Meloodia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
14. rida:
* [Virginia Woolf:] "Pole midagi nii kohutavalt ilusat kui polaaröö. Unenäoline [[nägemus]], maalitud [[hing]]e kõige kaunimates toonides. Just nagu värviline [[eeter]]; silm ei seleta, kus üks toon lõpeb ja teine algab, ja ometi on nad kõik olemas. Ei mingeid [[vorm]]e; kõikjal vaid helisev unelev värvimuusika, kauge lõppematu meloodia summutatud keeltelt. Aga kas pole kogu [[elu]] kaunidus selline, kõrge, õilis ja puhas nagu see öö," — nii võisid nad kirjutada oma [[päevik]]utesse." (lk 14-15)
* [[Enel Melberg]], "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998
* Meie [[aeg]] on muusika. Üks [[meloodia]]. Me aimame tema käiku, me oleme ise see käik, aga ikkagi üllatab ta meid alati veel ühe väikese bemolliga. Ta on korraga lõplik ja lõpmatu, puudulik ja täiuslik. Olles teda korra kuulnud, tahaks teda kuulda veel. Ja veel. Ja ikka veel. Ja siis ikka veel. Nagu läheks ta aina edasi, ja läheb ka. Ju.
** [[Tõnu Õnnepalu]], "Lõpmatus (esimene kevad)". EKSA 2019, lk 189
[[Kategooria:Muusika]]
| |||