Viiul: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
11. rida:
==Proosa==
* "Ehi sakslast mismoodi tahes," mõtles ta, "anna talle ei tea kui peen ja [[valge]] [[särk]] selga, pangu ta [[saabas|lakksaapad]] jalga, tõmmaku kas või [[kollane|kollased]] [[kinnas|kindad]] kätte, ikka on ta nagu juhtnahast tehtud; valgetest kätistest paistavad karedad punased käed ja elegantsest ülikonnast vaatab vastu [[pagar]] või heal juhul puhvetipidaja. Need karedad käed otse nõuavad naasklit või vähemalt orkestrandi viiulipoognat."
** [[Ivan Gontšarov]], [https://et.wikisource.org/wiki/Oblomov/teine_jagu/I "Oblomov", II jagu], 1. peatükk. Tõlkinud [[A. H. Tammsaare]]
* [[Mees]], kes tunneb vestluses oma [[naine|naisega]], et too suudab teda seljatada, hakkab otsekohe naisest üle karjuma. Ta tahab ja suudab tõestada, et mängib alati esimest viiulit, isegi kui mängib valesti. ▼
** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 30 2007▼
* Nii siis: mina olen tähtsam kui ükski [[boamadu]]. Valmistasid [[saurus]]ed [[prillid|prille]] või olete kuulnud, et [[jõehobu]] mängiks viiulit? Aga minul on prillid ja ma mängin viiulit — paremini kui ükski teine teist. Ja ma ütlen: oleksid mu [[sõrm]]ed pisut pikemad, siis saaks minust ilmakuulus kunstnik. Mõistate — ilmakuulus! Aga sõrmed ei ulatu, sellepärast pean loobuma. Pange tähele: sõrmed, mitte [[anne]], mitte pea[[aju]] pole takistuseks. Jätsin tee teistele vabaks, ei võistle. Las mängib mõni Hubermann, mina ei mängi, sest neil on pikemad sõrmed kui minul. Või miks mängis [[Paganini]] nii hästi? arvate: anne? Tal olid pikemad sõrmed kui ühelgi teisel, sellepärast. Annet juba jätkuks teistelgi; aga sõrmed on lühikesed, ei ulatu.
** A. H. Tammsaare, [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_II/XXXIV "Tõde ja õigus" II], 34. peatükk
* Spencer soovitab korraldada viiuli[[kontsert]]e ruumides, mis on vooderdatud alusseinast poole jala kaugusel asetsevate õhukeste männilaudadega, et saavutada resonantsi, mis on tema meelest vajalik viiuliheli piiratud võimsuse tõttu. Paraku pole see retsept kõlblik iga teose jaoks, sest on helitöid, mille [[jõud]] peitub sisus. Sosin [[kõrv]]a ääres võib mõnikord vapustada nagu kõuekärgatus, ja kõuekärgatus vaid naerma ajada.
** [[Aleksandr Grin]], "Lainetel tõttaja". Tõlkinud M. Käbrik. Tallinn: Eesti Raamat 1972, lk 211
* [[Linn]]a kohal oli selgesti kuulda fortuunaratta kampolikriginat. See peen [[muusika]] muutus äkki kergeks viiuliheliks...
* [[Ilf ja Petrov]], "[[Kuldvasikas]]", lk 246
▲* [[Mees]], kes tunneb vestluses oma [[naine|naisega]], et too suudab teda seljatada, hakkab otsekohe naisest üle karjuma. Ta tahab ja suudab tõestada, et mängib alati esimest viiulit, isegi kui mängib valesti.
▲** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 30 2007
39. rida ⟶ 46. rida:
* Esimesena tuli professor Pirn Pirnipuu, lauluõpetaja, viiul kaenlas.▼
* Kuuldes, kui oivaliselt aim avad viiulid järele kanade kaagutamist, võib arvata, et nad saaksid ka munemisega hakkama.
:Tema kannul lendas terve parv [[kärbes|kärbseid]] ja [[herilane|herilasi]], sest Pirn Pirnipuu viiul oli valmistatud lõhnava ja mahlaka [[pirn]]i poolikust, aga nagu teada, kaotavad kärbsed pirne nähes kergesti pea.▼
** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud [[Jüri Talvet]]. [[LR]] 2/1974, lk 51
:Sageli juhtus Pirn Pirnipuu [[kontsert]]ide ajal, et kuulajad püsti tõusid ja teda hoiatasid:▼
:"Professor, ettevaatust: viiuli otsas istub suur kärbes!"▼
:Pirn Pirnipuu katkestas kontserdi ja pidas poognaga kärbsele jahti.▼
:Mõnikord puges ta viiulisse [[uss]]ike ja kaevas sellesse pikki [[koridor]]e, mänguriist kannatas selle all ja professor pidi muretsema uue, kui ta puhtalt mängida tahtis.▼
* [[Gianni Rodari]], "Cipollino seiklused", tlk [[Aleksander Kurtna]], 4. trükk, 2011▼
54. rida ⟶ 58. rida:
:"Kaks neljandikku takti võib siiski kaasa mängida," oli tema lõplik otsus. (lk 48)
* [[Jüri Parijõgi]] "Kui meie hakkasime pillimeesteks", lk 43-51, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981
▲* Esimesena tuli professor Pirn Pirnipuu, lauluõpetaja, viiul kaenlas.
▲:Tema kannul lendas terve parv [[kärbes|kärbseid]] ja [[herilane|herilasi]], sest Pirn Pirnipuu viiul oli valmistatud lõhnava ja mahlaka [[pirn]]i poolikust, aga nagu teada, kaotavad kärbsed pirne nähes kergesti pea.
▲:Sageli juhtus Pirn Pirnipuu [[kontsert]]ide ajal, et kuulajad püsti tõusid ja teda hoiatasid:
▲:"Professor, ettevaatust: viiuli otsas istub suur kärbes!"
▲:Pirn Pirnipuu katkestas kontserdi ja pidas poognaga kärbsele jahti.
▲:Mõnikord puges ta viiulisse [[uss]]ike ja kaevas sellesse pikki [[koridor]]e, mänguriist kannatas selle all ja professor pidi muretsema uue, kui ta puhtalt mängida tahtis.
▲* [[Gianni Rodari]], "Cipollino seiklused", tlk [[Aleksander Kurtna]], 4. trükk, 2011
==Luule==
| |||