Lilli Promet: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
267. rida:
* Kaspar üksiie meeldib jälgida kauplemist, kuidas juudi prouad kanu tingivad. Müüja tirib lindu enda poole, juut oma pauna, justkui vägipulka. Kaspar Üksi seisab ja muheleb ja püüab ära arvata, kes peale jääb. Teda tuntakse siin ja tast peetakse lugu. Tõsi, härra on pisut iseäralik, kuid haritud ja hea inimene. Üksi kentsakaid komplimente võetakse tõsiselt, Juhtub sageli, et ta naljade mõttest arugi ei saada, aga usutakse, et nad on öeldud heasoovlikult ja siiralt.
:"Te olete nagu paradiisiõunake," kiidab kunstnik roosa ja väikese pabulnäoga kalamüüjat, kelle tragidus talle meeldib.<!--//-->
:Too lööb õnneliku pilgu
:"Mis te nüüd, härra Üksi! Kas haugi ei lähe ka? Teile annan ma alla oma hinna."
:Kaspar Üksi raputab pead, kergitab kübarat ja kõnnib edasi, kõike ühesuguse tähelepanu ning rõõmsa elevusega silmitsedes. Ta jääb kuulatama, kui keegi proua, arvatavasti venelanna, hoolega keedetud peete valides küsib, mis keedu-peedu maksap?
498. rida:
:TOONI: Kuldsed sõnad! Aga kust ta selle võtab, et me ei võitle?... (lk 188)
* KUNDE: Teate anekdooti, kuidas Hitler ja Göring lendavad Saksamaa kohal?
:MAARJA: Ei.
:KUNDE: Hitler hoopleb, et kui tema viskaks alla viinakupongid, siis oleks viimne kui mees tema poolt.
:Göring jälle ütleb, et kui tema heidaks alla riidekaardid, siis oleksid kõik naised tema poolt.
:Seda kuuldes vaatab lendur üle õla tagasi ja ütleb: "Aga kui mina teid siit alla kupataksin, siis oleks kogu maailm minu poolt!" (lk 188)
* Salongi tuleb uus klient. Hobusenägu, pikkade esiletungivate hammastega.
:TOONI: Teile?
:HOBUSENÄGU: Elektrilokid.
:TOONI: Pole voolu.
:HOBUSENÄGU: Siis ripsmed ja kulmud värvida.
:TOONI: Ei ole värvi.
:HOBUSENÄGU: Mul on kakskümmend muna.
:TOONI: Rääkige perenaisega.
:ADA: Nüüd tohib ainult laineid teha, rullid on keelatud.
:HOBUSENÄGU: Kes keelas?
:ADA: Seadus, proua. Saksa seadus. Elektrit on ette nähtud ainult viie sentimeetri pikkuste juuste lokkimiseks. (lk 189)
* Tuleb Leeda. Süütab sigareti, heidab tiku põrandale nurka <!--//-->ja seab end pliidinurgale istuma, kus lebavad Hobusenäo poolt "Amfitrite" perenaisele toodud kakskümmend muna.
:TOONI: Kakskümmend muna, et olla schöne Frau!...
:LEEDA: On armastada siis patt?
:TOONI: Naine pole karjatee, kust kõik üle käivad. (lk 192-193)
* "Amfitrites" on uued kliendid. Jälle samad soovid: elektrilokid, vesilained, ripsmed, kulmud, maniküür. Naisi maalt ja linnast. Tundmatut rahvast, tähtsaid daame, vuhvasid.
:Põrandale langeb kiharaid — heledaid, tumedaid ja halle. Ah! Kui need oleksid pigem lambavill" Saksa normid nõuavad iga talle seljast pool kilo villa.
:LITZMANN ''(kisendab)'': Villa!
:MÄE ''(kisendab)'': Villa!
:LAMBAD ''(kisendavad)': Mää-e! (lk 193)
* Need, kel on Saksa margad ja tühjad käed, nende jaoks pole küünelakki ega kulmumusta. Ada raputab neile kõigile ühteviisi äraütlevalt pead. Kui tulevad need, kel mingisugune toomus pakkuda...
:...Sigineb kööki munade kõrvale väike püülikott, püülikoti kõrvale lillkapsas, lillkapsa kõrvale pekitükk, pekitüki juurde pudrukontsentraat... (lk 193)
* Õhuhäire.
:Tugev ja nõrgenev ulg.
:Inimesi ruttab, inimesi ruttab, ja Maarja hakkab nendega kaasa jooksma piki Pikka tänavat alla.
:Kõnnitee-äärses kabelis põleb ikooni ees õlilambike ja valgustab neitsi häirimatult rahulikku nägu. Kui ükskõikselt vaatavad pühaku silmad...
:Sinul, Oleviste, on tung kõrgustesse, sa oled suureline ja huvitu ega vaata alla, mis sünnib iga päev sinu ümber kitsastel <!--//-->vanadel tänavatel. Sinu breemenlaste kabeli seinas meenutab kenotaaf rahvale Kristuse kannatuse lugu. Aga oh kui ükskõikselt libisevad sellest üle inimeste pilgud!
:Maja seinale on võõbatud päratute tähtedega: LUFTSCHUTZRAUM.
:Valge nool juhatab varjendisse. (lk 195-196)
* PIME JUHTKOERAGA: Adolf Hitler on käskinud Eestit päästa ja Saksa armee teeb seda!
:Pime ootab vastust.<!--//-->
:VANAMEES: Kedagi ei saa päästa, kes ise päästmist ei taha.
:Noorel emal puhkeb laps nutma.
:EMA ''(vabandades)'': Ta kardab. Siin on nii pime.
:PÕLLEGA NAINE ''(lakke vaadates)'': Kõik igatsevad valguse järele.
:Laes põleb pirn raudvõre sees.
:VANAMEES: Ja häda, kelle silmad pimeduses ei näe.
:PIME JUHTKOERAGA: Kas räägite minust?
:VANAMEES: Oh ei. Kuigi... kahju, et sa {{Sõrendus|pime}} oled ja et {{Sõrendus|koer juhib}} sind. (lk 196-197)
* Akna all istub ratastoolis Hirlanda ja teeb lille. Ta süles lebab traadijupp ja paberilõikusid, laual ja pesukorvis valminud õied.
:Linnu-memm istub nii sügavasti toolil, et ta jalad õhus on, ning jälgib Hirlanda tööd.
:Üle toa tõmmatud nööril ripub pesu.
:LINNU-MEMM: Mõtlen ja mõtlen, et kuda see ikka oli? Kas too kindral, kes Hitlerile pommi viskas, oli oma käe ära maganud või? (lk 209)
* Viru tänav.
:Kohvik "Filipyć".
:Siin on täna ainult naised, kel "ei vea". Iga kord, kui uks avaneb, vaatavad nad ootusrikkalt üles. Ees klaas kohvisurrogaati, paljad põlved laiali, sigaret näpu vahel. Väga värvitud on nad, väga kõrgete soengutega, väga laiade kübaratega. Väga kulunud on nad.
:Ettekandja paneb ühe neiu ette taldriku.
:ESIMENE: Peki, mis see on?
:TEINE: Kaalikalõigud.
:ESIMENE ''(ettekandjale)'': Tooge mulle ka.
:ESIMENE: Peki, vabrikus antakse vähemalt süüagi.
:PEKI: Jah, muidugi! Päevas: 3 grammi võid, 15 grammi liha, 100 grammi juurvilja, 200 grammi kartuleid. Niisugune kõva söömine teeb inimese laisaks. (lk 215)
* Kapten paneb pikemata käe Leeda rinnale. Neiu tõukab selle ära.
:KAPTEN: Naised teevad alati näo, nagu ei tohiks nende külge puutuda. Nad teevad näo, nagu oleksime neile vastumeelsed. Aga me teame ometi väga hästi, et nad püüavad sellega ainult meie leeki õhutada... Te õhutate mind, Leeda! Ma olen juba küllalt kaua sind oodanud. Ma panen su kui pupe riidesse! Kuuled! Viin su Saksamaale.
:LEEDA ''(vihaga)'': Teie kõik lubate abielluda Berliinis! Dresdenis! Münchenis! Kuid viite eesti tüdrukud hoopis Alam-Sileesia hotellidesse. Ei lähe läbi! (lk 218)
* DIETER ''(viib Viiu veidi kõrvale)'': Kas te ei saaks mulle korraldada tutvust mõne jõuka daamiga?
:LUTIKA-VIIU: Aga, herr Dieter! Kus on nüüdsel ajal need jõukad daamid?
:DIETER: Vanus pole oluline.
:LUTIKA-VIIU ''(ähvardab sõrmega)'': Te olete kergemeelne, herr Dieter.<!--//-->
:DIETER: Kergemeelsus on ujumisvöö. (lk 219-220)
* Tugitoolis palmi all istub tüdruk ning põlvitav rottenführer võtab tal sukki jalast.
:ROTTENFÜHRER: Sakslane tahab, et naine peab koos rõivastega heitma endalt häbelikkuse ja koos rõivastega selle jälle tagasi saama! ''(Ning paneb sukad tasku.)'' (lk 220)
* GERT: Las ma vaatan sind, Maarja. Vaatan sind terveks nädalaks ette.
:MAARJA ''(elavnedes)'': Sa...
:GERT ''(noogutab)'': Sõduri amet. Peab sõitma.
:MAARJA: Kaugele?
:GERT: Ei. Kloogale.
:MAARJA: Gert, mis on Kloogal?
:GERT: Kuidas mis? Klooga on Klooga. Mis see sind huvitab?
:MAARJA: Ei huvitagi. Ma niisama. (lk 226)
* Raekoja plats.
:Noorte tööteenistuslaste rivi.
:Propaganda juht Paul Mutt:
:— Heil Hitler!
