Lilli Promet: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
1117. rida:
 
=="Lamav tiiger"==
Lilli Promet, "Lamav tiiger", 1964.
 
 
* Ees on mere sinine rind, taga Ai-Petri ja vahepeal imeline aed. Ja aia sees on puu ja puu juures silt: ARAUKAARIA. Ta pole veel suur, ta on alles puu poeg. Ja ehkki ta harvad oksad on halja soomusokkaga kaetud, pole ta seeder, kuusk ega mänd.
*
:Palju inimesi seisab ja vaatab teda.
:"Kui kena," ütleb üks naine. "Ta kasvab nagu ilus, rõõmus ja terve laps."
:"Mulle ei meeldi," vastab üks mees.
:"Tea miks?" imestab naine ja mees kõverdab suud:
:"Mina pole säherdust varem näinud."
* "Araukaaria", lk 56
 
* Siin oli kõik täiuslik: jõed, mis rohust rohelisemad, õitsvad puud pea kohal nagu ilustatud laed, aasad täis lõhnu ja mett, liblikate lõbulende ja mesilaste töökäike.
:Igavene haljus läikis kui kard ja lilled näisid vahast voolitud. Hallidel lossimüüride! rippusid glütsiiniate pikad lillad õiekobarad ning juudapuu roosa meeletus tungis mereni välja.
:On keegi varem näinud nõnda palju heledaid residentse, selget vett seinakaevudes ja nudiks pügatud loorberipuid?
:Õhk oli siin täis kõige uinutavamaid unesid ja tuul ei liigutanud siin midagi omalt paigalt, kõik püsis nagu ilus meelekujutus, ei mingit ebakõla.
:Seal aga tõusis järsku üks hall vares rohmakalt õhku ja istus musta küpressi latva. Ta vaatas oma ümber sinisele ja kuldsele maailmale, tegi noka lahti ja ütles:
:"Kraaks!"
* "Vares", lk 59
 
* Tuhkapempu ja sepa pulma aga tuli rahvast kokku nagu <!--//-->õllul kive. Ei jäänud ära ka traatpillid ja põrsamagu, kortsmoonik ja paraban. Viiuli vibu käis kiiga-kaaga ja heinatirtsud aitasid jõudumööda kaasa, torupill aga laulis täpselt nõnda:
:"Sahvi urr-urr, sehvi urr-urr! Sahvi kriuhkadi, sehvi kriuhkadi!"
:Vanast varesest sai sada vorstikest tehtud, õues aga voolasid õlleojad ja viin viis lõpuks kõigil meeled peast, nõnda et naised lasid tantsu tanuta, mehed karglesid ringi mütsita, poisid hüppasid saabasteta ja neiud olid päris neljatöllakil.
:Tagatipus aga ütles pill, et pidu on otsas, toru ütles, et toit on otsas. Ja mis otsas, see hooletu. Kurat selga ja uksest välja! (lk 161-162)
* "", lk ?-162
 
