Ruth Benedict: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
40. rida:
* Nagu me oleme näinud, omandab valdav osa mingisse ühiskonda sündinud inimestest alati ühiskonna poolt dikteeritud käitumise, ükskõik millised selle institutsioonide eripärad ka on. Kultuuri kandjate tõlgenduse kohaselt on see alati tingitud asjaolust, et nende konkreetsed institutsioonid kajastavad viimset ja universaalset teivemõistuslikkust. Tegelik põhjus on sootuks teistsugune. Enamik inimesi mugandub oma kultuurivormiga sellepärast, et nende algsed anded on tohutult paindlikud. Selle ühiskonna vormiv jõud, kuhu nad on sündinud, saab neid kergesti kujundada. (lk 274)
* Just samamoodi nagu on eelistatud need, kelle loomuomased reageeringud on ühiskonda iseloomustavale käitumisele kõige lähedasemad, nii on ka segadusse viidud need, kelle loomuomased reageeringud langevad käitumise skaala sellesse osasse, mida nende kultuur ei rõhuta. Ebanormaalsed on inimesed, keda nende kultuuri institutsioonid ei toeta. Nad on erandid, kellel pole olnud kerge oma kultuuri traditsioonilisi vorme vastu võtta. (lk 277-278)
* Mingis ühiskonnas ebaadekvaatselt funktsioneerivad inimesed ei pruugi olla mitte need, kellel on teatud kindlad „ebanormaalsed”"ebanormaalsed" jooned, vaid võib-olla hoopis need, kelle reageeringud pole antud kultuuri institutsioonides mingit toetust saanud. Nende hälbeliste isikute nõrkus on suurel määral illusoorne. See ei tulene mitte asjaolust, et neil puudub vajalik elujõud, vaid sellest, et nad on inimesed, kelle sünnipäraseid reageeringuid ühiskond ei kinnita. (lk 290)
* Inimene, keda tema aja ja koha standardid ei toeta ning kes seetõttu on paljalt naeruvääristamise tuulte kätte jäetud, on Euroopa kirjanduses unustamatult üles joonistatud Don Quijote kujus. Cervantes võttis ikka veel abstraktselt austatud traditsiooni ja .suunas sellele muutunud praktiliste standardite rambivalguse ning tema vaesest vanast mehest, ühe teise põlvkonna romantilise rüütellikkuse ortodokssest toetajast sai kohtlane tegelane. Tuuleveskid, millega Don Quijote piigivõitlust pidas, olid olnud äsja kadunud maailma tõsised vastased, aga nendega piigivõitluse pidamine ajal, mil maailm neid enam tõsiselt ei võtnud, oli jampsimine. Ta armastas oma Dulcinead rüütellikkuse parimate traditsioonide kohaselt, aga selleks hetkeks oli moes juba armastuse teistsugune versioon ning tema kirglikkust loeti hullumeelsuseks. (lk 290)
* Aga meie tsivilisatsioon peab tegelema erinevate kultuuriliste standarditega, millest ühed meie silme all looja lähevad, samas kui uued juba horisondi tagant esile tõusevad. Me peame olema valmis arvestama muutuvate normaalsustega ning seda isegi juhul, kui küsimus on moraalis, milles meid üles kasvatati. Just nii nagu eetiliste probleemidega tegelemisel me oleme ebasoodsas olukorras seni, kuni me hoiame kinni absoluutsest moraali definitsioonist, nii me oleme ka inimühiskonnaga tegelemisel ebasoodsas olukorras nii kaua, kui me loeme oma lokaalsed normaalsused eksistentsi vältimatuteks paratamatusteks. (lk 291)