:Tööteenistuslaste rivi tõstab valmilt nagu üks mees käe ja haugatab järsult kooris:
:— Ei ütle!
:Pealtvaatajate hulgas käib pime juhtkoeraga.
:— Mis nad ütlesid? küsib ta.
:KEEGI ''(rahva hulgast)'': Nad ei öelnud. (lk 231)
* Pulp-pulp pulbib elektripliidil väike silmapesukauss, kuivini kartuleid täis.
:"Amfitrite" tööpäeva lõpul.
:Perenaine loeb raha. Maarja lahkub. Emmi peseb põrandat.
:Tänaval akna taga parandavad neli sõjavangi kanalisatsioonitorustikku. Kurnatud mehed lõtkuvad jalust. Valvur toetub vastu majaseina ja suitsetab.
:TOONI ''(jälgib läbi akna vangide tööd)'': Neid peetakse konservatooriumilähedases majakeldris.
:Keegi ei vasta.
:Tooni on kartulitelt vee ära kallanud ja tuleb tagasi endisele kohale.
:— Õhtuti, kui keldri aknast mööda lähed, lamavad nad naridel ja laulavad alati oma vene laule, ütleb ta.
:Keegi ei vasta.
:TOONI ''(vihaselt)'': Need on kurvad laulud.
:Ada läheb rahalugemisega segi ja algab otsast peale.
:Põlvitav Emmi peseb põrandat.
:Tooni astub tänavale, läheb otse üle tee vangivalvuri .juurde.
:TOONI: Oled sa Mensch? Või ei ole?
:VALVUR ''(mõistab, vaatab maha, siis noogutab)'': Mensch.<!--//-->[---]
:Tooni pöördub tagasi salongi. Hetke pärast võib näha, kuidas ta läheb jälle üle tänava, pesukausi sees auravad kartulid.
:Valvur vahib kõrvale — ei, ta ei näe, kuidas Tooni kartuleid jagab.
:ESIMENE VANG: Спасибо.
:TEINE VANG: Спасибо.
:KOLMAS VANG: Спасибо.
:Ainult neljas vang seisab sõnatult — ta silmad on täis pisaraid.<!--//-->
:Järsku Tooni karjatab, vaarub ootamatust hoobist ja vajub silmili sillutisele.
:Tärina ja kolinaga veerevad pesukauss ning osa jagamata jäänud kartuleid mööda maad laiali.
:Tooni lamava keha juures seisavad läikivais säärikuis peened koivad. Ei, kapten ei puudutanud naist sõrmeotsagagi. Vangivalvur täitis oma kohust. Ei saa ju olla ühtaegu sõdur ja Mensch! (lk 233-235)
* DAAM ''(resigneerunult)'' Mis mõtet on nüüd lokkidel? Kõik on läbi...
:UUS JUUKSUR ''(teeseldud agarusega)'': Kuidas siis nii! Aga Hjalmar Mäe ütles ju, et eesti rahvas marsib Suur-Saksamaa kõrval ja sammub temaga lõppvõiduni, Ja Goebbelf ütles, et saksa rahval on veel määratu suuri jõuvarusid. Ja ajalehed kinnitavad ka, et tõrjeedu aina kasvab!...
:Daam vaatab Juuksurit pilguga, nagu poleks sel pööning korras. (lk 242)
* PIME JUHTKOERAGA: Rahva suud ja suurt teed ei saa keegi kinni panna.<!--//-->
:"CORSO" ETTEKANDJA: Sina pole rahvas, sest sina oled pime. (lk 252-253)
* — Ajalugu hindab teie teeneid!
:Nõnda vannutab Eesti Noorte Peastaabi ülem Kalkun sinihallidesse mundritesse pakitud lapsukesi —- viimseid ohvreid lennuväe abiteenistusse.
:Nad on üles rivistatud õhutõrjekahurite kõrvale.<!--//-->
:KALKUN: Relvade juurde, poisid! See on ilusaim päev teie elus!
:Ja pidagu nad meeles: kes esimesena tulistab, elab kauemini!
:Haakristi-plagud plagisevad. (lk 260-261)
* Loendamatult astub kontkõhnu jalgu.
:Seisatavad. Tõukavad kingad või saapad maha ning astuvad edasi. Ja nõnda lõputult:
:Kängitsetud jalad peatuvad.
:Paljad jalad jätkavad teekonda ...
:Hall-must mägi kasvab. Selles on lakk-kingad, kroomnahast ja tennised, sokkide otsa õmmeldud taldadega pommpätid ja mahalõigatud säärtega saapalõustad.
:Astuvad jalad vanades säravate kuldpannaldega kingades.
:Nad peatuvad nagu kõik eelmisedki jalad kasvava hall-musta mäe ees ning jätavad talle kuldpannaldega kingad... (lk 266)
* LAAGRIÜLEM WERLE ''(on enesest väljas)'': Kiiremini! Kiiremini!
:Objektiivsed põhjused ajavad Unterscharführer Werle marru:
:— Kui primitiivne töö! Kõik käsitsi nagu mõnes keskaegses töökojas.
:Ta silmalaug ja ülemine huul tõmblevad.
:Inimesi heidab riitadele, külg külje kõrvale, ikka:
:Kiht puuhalge.
:Kiht inimesi näoga mulla poole.
:Automaatide värin.
:Surmakarjed taevani.
:Viimsed, vaiksed ohked.
:Siis jälle kõik algusest peale ... (lk 266)
==="Tütarlaps mustas"===
504. rida ⟶ 660. rida:
* Majas olid toekad puuasjad — voodi, laud ja muu vähene kraam. Need tegid toa tõsiseks ja lagedaks ja ainult küktool keset põrandat polnud nii range. Asjadki on mõnikord inimnäolised. (lk 272)
* Ta ärkas alles järgmise päeva hilja hommikul mingi isepärase lõhna peale.
:Püstiseisvaid pilvi polnud enam, need olid hävinenud ühtla<!--//-->seks tuhkhalliks taevaks ja tuba oli mere kohinat täis. Ent Saale ei ärganud mere hääle peale üles, vaid mere lõhna pärast. Ta lamas edasi, tal polnud vähematki soovi tõusta või end liigutada. Ka ei tahtnud ta mõelda, mis edasi saab ja tuleb. Tal oli nõndagi hea. Ta võis end kõrvutada nõrkenud rändajaga kõrbes, kellele avanes lõpuks rohusaar. See rohusaar oligi nüüd Kadi üksik maja vastu merd. (lk 273-274)
* See oli kummaline asi — klaasi-valatud ilus liikumatu maailm. Ses olid sinine taevas ja roosade mägede vahel pimestavalt haljad aasad.
:See võis olla Eedeni aed või mõni Pühamaa maastik.
:Ta hoidis kuuli vastu valgust, katsus, nagu ta palju kordi ennegi oli proovinud, paksust klaasikumerusest läbi vaadata sesse õndsasse maailma ja asetas siis kuuli voodi kõrvale kummuti servale. See klaasasi oli veel ainuke, mis talle kodunt jäänud, see oli ema kingitus.
:Saale sai ta, kui oli alles laps, ning hüüdis:
:"Kui ilus!"
:See tegi ema rõõmsaks ning ta ütles:
:"Eks ole. See on tõesti ilus."
:Saale tahtis teada, mis seal sees on, ja ema ütles, et seal sees on hea maailm, mille poole peab püüdma. Ja et kord tuleb aeg, kus hunt ja tall sõbrad on, lõukoer, lehm ja karu koos karjas käivad ja laps võib julgesti pista oma käe basiliskimao koopasse. See olevatki paradiis.
:Aga Saalele olid siis nii lõukoer kui lehm ühtviisi kauged mõisted. Teda huvitas klaasmuna ja ta proovis järele, kas too mahub tervenisti talle suhu.<!--//-->
:Pärast ema surma, kui Alma ta kodunt välja ajas ja oli sellesama kohvri ukse taha tõstnud, nõudis Saale ägedalt oma klaaskuuli. Alma andiski, ukse vahelt. (lk 274-275)
* Kadi käis kalatsehhis tööl ja Saale oli kõik hommikupooled üksi. Need olid pikad ja hämarad ning kell seinal puukastis jäi ka veel mitu päeva tagasi seisma. Kadi koputas seda, arvas, et hakkab ehk tiksuma, aga ei hakanud.
:"Magu on rikkis," ütles ta nõutult. (lk 275)
* "Tulite kalatsehhi tööle?"
:Saalele oli pärimine vastumeelt, ta raputas ainult pead ja ta tõrjuv ilme ütles: kelle asi see on!
:Aga poisil oli oma arvamine.
:"Siis hakkab teil küll igav. Siin on ainult meri ja kadakad," ütles ta.
:Saale keeras poisile selja, seisis nagu kuju ja näoga akna poole, ning mõtles öeldud sõnade üle järele.
:Igavust ei tule karta, vaid inimesi, mõtles ta kibedusega. (lk 276)
* Pikal majal oli palju aknaid, igal oma nägu. Poissmeeste omasid võis ära tunda õlle- ja pesemata piimapudelitest. Mõnel lipendas akna ees koltunud ajaleht ja lapsed lugesid teinekord igavusest, kui kõik mängud ära tüütasid, ajalehtede pealkirju: "Need on kasulikud rublad", "Kõik algab vastutustundest", "Kas sa oled kommunistlik noor?", "Peamine on tööviljakus".
:Heivi pojal Matil olid need nii pea sisse juba kulunud, et ta vahel trepil istudes ja end õõtsutades üürgas läbi peopesade laulda:
:"Need on ka-su-likud rub-lad..."
:Abielurahva aknad olid jälle teistsugused. Aknalaual konservipurgis kiratses janus lill, mis õisi ei jõudnud luua, või jälle ihualasti nukk. Venelaste akendest tulvas sibula ja poslamasla ning eestlastel sealiha lõhna. Ent igal pühapäeva hommikul tõi Egipti-mutt jõhvikakisselli kastruliga trepi peale jahtuma.