 
* Ta uskus oma suure kujutlusvõimega, et inimesed ei vaja üksteise mõistmiseks seletusi, seepärast ei kõnelnud ta iial kodustega oma kannatustest, eriti emaga, sest ema nuttis nii palju ja juuksed läksid tal lühikese ajaga halliks. (lk 165)
* Tee oli juba joodud, aga me jäime lauda edasi istuma, selle maja naispere ja peale minu veel üks külaline. Rääkisime mitmesugustest asjadest, mis mul enam meeles ei ole. Ainult seda ma mäletan, et too teine külaline oli range, kõigest nii teadlik ja oma seisukohti peale sundiv. Ning ma pidasin teda sellepärast pedagoogiks. (lk 165)
* "Jah, meie laps armastab akna all seista. Ta ootab talve."
:Nad olid väga sarnased, ema ja tütar. Mõlemad nii haprad, mõlemal põhjatult mustad silmad. Ainult ühel olid lühikeseks lõigatud täiesti hallid juuksed, teisel aga raske särav kroon.
:"Miks ta suve ajal talve ootab?" küsis külaline, keda ma pedagoogiks pidasin.
:"Ta ootab näärivana," seletas vanaema rõõmsalt, peaaegu õnnelikuna.
:"Näärivana?" hüüdis külaline. "On see tõsi?"
:"Jah," lausus tüdruk ja naeratas. Sel hetkel oli ta tõesti vaba kõigist muredest ja samuti peaaegu et õnnelik.
:"Nii suur tüdruk ja usub veel näärivana?" laitis külaline. "Või sa ei tea, et näärivana polegi olemas?"
:Kõik jäigastusid. Nagu oleks kiviga aknasse löödud ja meie teelaud ja selle perekonna pärastlõuna kildudeks purunenud. Olin jahmunud ning teisedki polnud veel ennast koguda jõudnud, ainult laps jäi imeliselt rahulikuks. Ta tuli külalisele päris ligilähedale, otse ta põlvede juurde ja vaatas hulk aega tummalt talle silma. See oli uuriv, äärmiselt läbitungiv vaade. Siis vangutas laps pead ja ütles õrnalt ning sügavalt kurva kahetsusega:
:"Sulle ei tule iial näärivana." (lk 168)
* "Sulle ei tule iial näärivana", lk 165-168
 
 
* Suur graafik oli töösse süvenenud, tema näol, mis muidu nii suletud ja tõsine, oli vaikne leebus. Näis, et mingid head mõtted võlusid teda.
:Tiiger aga tundis end täbarasti. Ta hoidis küll saba vaguralt jala ligi ega vehkinud sellega, vaatas raugel pilgul meistrile otsa ja asend oli tal ka mugav. Aga see kõik tundus ainult pealtnäha nõnda, nagu oleks tal hea. Tegelikult oli ta rahutu, sest tema ümber sigines miskit võõrast, mida ta ei tundnud ja mis teda häiris.
:"Kuule, ütle, kas sa ise ka tead, mis imelikud puud sa oled minu ümber istutanud?" küsis tiiger.
:"Tean küll. Need on kased," ütles meister töölt pilku tõstmata.
:"Mispärast istutasid sa mulle ümber need kased, mida mina ei tunne?"
:"Selleks, et mina tunneksin kodumaa lähedust," lausus suur graafik.
:"Mind erutavad need sinu kased," ütles tiiger.
:"Kas tead, tiiger, mind ka," tunnistas mees. (lk 199)
* "Ma tunnen rohtlaid, savanne ja orgusid. Ma tean kuiva ja tulist tuult ning pikki vihmasadusid, mis panevad flamingod nutma.
:Õitsvat rohtu tean, sügavaveelisi jõgesid ja võsametsade muskuselõhna.
:Mägesid olen näinud ja iibiseid olen vahtinud pea kohal.
:Tunnen päikesekõrget baobabi, metsikuid viigipuid ja harali aetud liikmetega mangopuid ning liaane, mis sõlmedena ja silmustena ripuvad minu tee kohal, täis kisendavaid ahve.
:Ma tean ohhoo! missuguseid metsalagendikke, mängumaid ja paarituskohti, mitmeid häid joogi- ja varitsuspaiku, aga sinu kaski ma ei tunne.
:Ja kui ma valetan, olgu ma sestpeale üks vilets šaakalinäru!"
:"Sa ei valeta, tiiger. Sa pole ka suurustanud ega liialdanud oma teadmistega," lausus suur graafik. "Aga igaühel on peale nende puude, mis ta tunneb, ka veel unistuste puud, mida teised ei tea ega võigi teada."
:"Siis ütle vähemalt, mis need sinu kased endast kujutavad ja millega sa neid võrrelda saad?"
:"Neid ei saagi millegagi võrrelda, tiiger. Need võrsuvad minu südamest, nende juured on minu hinges ja ladvad meelekujutuses," ütles suur graafik sama leebe nukrusega, mis temast ei lahkunud kogu tööaja kestel. (lk 200)
*"Sa pole ju, tiiger, kuulnud, kuidas kasestikus sibistab vihma. Märgade kaskede lõhn on minu lapsepõlve lõhn ja mustmats kuldnokk minu lapsepõlve rõõmus laululind. Aga kaseväädikas on ikka hoolt kandnud selle eest, et ihu harida saaks ja hing hukka ei läheks. Sest ainuüksi taguotsa soolajad teavad, milleks see hea ja vajalik on.
:Ma teen nalja, tiiger. Kõike ei tule elus kunagi tõsiselt võtta ja ma tahaksin hoopis öelda, et küll sõidaks jälle kord, üle hulga aja, suure lustiga meiutud vankris, magaks sängis, kus kased päitsis, ja vihtleks saunalaval kõik vaevad turjalt.
:Pagana keeruline on sulle kasest jutustada, kui sa, tiiger, pole näinud kolletamise päevi, sügistunud metsa märatsustuld, kuidas ta lehest välja läheb ja kuidas lehed keerlevad jalge ette ning kured lendavad kurtes üle kõrge kalgi taeva." (lk 201)
* "Ma kuulasin sind, Eduard. See on mulle uus ja arusaamatu maailm, ära pahanda. Kuid ma usun, et need su kased on ühed toredad asjad. Las nad siis olla pealegi mu ümber kui sa neid kiidad ja nii väga taga igatsed.
:Ma olen nõus."
:Ning tiiger jäi edasi samasse asendisse, käpad ristis, ja nägi välja nagu pai kodukass. Ent tiigrit ei maksaks nii väga uskuda, sest tegelikult igatses ta veel tugevamini oma mängumaad taga, oma varitsuspaiku ja joogikoht!.
:Sest igatsused ei saagi iial lõppeda, kui nad on igatsused oma kodumaa järele. (lk 202)
* "Lamav tiiger", lk 199-202
 
