Santa Montefiore: erinevus redaktsioonide vahel

* Jõulueelsel ööl tõusis Adeline voodis istuma. Oli pime kui kotis. Tuul ulgus lossimüüride ümber nagu rahutu vaim, aga vaimud ise olid vaik­sed. Adeline'i süda tagus palavikuliselt, otsekui tajudes ohtu, mida Adeline veel ei mõistnud. Ta tuli voodist välja ja läks läbi külma toa akna juurde. Tõmmanud kardinad kõrvale, ei näinud ta midagi muud kui iseenda valget nägu ja öösärki, mis aknaklaasilt peegeldudes talle rahutult vastu vaatasid. Adeline ohkas raskelt ja mõtles, kas äratada Hubert ka üles. Ta kuulis, kuidas mees tema toa kõrval oma magamis­toas valjusti norskab. Huberti kopsud olid nagu lõõtsad, kui ta suuri õhupahvakuid sisse tõmbas. Korraga valdas Adeline'i igatsus ennast mehe kaissu kerida, nagu nad olid teinud vanasti, kui olid veel noored ja armunud. Ta tahtis tunda lohutust Huberti suurest soojast kehast, mis lõhnas sigarite, viski ja koerte järele. Aga Adeline polnud kindel, kas suudab mehe norskamise sees magada. Lõpuks puges ta tagasi omaenda voodisse ja tõmbus tekkide all kerra. Adeline sulges silmad, <!--//-->aga süda tagus ikka edasi, hoolimata kõigist leebetest m õtetest, ta sinna saatis. (lk 219-220)

 

 

<!--* 225,227-8,232,236,238,242,243-4,286,290-2,300,305-6,310-2,316-7,321,322,325,326,332-3,334-6,338,349-350,370-1,387,400,402,408-->