:Ainult üks aken oli siin teistsugune kui kõigil. See oli Paula toa aken, ilusa pitskardinaga. Ta ise, armas, tukaga, siidsiimadega ja musisuuga, istus suurema osa oma vabast ajast akna all, valge niidiruli jalge vahel süles, ja heegeldas pitsi. Küll linade ja padjapüüride vahekirjutisi, küll laudlinade sakke. (lk 278)
* Koduõuel heitis Tanel pintsaku trepiastmele, istus Urma kõrvale ning vaatas huviga, kuidas too mulle punnitab.
:"Las ma ka proovin," ütles Tanel ja võttis plekktoosi enda kätte.
:Kõrre otsas hakkas mull kiiresti paljutõotavaks kasvama.
:Urmas hoidis alguses punast märga kätt Taneli õlal, aga siis sattus ärevusse ja hakkas vaimustusest keksima.
:"Kuidas ta sul nii suur tuli?" imestas poiss.
:"Ma ise ka suur," kiitis Tanel, aga Urmas leidis, et see pole küllalt täpne vastus.
:"Mida tähtsam mees, seda suurem mull," seletas Urmas.
:"Kes seda ütles?"<!--//-->
:"Isa ütles. Juhataja kohta." (lk 279-280)
* Paula lasi möödunud sügisel oma toa lubjaseinad ära tapeetida ja muretses uusi asju. Ta palk oli väike, kõige rohkem, mis ta kuus peo peale puhtalt sai, oli seitsekümmend rubla. Aga ta tuli sellega välja, ja igast palgast sigines ikka mõni voodilina või käterätt juurde. Paulale meeldis hirmsasti kapp lahti lüüa ja nautida riiulitel valgeid nimetähtedega padjapüüre ja pitsidega palakaid - õhu ja tuule või riidepoe lõhnaga.
:Ta voodi kohal rippus omatehtud ristpistes vaip, millel roosid mustal tagapõhjal ja sõnad: Armastus puistab lilli eluteele. Ja veel armastas Paula ohjeldamatult sohvapatju, ümmargusi, pikergusi, igas värvis ja suuruses. (lk 281)
* Ent just nüüd kostis koridorist Helvi kisa, nagu oleks ta meelest ära.
:"Tanel! Tanel!"
:Ja Helvi pistis pea uksest sisse.
:"Mati on surnud!" ütles Helvi suure nutuga ja kadus jälle.
:"Mis sa räägid!" röögatas Tanel, kargas üles nagu püssist lastu ja tormas Helvile koridori järele.
:Majast eemal, puuriitade taga lamas väike viieaastane inimene, Helvi noorem poeg Mati. Tanel laskus käpukile, katsus ta hingamist kõrvaga kinni püüda ja võttis siis poisi kätele.
:"Mati! Mati!" hüüdis Tanel vaikse tungiva häälega ja raputas paksupõskset koolnukahvatut molukest.
:"Oi, oi! Oi, oi!" oiutas Paula.
:Nägu pihkudes, ulgus Helvi nii valjusti, et Taneli lõbus naer sest läbigi ei kostnud.
:"Su piibumees tuleb voodisse viia," lausus Tanel.
:Helvi imestas sõnatuks, pühkis käega üle silmade ja loristas ninaga sissepoole. Siis ütles vaikselt:
:"Issand küll. Mis sel puhul antakse? Kas piima?"
:Tanel tõusis üles ja, laps kätel, sammus maja poole, Helvi ja Paula kannul. Aknal rinnutas ehmunud Egipti-muti vanatädi, kuid ei söandanud midagi pärida.
:Kaugemal aga seisis targu eemalehoidev ja järele vahtiv väikeste suitsumeeste kamp. (lk 284)
* Edasi sai Saale küünarnukiga müksu ja kui ta arusaamatuses Kadile otsa vaatas, viitas too peaga eestoa poole. Siit oli näha, kuidas siil tuli üle läve ja pistis koonu piima tassi.
:Miku oli nii täpne sell, et saabus minuti pealt. Kui ta vahel harjunud ajal piima eest ei leidnud, siis oli pahane ja torises.
:Okkakera sõi suurima mõnuga ja Saale näkku tuli lapse lõbu. Alguses paistis see lõbu ainult ta silmadest, aga pärast tuksatas midagi ka muigele kiskunud suunurkades. (lk 288)
* Päevad läbi istusid kajakad liikumatult Kadi maja katuseharjal. Kadi ise aga oli elevil ja vilgas nagu kevadine kala. Nii suurt püüki kui tänavu polnud veel selles rannas olnud. Kadi arvates pidi ilmakommete järgi ka see viimane mere poolt müristamine kala tooma.
:Aga Kadi ärevus jättis Saale täiesti ükskõikseks. Ka see Kadi rõõm, et tema õunapuu juba nuputas, jäi Saalele arusaamatuks. Saale ei osanud Kadi kombel loodust vaadelda. Jah, sireleid ja <!--//-->maikellukesi ta armastas, need lõhnasid hästi. Ent kevad tähendas Saalele ikka eelkõige seda, et nad emaga pesid väga palju ja väga suuri palvemaja aknaid. Suvel oli hea, et sai kleidiväel käia, sügis tõi talvepuude ja kartulite mure; algas kool. Külmal ajal aga oli raske lund rookida.
:Kui Saale pärast ema surma pisut aega lasteaias töötas, siis pani ta imeks, kuidas sügise vahtralehed kõige pisematelegi rõõmu tegid. Saale oli puulehti ise ka nooremates klassides üles korjanud, kuid ainult sellepärast, et õpetaja käskis neid joonistada või pressi vahel kuivatada. (lk 288-289)
* "Ei ole uut midagi," vangutas miilitsa-Helmentiine pead, sest kui Kadi mõtleb vargategusid ja mõrtsukatöid, siis neid pole teab mis ajast peale enam registreeritud. Kaubamajal olevat sihuke salakas kell üles seatud, et see hakkab lärmama ja helisema juba palja halva mõtte peale. (lk 289)
* Tanel lasi silmadel ringi käia. Ta teadis ses majas, kus ta maastmadalast käis, igat asja ja kolu, iga sahtli ja toosi sisu, igat panipaika pööningust keldrini. Näis, et ta ootas nüüd midagi uut, mida siin varem polnud. Ja ta märkas kummutil klaasmuna.
:"Mis ilus asi see on?" küsis ta kohe.
:"Eedeni aed," vastas Saale.
:"Mis aed?"
:"Paradiisiaed."
:"Ahhah."
:Tanel mõtles hetke ja ütles siis:
:"Mul on sihukesi klaasmune igavene hulk."
:Saale vaikis ja Tanelile paistis, et tüdruk oli pidanud seda suurustamiseks.
:"Te ei usu? Aga nad on palju suuremad. Niisugused põrakad..." Ja Tanel näitas käte abil nende üm berm õõtu. Kuts rabeles ägedalt tal kaenla all ja Tanel lasi oma tulevase paadikoera põrandale.
:Siis vaatas ta veel kord Saale klaasmuna ja lausus:
:"Minu omadest näeb ehtsat taevast. Tahate, ma näitan teile?"
:Kuid Saale raputas eitavalt pead. (lk 291)
* Sel kevadel tuli ülemäära palju vihma. Kadi pidas seda mulluse sooja ja lumetuisuse talve süüks. Nüüd siis lõi järsku soojaks ja selgeks. Kõik puud olid nüüd laulupuud, varavalgest hilja õhtuni üksainus lindude hõiskamine ja taevatõus. (lk 291)
* Nurmenukud olid alles lühikesed, aga neid olid kõik kohad täis, Kadi murdis mõned õied, hingas nende õrna lõhna ja ta silmad jäid lilledest otsekui purju. Iial ei jõua keegi ära valvata seda hetke ja jaol olla, kui lill avaneb.
:Saalel hakkas miskipärast kurb.
:"Inimene on ka ju nagu rohi, mis ükskord ära kuivab," ütles ta.
:"Mis siis," arvas Kadi muretult. "Igal kevadel kasvab uus rohi. ja nõnda igavesti. Aga sina arutad alati valmispandud sõnadega." (lk 292)
* Kui kalad lainetest nagu puuhalud välja kargavad, on ikka torm tulemas.
:Ja tuli ka, päris tormipüha. Meri mörises nagu loom, tõusis kõrgeks — ime veel, et ta vihaga maja ara ei viinud. Kõik niksus ja ragises, tuli liikus lambis ja oli ühtepuhku kustumas.
:Ent ometi juhtusid mõned paadid hommikuse hahetusega merel olema. Lained käisid kõrgelt ja loopisid neisse veepahmakaid ja raskevõitu oli kakuamide märkisid üles leida. Pettumus oli alguses suur, kui kakuamis siplesid mõned üksikud kalad. Aga siis leiti selle linanurgas ilus räimeparv.
:Kajakad tülitsesid lennul, rabasid mitmekesi ühte ja sama saaki, ja kui ühel õnnestus kala noka vahele saada, jälitasid teised teda kaua valju kisaga.
:Kui Lahja-Juonalt hiljem küsiti, kuidas neil läks, siis rääkis ta kõigile, et kalad olid meres neid oodanud, kannatlikult saba peal püsti seistes. (lk 299)
* Küla keskus liikus aegade jooksul kiriku otsa poolt nüüd sinna kohta, kus vanasti oli kiigealune vainu ja ei kellelegi kuuluv väli. Nüüd seisis selle koha peal klaasist kaubamaja, kus kõik, mis sees müüdi, oli ka väljast kõigile näha. Ning kaubamaja ümber kasvasid viimaste aastatega kalatsehhi tööliste kahe korrusega silikaatmajad, mis kummalgi pool teed üksteisele otsa vaatasid. (lk 301)
* Kaubamaja ees seisis kaks veomasinat ja kahes reas jalgrattaid. Aga hoone tagaküljel olid muru peal puusakil maas taadid. Uks pühkis pudeli suult pitseripuru, teised jälle arvasid, et see puhas küll.
