Kaktus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
[[Pilt:Illustrations_of_the_natural_orders_of_plants_with_groups_and_descriptions_(Pl._65)_(6058492127).jpg|pisi|Elizabeth Twining, värvitahvel teosele ''Illustrations of the natural orders of plants with groups and descriptions'' (1868)]]
[[Pilt:Hermione_von_Preuschen_Yucca_und_Kakteen.jpg|pisi|Hermione von Preuschen, "Tääkliilia ja kaktused" (u 1890)]]
9. rida:
* ... kaktused on kõige mehisemad kõigist [[seeme|seemneid]] [[külv]]ama kutsutud ja seatud [[taim]]edest, mis loodi kolmandal päeval ("Küll ma olen loll," ütles seejärel looja, imestades isegi selle üle, mida ta loonud oli). Te võite neid [[armastus|armastada]], ainult et ilma neid sündsusetult katsumata, [[suudlus|suudlemata]] või [[embus|rinnale surumata]]; nad ei talu mingit intiimsust ega muud sihukest frivoolsust; nad on kõvad nagu [[kivi]]d, hambuni [[relv]]astatud, täis otsustavust mitte alla anda: käi eemale, kahvanägu, või ma tulistan! Väike kaktuste kollektsioon näeb välja nagu sõjakate gnoomide leer. Raiuge säärasel sõjamehel [[pea]] või [[käsi]] otsast: temast kasvab uus [[mõõk|mõõgaga]] vehkiv ja [[pistoda]]ga ähvardav sõdalane. Elu on võitlus.
** [[Karel Čapek]], "[[Aedniku aasta]]", peatükk "Kaktusekasvatajaist". Tõlkinud [[Lembit Remmelgas]]. Loomingu Raamatukogu 40/41 1964, lk 83
* Kaktusel on okkad sellepärast, et eeslid teda ära ei sööks.
** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud [[Jüri Talvet]]. [[LR]] 2/1974, lk 48
18. rida ⟶ 22. rida:
* Kaktus on vana tusane äranõiutud [[haldjas]], kes on kükakile surutud ja karedasse karva kasvanud. Võiks öelda, et oma moonutatud kätes, mis kramplikult kokku pigistatud, hoiab ta viiehellerilist, mille on talle kinkinud mõni kaastundlik tütarlaps. Kord aastas avaneb tema pihk, ja ennäe, selle küüraka pöialpoisi peopesal lööb särama õis.
** [[Vítězslav Nezval]], "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 70
| |||