 
* José Ruiz Blasco maalis lilli ja tuvisid ning tema naine Maria vaatas seda pealt, kasi mehe õlal. Ja kui nende poeg Pablo väheke kasvas, hakkas ka tema tegema sama mis isa - maalima vaguraid linde. Nõnda sai Pablo varakult selgeks, et valge tuvi on valget värvi ja ta uskus, et igal asjal ja* teol, tujul ja mõttel on oma värv. Ja et värve on täpselt niisama palju nagu mõtteidki. Ja et:
:Klaas ja rummipudel on musta värvi. Lehvikuga naisel on sinine pluus ning tume juus. Aktil roheline sukk ja punane king. Lapsega istuval veiderdajal roosa trikoo ja narrikübar. Naisel rõngaga hall nägu. Naisel mandoliiniga naiivselt helesinine tugitool. Minotaurus lõpnud hobusega seisab pruuni koopasuu ees. Vaikelul on elurohelised neliklehed ja surnud lind on roheline-hall-sinine. Pierrot on värvivöödiline ja Arlekiin punane.
:Ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Kuid siis sündis päev, kus kunstnik heitis minema oma värvilaua, sest värvid vaikisid.
:Ta küsis:
:"Mis värvi on vägivald? Mis värvi on kisenduste keev laava? Kättemaksu raev ja vere lõhn, mis värvi? Mis värvi pahupidi pööratud silmad? Mis värvi on roimad?"
:Kuid värvid vaikisid. (lk 203)
* Ent värvid vaikisid ja kunstnik hülgas nad.
:"Tulgu siis sümbolid ja allegooriad ja rääkigu nemad, kui
värvid on vait!" hüüdis Picasso.
:Ja ta sulges oma maalil Guernica roimad ühte ruumi. Sulges lämbumise piinakambrisse tõprad ja nende ohvrid. Ning sest sai viirastuslik sangarilugu, hüsteeria maru, jaht inimestele matuselambi valguses, kus vihapöörane ema hoiab oma tapetud, ripakil peaga last kätel ja röögib teutoonisõnnile needust näkku. Kus pahupidi silmadega ja pärani aetud lõugadega hukkuja sirutab käed väljapääsmatusse. Kus tükkideks raiutud võitleja hoiab kramplikult murdunud mõõka peos, mille teine terapool on kindlalt pidama jäänud tõprale makku.
:See on suremine ja teadvuse ärkamine, müstiline nägemus ja reaalsus koos.
:
:Seda õuduste reservuaari uurides nõudis veermahti ohvitser kunstnikult vastust.
:"Teie tegite seda?" küsis ta.
:"Ei. Teie!" ütles Pablo Picasso fašistile.
* "Guernica", lk 203-204
 