:"Nagu pruudi suu."
:Nad rääkisid uutest paatidest, mida kolhoosile juba ammust aega oli lubatud, aga mis ikka veel pärale ei jõudnud. Siis üks taat seletas, et oli kord sellise laeva tegemise juures olnud, mille esimene ots sõitis juba merd, aga tagumist otsa kanti alles paberi peale. (lk 301)
* Müüjad olid siin lahked ja naeratavad noored neiud nagu seebipakendii. Ainult puduosakonnas müüs vana Saara.
:Ta käed värisesid kummipaela välja mõõtes ja sõrmed ei saanud enam väiksemaid nööpe karbist kätte. Kuid ta armastas inimesi enda ümber ja oma elupõlist tööd ega mõtelnudki pensionile minna.
:Vanad kalurid mäletasid teda veel noore tüdrukuna. Ta oli pagana ilus tots ja poisid olid ta järele püstihullud. Ta müüs siis kiriku taga poes safrani ja kardemoniga saiu ning kõrinaga šokolaadist lihavõttemune, millel südame kujuga sõrmus sees. Ja poisid muudkui ostsid, et ta pruunidesse silmadesse saaks vaadata.
:Nüüd käisid noored kaluripoisid Saaralt nailonsarke küsimas ja neljarublaseid inglise sokke, ning Saara säras ja oli nagu vanastigi poiste üle rõõmus. (lk 302)
* Mitu päeva järjest jäi Kadi kojutulekuga hilja peale. Ta ei hoolinud süüa, jõi ainult kopsikust vett ja rääkis erutusega kalast, mida tuleb hullumoodi. Ja kuna taarat enam ei jätkunud, transporti ja töökäsi, siis olevat linnast nõu antud loomus merre tagasi heita.
:Kadi oli selles rannas sündinud ja kasvanud, aga veel polnud siin kuuldud kala uputamisest. Kala tulekut peeti alati õnnistuseks, mitte nuhtluseks. Nüüd näitas see vastupidist.
:Kontorirahvas rääkis telefoni tuliseks, aga targemat nõu ei tulnud kusagilt. Siis tehti koosolek ja Kadi jutu järgi olid inimesed nagu pärmi sisse söönud, kõik kääris üles. Kõik nõudsid näha seda jahupead, kes sihukese korralduse andis. (lk 303)
* "Kas te alati olete nii rõõmus?" küsis Saale ja poiss vastas:
:"Olen küll."
:"Miks?"
:"Niisama," ütles Tanel. "Lihtsalt hea on olla."
:"Ja te pole kunagi kurb?"
:"Ma ei saa sinna midagi parata, aga hommikul ärgates kohe on mul hea tuju. Vahel ma ei tea, mida heast meelest teha, Siis ma tõstaksin õhku kas või miilitsa ema Helmentline koos jalgrattaga."
:Ja Tanel naeris. (lk 305)
* Päike loojus. Kivid hõõgusid punaselt. Taeva servades seisid nagu hädaoht süngelt palgale hangunud mustad, säravate servadega pilved. Ja Saale leidis järsku, et just nõnda võib välja näha maailma lõpp.
:Ning ta küsis Taneli käest:
:"Kas te teate, et inimesed peavad viimasel kohtupäeval aru andma igast sõnast, mis nad rääkinud on?"
:Aga Tanel imestas:
:"Tõsi?" ja vastas Saale kurvastuseks:
:"Küll see kohtupäev veniks siis pikale." (lk 305)
* "Te olete jumalakartmatu," lausus Saale kahetsusega, ent Tanelil oli kohe jälle teine küsimus hakkamas:<!--//-->
:"Aga miks jumalat peab kartma?" (lk 305-306)
* Ööd läksid valgest õitsemisest heledaks.
:Õhk oli täis soola ja vaikust.
:Päev aga sündis lärmiga, sest kala pärast oli ikka veel pahandust mereni. Kalurid püüdsid muudkui edasi, kombinaat ei jaksanud vastu võtta, loomust läks hukka, linnarahvas aga nõudis ajalehtedes värsket kala ja kohvikutes jälle räägiti jumal teab mis.
:Neil oli omajagu õigus lärmata, sest niikaua kui eestlased selle mere ääres on elanud, on värske kala aasta ringi nende laual niisama loomulik olnud kui leib. Ent nüüd võis poodidest saada vaid kaugete võõraste merede külmutatud hiigelelukaid, mille nimesidki ei suudetud alati välja rääkida. Ning pealegi oli neil harjumatu maitse ja lõhn, nad ei mekkinud kuidagi. Konserv aga pole tõsine toit, vaid sakusment. (lk 306)
* Poiss vaatas kuuris huviga ringi. Siin oli kontsunud luudasid, katkise põhjaga kartulikorve, üks õllekäigutõrs ja muud träni. Saale ütles, et oli leidnud siit isegi mänguasju, ja võttis riiulilt tolmunud klaaspurkide tagant sabata hobuse ja naljaka kottpükstes tola.
:"Need on minu omad!" hüüdis Tanel. "Minu hobune ja uppmehike!" Ja ta seletas Saalele:
:"Näe, teda ei saa kuidagi pikali."
:Tanel viskas uppmehikese üles, aga see ei kukkunud tõepoolest ümber ega küljeli, tegi korra kukerpalli ja tõusis naerunäoga üles.<!--//-->
:"Tal on alumises otsas tina ja pea on tühi, sellepärast," seletas Tanel.
:Nad istusid hulk aega veel kuuris kasti otsas ja sundisid kordamööda uppmehikest pikali, aga see ei andnud alla. (lk 307-308)
* Pärast seda õhtupoolikut kuuris käisid Tanel ja Saale metsi mööda uitamas. Tanel teadis igat seenikut kohta, praegu leidsid nad lagendikkudel ämmamunasid, aga need olid alles nii noored, et peale astudes ei vissinudki talla all.
:Nad avastasid suuri sipelgavalitsusi ja jälgisid huviga sipelgate töökäike. Saale sulges kõrrega kuklasele tee ja ütles siis mõtlikult:
:"Inimene on ju samasugune vilets putukas."
:Ja neil tuli selle üle Taneliga äge vaidlus.
:"Inimene ei taha olla putukas, ega olegi," ütles Tanel.
:"See ei loe midagi, et tema ei taha. Ainult jumal võib tahta."
:"Kuid miks jumal tahab, et inimene oleks ainult vilets putukas?"
:"Tanel," lausus Saale, "jumala tahtmist ei pea inimene arvustama." (lk 308)
* Tanel teadis teiste rääkimisest, et kunagi ammu olid ses majas kõik kolm venda savitööd teinud, treinud laatadele kausse ja potte, noorem vend Juonas aga meisterdanud peenemaidki asju — vilega savilinde, lillevaase ja kännukujulisi tuhatoose Veel praegugi võis neid ühe kui teise randlase majas leida.
:Need olid väärt tarbenõud, mis vennaksed tegid, pidasid vett ja hääl oli neil ilus ja selge. Rannarahvale meeldis savitoas käia, ilma et asja oleks. Tulid niisama, võtsid istet ja vaatasid, kuidas saviklomp treirattale pandi ja tundlikud käed hakkasid seda oma meelt mööda vormima ja taltsutama.
:Savitükist võis saada pugukas pott, võis tulla kitsa kaelaga nõu, lai kauss või kõrge purk. Tuli, mida käed tahtsid.
:Juhtus küll ka seda, et mõni teos tules vastu ei pidanud. Aga ehkki salakaval mõra silma ei hakanud, leidsid vennad selle kohe üles, kui nõu rääkima panid. Sest anum ei tunne valskust, ei mõista valetada; tema enda häälekõla reedab vähemagi vea. Aga niisuguse mõrase nõu vabanduseks oli Juonal oma seletusviis:
:"Näh, Jehoova tegi ju ka praaki. Tema savitõugu inimesed tulid üsna poti samased. Eeva justkui oli pisut vaasikujulisem ja keskelt peenem, aga sihukese kohmakaga, nagu Aadam välja kukkus, ei julgeks ükski teine korralik meistrimees isegi laadal lagedale tulla." (lk 310)
* Nüüd elas ses majas Juonas üksipäini. Kaks venda said sõjas surma, üks Venemaal, teine sakslaste poole peal.
:Nõnda juhtub.
:Juonas mõistis inimestele ka seda asja ainult ühtpidi ära seletada:
:"Millises majas küll ei leidu mõrast potti?" (lk 310)
* Iga saabuva kevadega muutus Juonas luuleliseks ja ootas endale midagi erilist, kes teab mida. Nooruses oli teda õnnetu armastus tabanud, hiljem tulid veel mitmed armulood, aga alati, otsustaval hetkel, heitis ta käega ja ütles ainult oma "näh!" ja et ta oli asja ringi mõtelnud, sest isegi kala hakkab võrku sattudes ajusid liigutama. (lk 311)
* Külas oli tegelikult kaks Juona-nimelist kalurit. Ega Lahja-Juonas polnud nii lahja ühtigi, aga ta oli seda tõugu, kes aastatega sugugi kaalus juurde ei võtnud ja nägi välja kui poisike. Teisel Juonal polnud ka paksu kamarat seljas, aga kaks lahjat Juonast oli ühe küla jaoks just nagu palju. (lk 311)
* Akendel nirises vihm ja kõu veeres üle maja, aga pilved läksid justkui õhemaks. Ent Juona abieluteaduse seletusele ei tulnud ikka veel lõppu, mida oleks võinud aga kokku võtta ühteainsasse lausesse: kala näeb sööta, kuid ei märka õnge.
