Santa Montefiore: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
659. rida:
* Juulis sõlmisid vaenupooled võitlust lõpetava vaherahu, aga vägivald jätkus siiski, eriti maa põhjaosas. Kui Hubert luges, et Belfastis sai kolmkümmend inimest surma, viskas ta vastikustundega ajalehe <!--//-->hoinmikusöögilauale ja läks püssiga välja, hüüdnud enne veel hallist, et viib koerad jalutama ja häda sellele mässulisele, kes talle tee peale ette juhtub sattuma. Detsembris tähistasid Kitty ja Jack Briti valitsuse ja Iirimaa delegatsiooni Londonis allkirjastatud Inglise-Iiri lepingu sõlmimist, millega Lõuna-Iirimaa kuulutati Iiri Vabaks Riigiks, aga Iirimaa põhjaosa võis sellega mitte liituda ja jääda Ühendkuningriigi osaks, kui soovib - ja sooviski. See tähendas, et Iirimaa jagunes kaheks - iseseisvaks lõunaosaks ja Briti valitsuse alla kuuluvaks põhjaosaks. See oli muidugi kompromiss ja kompromiss ei rahulda kunagi päriselt kedagi. Paljud Iirimaa rahvuslased suhtusid sellesse kui reetmisse ja üks neist oli ka Michael Doyle. Ta püüdis ka Jacki selles veenda, aga Jack hakkas vägivallast väsima. (lk 218-219)
* Jõulueelsel ööl tõusis Adeline voodis istuma. Oli pime kui kotis. Tuul ulgus lossimüüride ümber nagu rahutu vaim, aga vaimud ise olid vaiksed. Adeline'i süda tagus palavikuliselt, otsekui tajudes ohtu, mida Adeline veel ei mõistnud. Ta tuli voodist välja ja läks läbi külma toa akna juurde. Tõmmanud kardinad kõrvale, ei näinud ta midagi muud kui iseenda valget nägu ja öösärki, mis aknaklaasilt peegeldudes talle rahutult vastu vaatasid. Adeline ohkas raskelt ja mõtles, kas äratada Hubert ka üles. Ta kuulis, kuidas mees tema toa kõrval oma magamistoas valjusti norskab. Huberti kopsud olid nagu lõõtsad, kui ta suuri õhupahvakuid sisse tõmbas. Korraga valdas Adeline'i igatsus ennast mehe kaissu kerida, nagu nad olid teinud vanasti, kui olid veel noored ja armunud. Ta tahtis tunda lohutust Huberti suurest soojast kehast, mis lõhnas sigarite, viski ja koerte järele. Aga Adeline polnud kindel, kas suudab mehe norskamise sees magada. Lõpuks puges ta tagasi omaenda voodisse ja tõmbus tekkide all kerra. Adeline sulges silmad, <!--//-->aga süda tagus ikka edasi, hoolimata kõigist leebetest
* Kitty tõmbas hommikumantli selga ja läks akna juurde. Ta tõmbas rasked kardinad kõrvale ja vaatas välja pimedusse. Oma üllatuseks nägi ta seal helendust, mis sarnanes koidukumaga, aga oli taevas valel pool. Kitty vahtis seda arusaamatult. Ta oli kindel, et on alles sügav öö. Siis tundis ta suitsulõhna. Suitsupilv oli paks ja lähenes kiiresti, tuul kandis seda edasi nagu mereudu, mis on küllalt tihe, et neelata laevu. Kohutavast paanikast haaratuna tormas Kitty oma toast välja ja mööda koridori edasi, iga sammuga tundis ta aina tugevamat suitsulõhna. Kitty jooksis Jahimaja kõige kõrgemale korrusele ja vaatas pööninguaknast välja. Üle puude oli näha erekollast valgust. See oli nii hele, et süütas terve taeva. Hirmust pöörasena taipas Kitty, et loss on leekides. (lk 220)
| |||