 
* Pärast iga pommitamist ja kaugelaskekahurite tuld kogunesid inimesed kannatada saanud sektorisse. Imelik küll, nad teadsid linnas suuremat osa hooneid ja varemeil seistes vestsid nad poolihääli nagu matustel. Nad rääkisid kui leinajad ja nimetasid suursuguseid nimesid: Baženov ja Zahharov, Rossi ja Rastrelli.
:Nad rääkisid harmooniast ning perspektiivilisest tänavailust. Ja nimetasid stiile. Barokk. Rokokoo. Klassitsism.
:Midagi mõistmatut oli toimunud, jahmatama panev mõrv. Ju alles tund aega tagasi seisis siin hoone, konsoolidel kaunid muusad ja uste kohale kivisse raiutud heraldilised loomad. Nüüd kuhitsesid sest kõigest ainult rusud, hulk kägardunud rauda ja segilöödud graniittrepiastmeid. Ajaloo muusast Kliost jäi vähe järele ja Terpsihhore kannel oli purustatud.
:Ning inimesed sisistasid läbi hammaste: fašism.
:Mõne aja möödudes tõsteti varem ete ette vineerile või papile maalitud majakõrgused fassaadid. Neis oli jällegi kõik omal kohal: orvad kujudega, urnid, maskid ja vanikud. Pilastrid ja sambad, veesülitid ja medaljonid.
:Inimesed möödusid noist fassaadidest raske meelega, ent ometi oli nõnda parem... Käristatud südamed vajasid headuse valet. (lk 207)
* Aga kõigele vaatamata, kõigele vaatamata paistis Nevskile hele päike ja ma teadsin kindlasti, et kusagil maailmas, ei Pariisis ega Roomas pole niisugust alistumatut Nevskit! Päike paistis. Ma olin seitsmeteistkümne-aastane ja tahtsin valjusti karjuda armastusest.
:Ma olin seitsmeteistkümne-aastane ja tema oli natuke vanem ning mängis viiulit Leningradi Raadio sümfooniaorkestris.
:Igal hommikul läks ta mööda meie majast ja vaatas üles. Seisin akna all ja tegin, nagu ei märkakski ma teda. Ta Hoidis viiulikasti kaenlas ja vaatas üles...
:Kartsin, et ta järgmine kord enam üles, mu aknasse ei vaata. (lk 208)
* Ma peatusin ja nägin suures rahvahulgas teda. Ta koristas varemeid. Ei olnud klassitsismi, ei olnud barokki, ei olnud rokokood. Oli ainult hunnik kive, ja tema koristas neid.
:Keegi mööduja jäi nagu minagi seisma ja tundis huvi.
:"Kes siin taastab?" küsis ta. Ning sai vastuseks:
:"Suur sümfooniaorkester."
:Kõik pilliderühmad olid siin koos: viiulid, klaverid, harfid, trubad, sarved, flöödid ja trummid ning nende seas eraldus tema. Kandis telliseid ja hüüdis:
:"Eest ära!"
:Nüüd nägin ja kuulsin ma teda orkestris.
:Oo suur sümfoonia, sa kestad üle aegade, tõstad linnad, kõik barokid ja rokokood ja klassitsismid tuhast ning põrmust.
:Mu käsi tõusis iseenesest. Ma lehvitasin ja hüüdsin. Oli kevad, olid tuul ja päike, kohises Neeva. Seisin keset elu suurt sümfooniat, ma olin seitsmeteistkümne-aastane ja mu süda oli tulvil armastust. (lk 209)
* "Oo suur sümfoonia!", lk 207-209
 