:"Mul üks tuttav mees sai endale õige peene naise," jutustas Juonas Saalele. "Mees kannatas kõik ta vigurid vaikselt ära, aga kui naine supi oli taldrikuga lauale toonud, läks närv mustaks ja siis ta lõi rusika lauale.
:"Näh, või minule antakse suppi ainult jaopoolest!"" (lk 312)
* "Ta on suur naljahammas, nagu artist," ütles Tanel Juona kohta. Ta lootis kuulda, et ta sõber ka Saalele muljet jättis.
:"Oled sa kunagi artiste näinud?" küsis Saale.
:"Muidugi. Kas sina ei ole?"
:"Ei ole."
:"Tõsi? Mitte kunagi?"
:Saale raputas pead.
:"Lähme ükskord ..."
:Kuid Saale raputas ägedalt pead. Ta märjad juuksed rippusid pulkas, ta hoidis Tanelil käest ja teises peos oli tal lind.
:"Miks sa ei taha?" küsis Tanel.
:Kuid Saale vaikis nüüdki.
:"Ei, sa ütle, miks?" tahtis teine teada ja käis Saalele niikaua peale, kuni too lõpuks ütles:<!--//-->
:"See on patt."
:"Mis on patt?"
:"Artiste vaadata."
:"Aga raamatuid sa ju loed!"
:"Ei."
:"Kas sa raadiot ka ei kuula?"
:"Ei."
:"Kas see on ka patt?"
:"Jah."
:Saale jäi tõsiseks, isegi kurvaks.
:"Jumala silmis on ka see patt, mida meie ise tühiseks peame. Ka väike patt võib suureks kasvada. Nagu kikajonipuu."
:"Mis puu see on, Saale?"
:"See on taevakõrgune patupuu."
:Tanel jäi nõutuks. Ta oli alati nõutu, kui Saale jumal nii kategooriliselt nendele vahele segas. (lk 313-314)
* "Kas tead, et ma tahan vahel sind sisse hingata," lausus Saale ühtäkki.
:Poiss jäi seisma.
:"Mismoodi, Saale?" küsis ta.
:"See on siis, kui sa merelt tuled." Saale mõtles viivu ja otsustas lõpuni rääkida.
:"Ja kui sa ära lähed, tunnen ma veel kaua seda lõhna, ja öösel näen seda lõhna unes."
:"Kas lõhna saab näha?"
:"Saab, Tanel. Mina saan."
:"Kuidas siis?"
:"Seda ei oska seletada."
:"On tal mingi kuju?"
:"Ei, seda tal pole."
:"Või nägu?"
:"Ei, ma ei tea, missugune ta on."
:"Ja on sul siis hea seda näha?"
:"Jah," tunnistas Saale. "On küll." Sest juba esimesel hommikul Kadi majas äratas teda see soolane, kalane, taneline lõhn. (lk 315)
* Lapsed tahtsid, et ta neile joonistaks maja. Ja Saale joonistas maja. Siis päikese. Ja Saale joonistas päikese. Nad tahtsid ka kuud. Ja ta tegi neile kuu.
:"Mida ta vahib?" küsisid nad kuu kohta, aga Saale ei teadnud.
:"Niisama," ütles ta. Kuid lapsed polnud nõus. Lapsi ei rahulda kunagi ebamäärane vastus.
:Siis tahtsid nad koera. Helesinist. Ja küsisid:
:"Ütle, millest on tehtud koer?"
:"Kõik, mis maa peal on, on jumala loodud," vastas Saale. (lk 317)
* Ema oli Saalet alati hoiatanud maailma eest, mis usku lammutab. Aga sellele kummalisele külale, kes mässas oma kalaasjadega, kellele issand oli ainult külgeharjunud sõnakõlks, ei <!--//-->läinud korda Saale ega tema usk. Uskugu või ärgu uskugu! Nad olid rahulikud ja rõõmsad ning igapäevase leiva ja kala kõrval oli kolmandaks ikka alati ka lõuatäis nalja.
:Veel eile jutustas Kadi tõsise näoga, et Lahja-Juonas oli püüdnud nii ilmatu suure kala, et kui ta sellega läbi küla läks, oli kõigis majades nädal aega järjest pime. Ning Kadi ütles isegi, mis päeval see juhtus, ja kellaaja samuti. (lk 317-318)
* Töö käis juba hooga, kui nad suitsutushoonesse tulid.
:Lagedas tsementpõrandaga eesruumis keesid suurtes trumlites konservikarbid ja automaat tügutas iselähenevatesse sprotikarpidesse õli. Kõrvalruumis võeti suitsutusahjudest välja reste säravate kuldsilkudega, ühe pika laua juures sorteerisid naised toorest kala varraste otsa, teise pika laua taga pakiti ahjust tulnud soojad suitsusilgud heledatesse kastidesse.
:Saale asus Kadi kõrvale pika laua taha ja vaatas ettevaatliku kassi silmadega ringi. Ta ümber olid rahulikud ja päevitanud eided ning ükskõiksed noored tüdrukud. Ja keegi ei tundnud Saale tuleku vastu teab mis huvi, nagu Saale oli endamisi kartes oodanud.
:Kadi näitas talle kätte, kuidas silke valida tuleb ja mismoodi ora otsa lükkida. Keerulist polnud siin midagi, iga loll saab hakkama. Ent sõrmedes oli ärevuse kohmetus ja kala oli külm ja lige. Kui Saale ühe vardaga valmis sai, oli teistel juba kolmas-neljas käsil. Kuid see ei läinud kellelegi korda, ainult Kadi andis silmadega talle julgustavalt märku. (lk 319)
* Kui Kadi Saalelt küsis, miks ta muigab, siis vastas tüdruk, et talle teeb nalja, kuidas konservikarbid nii kenasti ise liiguvad, seisavad, ootavad õli ja tõttavad siis jälle edasi. (lk 320)
* Kui sul pole kusagile minna, on õhtune tuledes linn kõige nukram. (lk 322)
* Kui Saale oma käekäigu üle oli talle kurtnud ja vend Lind teda tähelepanelikult kuulanud, küsis ta:
:"Kas sa oled mõelnud, kui palju raudteid on üle kogu maailma?"
:"Ei," tunnistas Saale.
:"Tallinnas on neid palju. New Yorgis tohutult palju. Kas sa oled mõelnud, kui raske on seda raudteede võrku juhtida, et rongid kokku ei jookseks ja õnnetusi ei juhtuks?"
:Ei," tunnistas Saale.
:"Aga nüüd katsu ette kujutada, kui raske on issandal iga üksiku inimese saatuseteed kogu maailmas juhtida." (lk 323)
* Näidendis pidid mängima oma ranna inimesed. Egipti-mutil avastati suur anne ja anti Mimmi osa temale. Need, kes proove olid näinud, naersid end kõveraks juba paljalt tema "härjemiinet!" kuuldes. Maailma jõmmkärakat tegi kala vastu võtja Punapart ja Mikumärdi sulast mängis Lahja-Juonas. (lk 326)
* Saalet erutasid peo jutud sama palju kui teisi. Aga mitte sellepärast, et ta oleks sinna kippunud, vaid sellepärast, et Tanel <!--//-->kutsus ja käis talle peale. Saale tundis, et jumal seadis ta katsumise ette, ja on asju, millest üleastumine pole mõeldav. (lk 326-327)
* Inimesi seisis suuremas ja vähemas liidus ning nad rääkisid niisuguse lustiga, nagu poleks üksteist teab mis ajast näinud. Vanemad mehed hoidsid veidi omaette ja tegid juba suud vihaks. Kamp noori mehi mustades ülikondades ja valgetes särkides suitsetas ning takseeris tüdrukuid. Nad vahtisid järele kalasoolaja Annele, hästi ilusale tüdrukule.
:Aga eks see ole ka lõpuks maitseasi, sest küla parlament, kolm tüsedat rannanaist, tugevad käed kõhul koos, arvas hoopis, et naine ilma rinnata on nagu voodi ilma padjata.
:Muist peorahvast oli kui moenäituselt, tüdrukutel seelikud laiali kui vau saba, käed ja kael paljad, säravad tilgutid kõrvas, muist rahvast jälle oli kui sajandi algusest välja astunud. (lk 327)
* Rahvas elas näidendile ihu ja hingega kaasa. Kui mõnel näitlejal sõnad ära ununesid, ütlesid saalist need, kes teadsid, ette — tükk oli ju läbi ja lõhki tuttav.
:Laval ütles Maie: Ristitud sa ikka oled?
:Ants: Mitte ei mäleta! Aga rõuged on pandud, sest armid on näha!
:Rahvas saalis naeris.
:"Mis ta ütles?" küsis miilitsa ema Helmentiine oma naabri käest.
:"Ei kuulnud," vastas see.
:"Mis sa siis naerad, kui ei kuulnud?"
:"Kõvemini! Ei kuule!" hüüti tagapinkidest.
:Kuna Antsu osatäitja nüüd häält pingutas, et end ka kaugematesse pingiridadesse kuuldavaks teha, läks tal hääl hoopis peeneks. Talle hüüti:
:"Juonas, ega sa kohitud ole?"
:"Ei ole!" hüüdis Juonas lavalt vastu, jättes näidendi sõnad pooleli.
:Ja kõik naersid üksmeeles. Siis läks tükk jälle ilusasti edasi. (lk 328)
* Tantsu ajaks viidi pingid keskpaigast seinte äärde ja vanad rannaeided võtsid kohe kohad sisse. Lapsed lasid põrandal liugu ja neid tuli ühtelugu keelata.
