Ukraina: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
11. rida:
===Lesja Ukrajinka===
<poem>
Nagu [[paat]], mis on liivale[[liiv]]ale kantud,
vajub rusudeks seal ilmaaegu,
nii see maa, lausa jumalast antud,
17. rida:
 
Nagu stepimaa tuline ratsu,
kes nüüd kõrbes[[kõrb]]es on suremas valust[[valu]]st:
enam üles ta tõusta ei katsu
sealt, kus pööris ta maha lõi jalust.
...
Võimas [[meri]]! Veel võimsamalt vooga!
Oled tugev, sind miski ei keela.
Saada laineid veel hirmsama hooga
30. rida:
 
<poem>
[[Aeg]] lahti küll on hoidnud vetesoone
ning piisku pillavad fontäänid veel,
kui nutaks loss, sest tal on hale meel,
et elu kaotanud on temas uhke joone.
...
Siin valitsesid võim[[või]]m ja orjapõli kare;
võim kadus, kõik sai rusuks ajapikka,
ent orjapõlves on see maa veel ikka!
43. rida:
 
<poem>
Kus oled sa, [[priius]], täht kauge ja valge?
Miks ometi taevast ei lasku sa alla?
Miks pisarais maale sa valgust[[valgus]]t ei kalla?
Sa näed ju — on [[pimedus]] matnud kõik palged!
Tõest saanud on valskus — sa tunned ju seda?
Oh häda!
 
Mu rahvas, su pärast äng pigistab rinda!
Mu vennad — mil ahelaist[[ahel]]aist vabaks nad saavad?!
Ah, põletav-valusad, kurnavad haavad,
Ukraina, mu ema, on löödud su rinda!
57. rida:
Oh taevas!
...
Ukraina! Su pärast ma pisaraid[[pisar]]aid valan...
Ent sellest, mu maa, ei sul kergemaks lähe,
Mis tulu võiks sinule tuua mu ahastus palav?
66. rida:
 
<poem>
Jah, igal maal [[mälestus]] on paradiisist[[paradiis]]ist. . .
Miks, minu maa, erined üldisest viisist?
Eks hetmaniaegadel meil
küll osanud laulikud lugusid seada, —
mis on nende nimed? On's hauad neil teada,
et [[pärg]] ehiks kalmugi[[kalm]]ugi neil?
...
Ei laotanud otsaees [[loorber]] neil lehti,
ka okaskroon õiteta, kullata tehti...
Ja laulik käis üksildast teed,
ei kandnud ta säravat siidi[[siid]]i, damasti;
kui juhtus, et ahelaid kanda tal lasti,
siis kuldsed ei olnud küll need...
87. rida:
Veel nägin kujutluses kastest niitu
Volõõnias, mu kodus; eemal mustab
[[mets]] sakilise müürina, ja udu
kui meri hääletult ta peale voogab;
kes põllul on, kes metsas hoidku ennast!
93. rida:
Kuid poisid sest ei hooli, hobuseid
nad lauldes viivad metsa õitsile, —
näe, seltsilistel juba [[lõke]] põleb,
seal soe ja kuiv on, sädemed on õhus
kui kuldsed [[mesilased]], tuli tantsib...
Seal lõbus on, käib jutt ja [[laul]] ja naer. ־
"Eks lähme suitsu peale!"
...
kui kibe [[pilv]] — nii ebameeldiv suits;
itaallastel on küllap vilets [[süsi]].
Ei matnud hinge meil Polesjes nõnda