Muuseum: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Oxfordi ülikool]]i [[muuseum]] polnud tollal eriti kütkestav ega hästi korraldatud [[muuseum]]. Ülikooli traditsiooni kohaselt oli muuseum selleks, et teenida tõsiseid [[tudeng]]eid, ja seal ei tahetud kuuldagi litsakatest ameerika [[idee]]dest, kuidas avalikkust ligi tõmmata ja üldsuses huvi äratada. Kas polnud see lõppeks üks Vana Maailma vanimaid muuseume? (lk 233)

* Mingis mõttes on see sama asi, mis alati võlub ja haarab [[teater|teatri]] puhul: et see kõik toimub füüsiliselt siin koha peal ja et põhimõtteliselt on võimalik alati [[etendus]] hävitada, sellesse sekkuda, aga ometi mingi imeliku kokkuleppe tõttu hoiavad [[näitleja]]d ja vaatajad etendust ülal, nii nagu mitme tuhande aasta taguseid vormitud [[mateeria]] tükke hoitakse [[muuseum]]ismuuseumis alal. Kohtumine mosaiigiga muuseumis on nagu osasaamine mingist põlvkondade eluiga ületavast etendusest, mis on tähelepanuväärne juba ainuüksi oma kestuse poolest, st selle aja poolest, mille jooksul on suudetud etendust tavaelust lahus hoida, ehk siis - kunagi väga vanasti kokku säetud mosaiiki hoida lagunemast suvalisteks ainetükikesteks. Ülev püüe füüsilist kaduvat olemasolu kadumatusesfääris hoida - see on ühine nii heale teatrietendusele kui ka kohtumisele iidse mosaiigiga kuskil muuseumis. Ilma selle [[kaduvus]]e-teadvuseta kaotaks nii üks kui teine oma olemusliku mõtte.

* Avalikkusele tuli üllatusena, et tegelikult on pealkirjastamine suuresti olnud koguhoidjate tavapraktika. Muuseumikogud on täis kunstiteoseid, millele autorid pole pidanud vajalikuks nime panna, sest need pole algselt olnud ehk mõeldudki väljapanemiseks – nagu [[Marge Monko]] esile tõstis, polnud 20. sajandi alguses neid [[institutsioon]]egi, mis tänapäeval meie iseenesestmõistetava kunstimaastiku moodustavad. Kogutud materjalide pealkirju ja [[kirjeldus]]i uuendatakse pidevalt, sedamööda, kuidas üht-teist nende kohta välja uuritakse (nt kui saadakse kinnitust, et varasem "järvevaade" kujutab konkreetset [[järv]]e). "Erinevuste esteetika" oli esimene [[Kumu]] näitus, mis selle protsessi kulisside tagant lavale tõi – ehk andis märku, et ka [[muuseum]]imuuseumi roll selgete narratiivide esitajana on illusoorne.