Meloodia: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
[[Pilt:Tatyana_Palchuk_Golden_melody.JPG|pisi|Tatjana Paltšuk (*1954), "Kuldne meloodia"]]
==Proosa==
 
* [Virginia Woolf:] "Tundes end kultuurühiskonnas ebamugavalt, kippusid [[polaaruurija]]d [[kõnnumaa]]le, veel läbiuurimata [[valged laigud|valgetele laikudele]] kaardil, puutumatule neitsilikule pinnale, kuhu ühegi mehe jalg polnud enne neid astunud, ja võitlusse looduse endaga, silmitsi elementide [[salakavalus]]e ja etteaimamatusega, varitseva [[kaos]]ega, kaugel harjumuslikkusest ja turvalisest, orjaloomuste [[argus]]est ja leigusest ning naise pehmest sülest kesk [[kodurahu]]. [---] [[Polaaröö]]s kogesid nad ülimat sihti.
* Muhu mees vastas sellepeale, et ta pole diplomaat ja räägib seda, mis ta mõtleb; et iga laul peaks ikka olema omal viisil. See "omal viisil" vihastas kaasvestlejat ja ta rääkis, et tema on Muhus, Kärdla linnas keskjaamast küsinud: "Mil viisil need bussid sõidavad?" ja sealt on vastatud: "Siion kaebab suures hädas," ja küsis, kas Muhus palju lolle on. Kadakas vastas veendunult:
:"Pole midagi nii kohutavalt ilusat kui polaaröö. Unenäoline [[nägemus]], maalitud [[hing]]e kõige kaunimates toonides. Just nagu värviline [[eeter]]; silm ei seleta, kus üks toon lõpeb ja teine algab, ja ometi on nad kõik olemas. Ei mingeid [[vorm]]e; kõikjal vaid helisev unelev värvimuusika, kauge lõppematu meloodia summutatud keeltelt. Aga kas pole kogu [[elu]] kaunidus selline, kõrge, õilis ja puhas nagu see öö," — nii võisid nad kirjutada oma [[päevik]]utesse." (lk 14-15)
"Sõitke sinna, seltsimees, saate esimeseks."
** [[Juhan Smuul]], "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 37
 
 
* [Virginia Woolf:] "Pole midagi nii kohutavalt ilusat kui polaaröö. Unenäoline [[nägemus]], maalitud [[hing]]e kõige kaunimates toonides. Just nagu värviline [[eeter]]; silm ei seleta, kus üks toon lõpeb ja teine algab, ja ometi on nad kõik olemas. Ei mingeid [[vorm]]e; kõikjal vaid helisev unelev värvimuusika, kauge lõppematu meloodia summutatud keeltelt. Aga kas pole kogu [[elu]] kaunidus selline, kõrge, õilis ja puhas nagu see öö," — nii võisid nad kirjutada oma [[päevik]]utesse." (lk 14-15)
* [[Enel Melberg]], "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998