:Orkester oli juba kohal, neli kitarri ja trumm, ja ainult lokulaud puudus. Need olid pealinna biitlipojud, kes suure kaasaelamisega lärmi tegid, karglesid mängides ise kaasa, nõnda et rabelemisega sabalapp särgil väljas.
:Vanad moorid panid naeru varjuks käe suule ette ja arvasid, et pillipeksjad ise na vedelad, nagu kudenud kala. Aga ranna<!--//-->noored tantsisid suure tahtega ja tüdrukutel oli jalgu ja käsi loopides silmades sinine tulekahju.
:Vanad nõudsid valssi, ja kui said, siis tulid põrandale kõik rannamutid, kel jalg vähegi liikus. Ja kui mehed neil käest ära põikasid, tantsisid nad omavahel, aga mõned juhtusid kokku nii kogukad, et ei ulatanud teineteisel ümbert kinni võtma. Niipalju kui siin rannas on pidusid peetud, on nad kõik tantsimised kaasa teinud, trampinud nii, et maja kõikus. (lk 328-329)
* Üks mutt teadis rääkida, et Saale olnud linnas müüjaks, aga rahadega läinud tal viltu, nii et siiamaani ei julge inimeste hulka tulla.
:"Kust sina kõike tead?" vastas teine pahaselt, sest rannas ei sallitud neid, kes käivad, keel käsivarre peal. (lk 329)
* Kuu, see poissmeeste päike, vaatas muiates alla, kui naised mehi koju talutasid. (lk 329)
* Saale ei saanud Tanelile rääkida oma siseheitlustest. Sellest, kuidas ta täna, vaatamata et oli keeldunud peole tulemast, trükis siiski kleiti. Kuidas Kadi talle oma prossi pakkus ja Saale ei võtnud vastu. Kadi aga pani prossi voodile laotatud kleidi kaeluse ette ja Saale ütles:
:"Ma ei või, Kadi ... see on ilmalik hiilgus." (lk 330)
* Juba hulk õhtuid muretses Kadi siili pärast, kes enam lävele sööma ei tulnud, ja Kadi arutas läbi kõik võimalused, mis siiliga võis juhtuda. Aga ta pani nagu alati õigel ajal Mikule piimatassi valmis, istus kiiktoolis, vardad käes, ja vaatas aeg-ajalt lävele. Kuid Saalele tundus, nagu liiguks Kadi mõte hoopis teises ajas ja teiste sündmuste keskel.
:Saale aga ootas igaõhtust koputust aknale.
:"Sa ohkad ju nii, et tuba võib lõhkeda," ütles Kadi. (lk 332)
* Lahjad maad ja paks hall tolm olid alguses, siis tulid kiviväljad ja alles pärast seda, mida kaugemale merest, paranesid <!--//-->fliaad. Ja ses lihtsas, kodumeelses maastikurahus seisis kapsavälja ääres väga nõutuna ülehõbetatud põdra kuju.
:Mida edasi, seda haljamaks muutus. Maa oli nii kaunis läikivate noorloomade, haritud põldude, heade teede ja otse saksa korralikkuse poolest. Metsade ja põlluväljade puhtasse rohelusse tungisid valged punase katusega karjalaudad, suurte klaaspindadega maantee äärsed kauplused ja kohvikud ning ristteedel äraviimist ootavad piimanõud moodustasid kokku elukorralduse rõõmsavärvilise reklaampildi. Ning alatasa üleskaevatud tänavatega ja värvi alla ihkavate puumajakestega väikelinnad ei suutnud võistelda maaga. (lk 332-333)
* Tanelile meeldis, et Saale äriakende taha vahtima ei jäänud — <!--//-->on ju tüdrukuid, kes siksakiga üle tänava ühe poe juurest teise juurde kappavad. Ja kas leidubki maailmas meest, kes sooviks naisega koos poodides käia? Võib olla, kui ta väga armunud on. (lk 333-334)
* Saale silmad kõnelesid igatahes rohkem kui ta kahvatud huuled, sest ta polnud jutukas tüdruk, ajas jah ja eiga läbi. Aga kui rääkima hakkas, siis ei jätnud ta ühtki mõtet poolikuks või välja ütlemata. (lk 335)
* Tanel hävitas rõõmsalt suure kuhja saiu. Alati, kui ta linnas käis, pistis ta ühe söömakorraga kinni oma kaheksa või kümme saia. Need olid ju kõigest suutäie suurused, polnud õieti, mida pihkugi võtta, hoia teisi nagu eputades kahe sõrme vahel. Taneli lapsepõlve kolossaalseks unistuseks oli see, et ta suurest peast, kui ise raha teenib, hakkab iga päev sööma ainult saia ja teevorsti, ja ei mitte midagi muud enam. (lk 335)
* Aga õhtul läksid nad tülli. Tanel tahtis tsirkusesse minna. Saale punnis vastu ja lubas, et ootab Tanelit senikaua väljas.
:"Miks sa tahad meie nii ilusa päeva ära rikkuda," ütles Tanel vihaselt ja nukralt. Ning seekord jäi Taneli tahtm ine peale.
:Saale istus kramplikult, pärani silmi ja hoidis kingakarpi süles. Kui akrobaat lae all hüppe tegi, karjatas Saale nii valjusti, et inimesed ta poole vaatasid.
:"Ära karda, ega nad ei kuku. Nad on trossiga kinni," rahustas Tanel. Kuid Saale väänas sõrmi ja oli näost täiesti kaame.
:Hobuste tants oli hoopis midagi muud, samuti väikesed lustlikud koerad, kes mängisid püüdlikult kooli, lahutasid ja liitsid. Ent kui Pom ja Pomidor areenile tulid, sattus Saale segadusse.
:"Kes need on?" küsis ta kohkunult ja puhkes siis naerma.
:Pom oli näost lubivalge ja traagiliste kulmudega, kõigeteadja ja kange kamandaja, Pomidor aga toimekas, kole lärmakas, heasüdamlik ja rõõmus. Ta rääkis liiga valjusti, imestas ühtelugu ja oli väga uudishimulik. Tal olid punased juuksed, mis hirmu või mure pärast püsti tõusid, jäme punane nina, väikesed silmad ja päratu lehv kurgu all, katkised kindad, nii pikkade ninadega saapad, et ta nende pärast ühtelugu komistas, pussakas ruuduline pintsak, mis vajus õlgadelt maha, ja põhjatute taskutega püksid.
:Kahvatu Pom oli täiesti meeleheitel ja kurtis sõbrale oma elumuresid: töö ei istu, raha vähe, naine on õel ja elu ei paku pinget.
:"Sõida ära!" soovitas Pomidor.
:"Kuhu?"
:"Läände!"
:"Arvad sa?" küsis Pom.
:"Aga muidugi!"<!--//-->
:Pomidor võttis vestitaskust päratu kella ja ütles:
:"Haapsalu rong läheb kahekümne minuti pärast!"
:Järgmine kord jooksis suure nutuga areenile Pomidor.
:"Mis sul viga on?" küsis Pom.
:"Ma käisin abstraktse kunsti näitusel!" ulgus Pomidor ja vett lausa uhas ta silmadest ning riided olid pisaraist märjad.
:"Ja see kunst liigutas sind nii sügavalt?" imestas Pom.
:"Ah ei!" nuttis Pomidor silmi hõõrudes.
:"Aga mis siis?"
:"Üks pilt kukkus seina pealt alla, mulle pähe!"
:Saale väänles naeru käes, kui Pomidor oma kübarasse tooreid mune katki lõi, jahu ja vett kallas, et kooke küpsetada. Ta käed olid paksult täis tainasodi, kübar tilkus, rant vettis ja kukkus kübara põhja küljest lahti. Ning lõpuks läks Pomidor ka veel Pomiga riidu ja see lõi kepiga vihaselt vastu maad. Pomidor pistis täiest kõrist ulguma.
:"Mis sa kisendad?" imestas Pom. "Ma lõin ju vastu maad."
:Nüüd ajas Pomidor suu imestusest pärani.
:"Ah siis sellepärast ma ei tundnudki valu?" ütles ta.
:Ning Saale ja Tanel plaksutasid käed valusaks.
:"Meeldis?" küsis Tanel, kui nad väljas öö käes seisid, ja Saale noogutas. (lk 336-337)
* Vahel tulevad ka kurjad päevad, niisugused, mida ette ei oska näha.
:Helvi oli pahas tujus, sest Artur jõi poole palka maha ning Helvil tuli Ivanovide Klaavaga ütlemist. Helvi heitis talle lohakust ette, et too omad põrandakaltsud õue mööda laiali loobib. Ja ega muidu tüli ei tule, kui mõlemal pool õigust ei ole. Klaava jälle oli kõpskingaga Egipti-muti trepile jahtuma toodud kuuma kisselli kastrulisse astunud ja karjus pool päeva rohkem viha kui valu pärast.
:Aga siis oli jälle rahu majas. Klaava tuli ise Helvile raha laenama ja Egipti-mutt tohterdas Klaava põlenud jalga ning tõmbas ta põranda üle. (lk 338)
* Tanel kergitas end ja haaras tüdruku järele, ent Saale vupsas kiljudes voodilt maha. Aga nii õnnetult, et kaotas tasakaalu ja lükkas käega klaasmuna kummutilt maha.
:See läks katki.<!--//-->
:Otse uskumatu, kuidas nii paksust klaasist asi võis kukkudes kildudeks minna. Saale laskus põrandale maha, tõstis üles ja hoidis imestunult sõrmede vahel Eedeni aia dekoratsiooni. Ta nagu ei uskunud oma silmi.
:"Kui ma väike olin," ütles Saale, "tahtsin ma teada, mis seal sees on. Ja ema ütles, et seal sees on hea maailm."
