [[töö]]l käima. Meie kodus polnud [[sõna]]dele kohta ja kõik, mida ma [[hing]]es kandsin, hirmutas mind, sest ma ei teadnud, kas seegi kuulub tegelikult minule... (lk 16)
▲** [[Mercè Rodoreda]], "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014
| |||