 
* Läbi novembri tiheda udu astub kaks teekäijat, kaks naist. Nad on teineteisele täiesti võõrad, nad peaaegu ei räägi, kuid neil on üks tee.
:Hall tee hallis udus.
:Midagi on siiski näha - tiibadeta veskikere, sovhoosi punased korstnad pärnapuude taga ja pohlalehtede tume plekk. Valged kanad on näha sügisevaol ja lipendav üksik leheke kaseladvas. Ka kivid karjamaa veeres on näha, neil on otse igaviku kannatus siin seista.
:Kaks elatanud teekäijat lähevad, mõlemad niisugused kokku juhtunud, kel pole juttu ega igav. Oma maa, läbinisti tuntud ja lähedane, eluaeg nähtud, kuid alati uus — mis igavust saab olla! (lk 243)
* Teadagi, et udus on kõik ühteviisi hallid: kivid, talud ja varblased. (lk 244)
* Maanteest eemal, kõrgemal kühmul näevad mõlemad naised punast värvi obeliski. Ta on isegi udus punaseks jäänud. Tundmatu sõduri haud, nimetu kääbas, viisnurgaga obeliski tipus.
:Üks naistest astub teelt kõrvale, kõhkleb, kergitab palituhõlmu ja hüppab üle kraavi. Ta läheb sõnagi jätmata, jääb obeliski ette seisma, siis vajub põlvili.
:Nii on ta kaua, enne kui tõuseb, ja jõuab nutetud silmadega tagasi teele, kus teine naine teda ootab. Pool maad on ühes käidud, aga oleks nagu rohkematki ja tugevamat nende vahel, seda tunnevad mõlemad.
:Jälle tee.
:Lõuna pool on lehis veel kärekollane ja sellepärast näib oras eriti haljas ja mahe.
:"Poeg?" pärib viimaks see, kes maanteel ootas.
:Küsitu noogutab.
:Hea mees teeb herne pooleks, ent ema leina ei suuda ükski jagada, ka osavõtlik ei suuda.
:Oli see siis tema poja haud seal kühmul?
:"Ei mitte. Minu oma langes Lukis," ütleb ema. (lk 244)
* "Mater dolorosa", lk 243-244
 
 
* Saksofonimängija vari kohvikuseinal. Suuskade varjuvöödid lumel. Minu lapse mängukaru vari. Rongi kihutav vari lagedal. Teretavate inimeste varjud ja ootaja vari tänavanurgal.
:NEED ON HEAD VARJUD.
:
:Ent selle inimese vari Nagasakis, kes tol olematuks põletava kiirguse hetkel, kell 11 ja 02 minutit istus trepiastmel ning puhkas jalgu, selle inimese kivvi jääbunud vari on õudne.
:SEE ON KISENDAV VARI.
:
:Minu ja sinu sees. Ainult mitte nende sees, kel süüd. Hoidku nad end, kui juba omanikuta varjud kisendavad! Ja neid, kelle elavad südamed kisendavad, neid on palju! Neid on palju rohkem veel, kui arvata võib. Ja nende jõud pole väiksem kui aatomiseen Nagasakis.
:OLGU SEE TEADA . (lk 246)
* "Varjud", lk 245-246
 
==Välislingid==