:Tanel oli laskunud ta kõrvale, vaatas üle tüdruku õla Eedeni aeda ja võttis selle oma kätte uurida.
:"See on maalitud," ütles ta asjalikult.
:Tanel keeras seda mitut kanti ja vangutas kahetsevalt pead, et see nüüd katki on.
:Aga Saale ei suutnud ikka veel uskuda, kui lihtsalt niisugusest paksust klaasist asi võib katki kukkuda. Ta teadis küll, et see oli ainult ilusasti tehtud sümboolne maailm, aga ometi oli ta rabatud, et see ilu, mis klaasist läbi kumas, oli nüüd kõigest armetu värvipildike ta käes, nagu pettus.
:Ning Saale vaatas mõistmatu pilguga Tanelile otsa. (lk 339-340)
* Asi ei seisnud lõpuks ju kirikus, inimeste uskumises või mitteuskumises. Ei, selles küsimuses ei tekkinud mingeid kirgi, lein oli liiga sügav ja tõeline. Hulk aega tagasi, kui endine kalakombinaadi direktor oli kalast rääkides otse kõnetoolis ära surnud, arutati ja kooskõlastati hulk aega, mis tasemel teda matta. Ning matused said nii kõnekad organiseeritud ja nii tähtsad, et leinal polnud enam kohta. (lk 341)
* Tanel hoidis kätt Saale õlal, nad seisid pingivahes püsti. Kõik kuulasid tähelepanelikult, mis kirikuõpetaja rääkis.<!--//-->
:Ta oli linnast siia tellitud ainult seks korraks jutlust pidama. Külal oli küll imeilus kukega kirik, aga mis teeb hingekarjane kirikuga, kui sel ülepea kogudus puudub.
:Õpetaja oli keskeas mees, hästi aetud habemega ja ilusa sügava häälega. Ta tsiteeris niisuguseid kirjanikke, keda rannarahvas polnud kunagi lugenud, nagu Somerset Maughamit. Aga enamik ta näiteid ja võrdlusi oli toodud merehäda, võitluse tormi ja isegi kõige uuema püügitehnika vallast ning kõigile hästi mõistetavad. (lk 341-342)
* "Need surnud, kes issandas surevad, nende pärast ei tohi meie enam muretseda ega kurvad olla. Meie päriskodu on sealpool elumerd. Surmavärava taga on valguseriik..." Õpetaja viivitas hetke, et oma järgnevatele sõnadele erilist rõhku anda, ja ütles siis: "... kuid pattudega ei jõua keegi sinna. Mitte kõik kosmoselaevad ei jõua orbiidile..." (lk 342)
* Meri oli vaikne ja kuuldav ainult siis, kui ta kivide vastu end lüües nohises. Ohakad õitsesid ja ilusamaid õisi ei maksa otsidagi. Elajad vehkisid sabaga kärbseid eemale. Üks must, teine valge lehm käisid paaris, nagu valgus ja vari kõrvuti otse vee ligi rannal, mille liiva siinkandis sakste soolaks hüüti, nii valge ja peenike oii see.
:Aga kajakad kraaksusid nagu varesed ja kalavastuvõtja Punapart oli noriVas tujus. Ta nõudis alalugu kastide pesemist, sest niisk ja kudu, mida sinna koguneb, rikuvad värskelt püütud kala maitse. Aga see oli niisama hea kui tühja rääkimine. Taarat oli palju ja üksipäini seda puhtana ei jõua hoida, aga abitöölisi ei antud. Sellele vaadati lihtsalt läbi sõrmede — käib niisama kah! Nagunii ületas nõudmine pakkumise! (lk 343)
* Punapart — see polnud nalja- ega hüüdnimi, see oli mehe pärisnimi. Ainult Prantsusmaal hüüti teda Bonaparte'iks. Ta tundus mornina, aga kui temaga mõnusa jutu peale saadi, siis polnud vaja talt sõna oodata. Tema esivanemad rändasid Laksi Tõnise ajal siit Venemaale välja, Punapart ise aga tegi veelgi pikemad otsad, sõitis kõik maailma mered läbi. Kord oma nooruses murdis ta neile ka truudust ja jäi Prantsusmaale viinamarjaistandusse tööle. Aga siis hakkas kahetsema ja igatsema ning jooksis palavuse, kuivuse ja viinamarja magusast põrgust tagasi merele.
:Ta polnud nüüd enam noor mees, maailm oli ammugi igati ära nähtud ja oma sadam leitud. Ta kinnitas ankru siia randa, ehitas <!--//-->veel vanas eas maja ja võttis naise, mängis näitemängudes ja kogus tikutopse. Ainult need kalakastid ajasid tal hinge täis ja muu lohakus. (lk 343-344)
* Ka viimased paadid jõudsid kaldale. Lahja-Juonas ja Tanel hakkasid sealsamas paadis lesti võrkudest välja harutama. See oli aegaviitev näputöö, nagu Juona soki nõelumine.
:"Lest on edev kala," ütles Juonas. "Tema armastab roosat värvi kaproonvõrke. Laseb end nendesse püüda nagu naine." (lk 344)
* Taneli koer istus liikumatult nagu kipsist rahakassa kajutikatusel ja vahtis isu täis saamata kajakaid. Ta oli kutsikaeast juba välja kasvanud ja nüüd oli veelgi raskem määrata tema tõugu. Tal polnud laegi nime, ta oli lihtsalt Kuts. (lk 344)
* Suve lõpu poole tulid kaks meest ja tõid valguse majja.
:Elektriposti all õues seisis suure värvilise põllega Kadi ja vaatas üles, kuidas juhtmed jooksid räästa alla. Siis tõttas ta tuppa, tegi pannile hääled sisse, tõi lauale pudeli viina ja ühepäevase soolaga siia. Kadil oli mitu siiasoolamise moodust, ta pani kala kõhtu loorberit, pipart ja nelki, soola ja suhkrut ning mähkis ta seekord nagu muumia linasesse riidesse, keerutas talle nööri ka veel ümber ja pani selili lamama, kõht ülespoole. Ning valge liha helkis nüüd kui pärlmutter ja sulas suus. Niisugune pala polnud linnameestele vähemaks sündmuseks kui Kadile valgusetraadid.
:Ning ta ütles:
:"Jah, säärase rõõmu puhul lihtsalt peab kärakat võtma!" Pakkus meestele ja võttis ise.
:Ühel poisil oli väike suupill sedamaid peos ja ta küsis missugust polkat Kadi tahab. Aga Kadi ei tahtnudki polkat. <!--//-->
:"Oopusi ma ei oska," ütles poiss. "Võin sulle mängida ainult Beethoveni Ludvi "Pikka pausi"."
:Kuid Kadi nõudis kõige moodsamaid lugusid ja laulis poisile alguse ette.
:"Sul, mammi, on Lääne orientatsioon," naeris elektrimees.
:"Võib-olla tahad sa ka tvisti?"
:"Lase aga tulla!" vastas Kadi löögivalmilt. (lk 346-347)
* Alles siis, kui mehed juba läinud, tuli Saale eestuppa ja nõjatus vastu seina. Pisut vintis Kadi hoidis lülitit sõrme all ja vajutas siis. Pirn süttis laua kohal. Kadi naeris lapsemeelselt ja tema rõõm liigutas Saalet. Nad vajutasid kordamööda nupule ja tundsid sellest määratut lõbu.
:Väljas oli juba hämar ja eemalt võis imeks panna, kuidas Kadi maja aknais vaheldus valgus pimedusega, nagu käiks nende vahel äge pealejäämise võitlus. (lk 347)
* Eesti valged ööd olid läbi.
:Inimesekõrgused takjad ja nõgesemetsad tolmasid. Kõik värvid muutusid tagasihoidlikeks ja tõsiseiks, ainult kanarbik õitses roosa ja rõõmsa jõuga.<!--//-->
:Ent meri näitas jälle kord oma jõhkrust ja jõudu ning hoidis hommikuni ärkvel neid, kes elasid viimases kaldaäärses majas. Eelmisel õhtul, kui päike merre läks, muutus liiv punaseks ja rohi mustaks, linnud kriiskasid ja vaikuses tundus kurjust, Aga öösel hakkasid lained mürtsuma, ja ainult meri üksi võib nii põhjusetult märatseda ja nii kaeblikult nutta. Alles teise päeva keskel väsis laine jõud ja meri jäi pooluinakusse. Ning Kadi leidis maast vastu aknaruutu end oimetuks lennanud linnu.
:Kallas oli täis haisvat merekõntsa ja väljauhutud puurampeid. Nad lohistasid need Saalega läbi liiva oma maja juurde, sest talveks kõlbab iga ront pliidi alla.
:Kadi lasi toibunud linnu oma peost lendu minna. See oli ilus hetk. (lk 347-348)
* Saale oli löödud, et Tanel just nüüd, mil Saale oli eluväärtustest teadlikuks saanud, tema hinge sisse vaadata ei osanud. Tanel jälle väsis Saale alatistest hirmudest ja mõnikord tundis ta viha ja tüdimust.
:Aga õhtul hiljem tuli ta ometi tagasi. See oli meeletu jällenägemine ja Saale mõtles: armastama ei õpetata, armastada peab igaüks ise oskama. (lk 349)
* Saale võttis käed näolt. Tal olid uskumatult tigedad silmad.
:"Mina armastan ainult jumalat," ütles ta kõrgilt.
:"See on vale!" hüüdis Tanel.
:"Ei."
:Tanel raputas teda, nagu tahaks tast hoopis teise vastuse välja raputada või teda meelemõistusele tuua.
:"Sa valetad iseendale!" karjus Tanel. "Sa oled argpüks, Saale. Sa ei julge rõõmu tunda, sa ei julge armastada, sa ei julge inimeste moodi elada. Sa ei usu inimesi. Sa ei usu headust, Sa kardad ainult oma kurja, armukadedat jumalat!"
