Õlg: erinevus redaktsioonide vahel

* D'Artagnan sammus ees. Ta [[küünarnukk]], [[ranne]] ja õlg moodustasid talva, mille ta oskas inimmassi suruda ja seda lõhestada ning osadeks lõhkuda nagu puuhalu. Tihti võttis ta abiks oma raudse mõõgapideme. Selle torkas ta kõige mässulisemate vastaste [[ribi]]de vahele ja kasutas seda hoovana või kangina, eraldades vajaduse korral mehe naisest, [[onu]] vennapojast, [[vend|venna]] vennast. Ja kõike seda tegi ta nii loomulikult, nii meeldiva [[naeratus]]ega, et oleks tarvis olnud pronksist[[pronks]]ist ribisid, et mitte karjatada, kui mõõgapide oma tööd tegi, ja [[teemant|teemandist]] südameid, et mitte lasta end võluda naeratusest, mis lehvis musketäri huulil.

:[[Sõber|Sõbrale]] järgnedes hoolitses Raoul [[naine|naiste]] eest, kes imetlesid ta [[ilu]], ja hoidis vaos mehi, kes said tunda ta lihaste kõvadust, ning sellise manöövri abil lõhestasid nad pisut liiga paksu ja räpast rahvavoogu. (lk 439)

* Lapsest saadik oli mul selline komme, et istusin alati, õlad tõstetud, käed [[rusikas]] -- seda mitte agressiivsusest[[agressiivsus]]est, vaid sellepärast, et ma pidin oma energiat[[energia]]t sisse tõmbama, mul ei olnud võimalusi seda realiseerida. Mäletan, kui istusin Metropolitani muuseumi[[muuseum]]i suurel [[trepp|trepil]], tundsin korraga, kuidas mu rusikad äkki lahti läksid ja õlad alla vajusid. Tundsin, et olen vabanenud sellest pingest, milles ma siin olin kogu aja olnud.