:"Lase lahti!" sosistas Saale valuga ja taganes oma kambri poole.
:"Sa tahtsid, et ma sinu ja jumala vahel valin? Kas sa tõesti lootsid seda?" küsis ta. "Mine ära! Ja ära tule enam kunagi. Minul pole sinu headust vaja!"
:"Saale, ma armastan sind," ütles Tanel ahastusega.
:"Mine ära. Saatan räägib sinu suu kaudu."
:Aga seda pidas Tanel juba liiaks.
:Ta läks. Lõi ukse paukudes enda järel kinni. (lk 351)
* Saale tunnistas endale, et patt oli ta südame kõvaks teinud. See, kes maailma armastab, see, kes inimestele meelepärane on, see on issanda vastu. Ja Saale oli issanda vastu läinud. Ta oli ema sõnad ära unustanud, et usust peab kinni hoidma nagu konnakarp kaljust, sest muidu kisub merelaine ta kalju küljest lahti.
:Kadi aga kuulatas ilma, sest kui meri ei kohanud, oli ilm kui surnud. Aga meri kohas.
:"Me istume ju pimedas!" ütles Kadi.
:"Mis sellest," tuli vastus. Pimeduses oli kergem mõtelda. Ja Saale mõtles: issand on maailma valgus, mitte elekter.
:Kui nad nõnda laepimedusse edasi vahtisid, arutas Kadi endamisi seda, et inimene on ka nagu pime ruum, mille sisse ei näe. (lk 352)
* Kadi võttis õhtueineks parajasti räimedel päid maha. Oli ka aeg kala soolata. Praegu teda veel liikus, aga suurt püüki meri ei tõotanud. Sel aastal kauples Kadi külast ka sea juba aegsasti, et oleks, mida külmade ajal pannile panna. Ja see maatükk, kus vagu ajades kivid vastu kolksasid, ei andnud ühelgi aastal nii palju talvekartuleid, et neid juurde ei tarvitsenud osta. Eks olnud ses ütlemiseski terake tõtt, et rannarahvale jätkub elu lõpuni kõige enam tööd ja kivisid. (lk 357)
* Saale seisatas akna all, vaatas kuu heledat teed üle mere, otsis siis söögilauasahtlist noa ja tuli Kadile abiks.
:Ja keset seda igapäevast harjunud kalaveristamistööd, mis annab rannanaistele aega mõtteid seada ja neid lõpuni mõtelda, tõstis Kadi sooja pilgu tüdrukule ja ütles:
:"Laps, armastuse eest ei saa põgeneda. Armastusel pole ju kaldaid." (lk 357)
* Aga motorist oligi juba kiiruse maha võtnud ja vaatas üksisilmi kaugele ette, kus kiikus neile vastu veest pooliti väljaulatuv sarviline.
:Polnud kahtlust, see oli miin.
:Püssiga oleks talle lihtne asi paraja kauguse tagant ots peale teha. Aga palja vahtimisega ei tee talle midagi.
:"Kuidas ta üles ujus?" küsis Tanel, sest Juonas oli neis asjades teadja. Juonas seletas, et ajaga oli rooste miini trossi läbi närinud, eks ta siis tõusnudki põhjast üles. Muud kavalust polegi.
:Juonas ja Tiit pidasid isekeskis kiire nõu. Eks kõige targem oli koduranda sõita ja teatada. Aga mis siis, kui vahepeal mõni teine paatkond ta otsa lendab. Ei või teada, kuhu ilm pöörab ja kuhu sarviline selle aja peale omapäi triivib ning õnnetust kaela toob. Sedapuhku jääks süü küll kolme mehe ja Kutsi hingele. Merel on see õige, mis su kohusetunne ja süda käsivad. (lk 358)
* Kolm meest paadis tegid plaani. Läks tarvis oma kolmkümmend meetrit või enam köit. Seda oli alati. Tanel ei näidanud välja, et ta poisikese kombel rõõmu tundis. Tema, kõige noorem mees, pidi miini juurde ujuma ja leidma nõu, kuidas see touga ühendada. Kui miinil endal trossijupp küljes on, siis pole asi veel kõige hullem, aga kui ainult paljas rõngaskonks, siis on osavust ja julgust rohkem vaja ning risk suurem. Siis tuleb miiniga päris ninastikku koos olla ja temaga tõtt vaadata.
:Tanel kuulas välise kannatlikkusega meeste õpetused ja juhatused ära, tõmbas siis ruttamata kampsuni üle pea, püksid ja saapad jalast ning ronis ettevaatlikult üle paadi serva vette. Ranna ligi oli see suvest veel jahtumata, aga siin, suurmerel, <!--//-->otse lõikas. Juba poole maa pealt nägi Tanel, et miin oli, nagu arvata võis, õige roostetanud, ligem alt aga selgus, et sel nelja sarvega sakermannil oli sabaks üsna kena jupp trossi taga, ja see tegi Taneli ülesande hõlpsamaks.
:Kuid ta nägi mehist vaeva, enne kui sai trossi otsa aasaks käänata ja tou sellest läbi pista, aga see tal küll kordagi peast läbi ei käinud, et taolise tööga võib vastu taevast lennata. Suurem mure oli kere pärast, mis muutus kangeks kui kirvepakk, ja käed olid kui köides ega kuulanud sõna. Äkilisi liigutusi ei tohtinud teha ja kiirustamine käis üle jõu.
:Merel oli ääretu vaikus, õhk seisis kui hinge pidades. Ja alles siis, kui Tanel tagasiteed ujus, hakkas Kuts kajuti katusel nihelema ja rõõmsalt haukuma. Nüüd võttis Juonas oma kõvera varrega ninasoojendaja suust ja sülgas kergendustundega vette. Asi oli sedakorda kombes. (lk 359-360)
* Juonas vahtis hindavalt merd. Ta lootis, et kui tujulik tuul ei tõuse, siis pole midagi karta. Meri aga oli suviselt laisk ja rahu<!--//-->liku südamega ning mingit kurja kavatsust ei näinud tal olevat. (lk 360-361)
* Laps pole rannanaisele silitamiseks ega mänguasja eest, ta on kas poeg või tütar, ta on tema tulevik. (lk 363)
* Võib-olla ehk siis see hea, mis Juonas hulga aastate eest oli Kadile teinud, võtab silmavee lahti ja leevendab valu. Kadi esimesed lesepõlveaastad tegid inimestele muret ning kui tema maja korstnast mõnel talvekülmal hommikul suitsu ei tõusnud, jooksis kohkunud Helmentiine üle kadakanõmme vaatama, mis juhtunud. Aga juhtunud polnud midagi, Kadi lihtsalt ei hoolinud süüa, magada ja ahju kütta.
:Ning siis tuli ka Juonas, ütles "näh", kaevas sügavast lumest lahti ta värava- ja kaevutee, lõhkus puud ja kandis vett, tõi leiva ja kala. Ei käinud ta siin kui peigmees, käis kui inimene, kellel teise häda ei kasva puu otsas. (lk 364)
* Need olid tumedad mõtlemisetunnid mõlema naise elus. Õhtu muutus ööks. Nad istusid ikka veel üleval. Nööbid Kadi rinnal hiilgasid. Saale ei näinud pimedas tema nägu, ent tundis, et kui ta nüüd jumala nime peaks suhu võtma, lööb Kadi ta maha. Ja Saale poleks ka ise suutnud rääkida jumala tahtmisest või jumala katsumusest. See oleks tundunud Saalele endalegi inimese valu ja armastuse mõnitusena. Saales tõusis tume ja äge vastuhakk: kui inimene ei tohi maailma armastada, siis milleks on selle maailma jaoks inimest vaja? Saale avas kleidikaeluse, mäss temas eneses kägistas teda. Ta tõusis oma kohalt ja läks tuikudes üle pimeda toa kambri poole. Ta leidis käsikaudu kobades kummutilt selle, mida otsis. Oma savist vilelinnu. Ta tõstis selle huultele ja puhus.
:Kadi võpatas ja pööras pead.
:Vile on vile, tas ei ole tundetoone, ent Kadi kuulis ahastust ja kutset. Ses kõlas kõige meeletum kaotatu tagasiihkamine. Ses oli nii palju jõudu ja lootust. (lk 364)
* Siis läks Kadi õue, tõstis rasked silmalaud ja hindas taevast ning merd. Näis, et ta nendega rahule jäi, tõmbas nööri mitutpidi üle õue ja riputas pesu kuivama.
:Käed, mis öises leinaseisakus ei tahtnud millegi heaks enam liigutada, vajasid nüüd tööd. Sest käed elavad lõpuks siiski omaette, iseenda elu, ja miski muu ei lähe neile korda. Sõjad ja mered on ennegi mehi võtnud, aga sellele vaatamata pole kellegi käed veel seisma jäänud. Hing, jah, see on teine asi, see on haige, veritseb ja kannatab ja kisendab, tema ei tegele millegi muuga kui ainult oma valuga.
:Kadi soovis sel hommikul tuult, head tugevat tuult oli tarvis, et pesu nööril plaksuks, et tal oleks talv läbi õhu, mere ja päikese lõhn. (lk 365)
* Nagu alati, nii keesid ka sel hommikul trumlis konservid. Automaat tilgutas õli, pika laua taga lükkisid naised kala vardasse ja suitsutusahjudest võeti välja reste rasvast tilkuvate, magusalt lõhnavate silkudega. Sest sügispüük polnudki mõne teise aastaga võrreldes see kõige viletsam, kala jätkus töötlemiseks ja aruannete jaoks. Ainult linnarahvas lõi ühtviisi lärmi, pahandas poes ja ajalehes ja nõudis püügiprotsentide asemel värsket leivakõrvast. (lk 365)
| |||