Illusioon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
7. rida:
* Kuid kas tõelisele [[armastus]]ele, tõelisele [[armukadedus]]ele on teist [[tõelisus]]t kui illusioonid ja [[viirastus]]ed? (lk 298)
** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kolm musketäri]]", tlk Tatjana Hallap (Tallinn, 1977)
* Kui kallist hinda sa kauni illusiooni eest ka ei maksnuks, oled ikkagi teinud head kaupa.
** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. [[LR]] nr 30 2007, lk 43
* Rummusaare oli üksiktalu, surutud [[mets]]a ja [[raba]] vahelisse siilu. Vanatare taga kerkis [[põld]] veerjaks. Keldrimäeks kutsuti seda põldu, sest selle kõige kõrgemas kohas oli [[kelder]]. Sealt, keldrikatuselt käisin vaatamas [[maailm]]a — lähimat naabertalu. Ja see tundus mulle väga müstilisena, et naabertalu hooned olid keldri [[katus]]elt hoopis väiksemad kui ligidalt. Et see nõnda oli, selles sain veenduda, sest mu onu võttis mind kord poodi sõites vankri pärasse ja meie tee viis sealt mööda. Ja kui ma onult oma kahesuguse nägemise üle aru pärisin, ütles ta: "See on silmamoonutis." [[Nõidus]], nõnda <!--//-->tõlgitsesin seda. Nõidust ma teadsin. Ma olin sellest ehk rohkemgi kuulnud kui [[Jumal]]ast. Nõidus oli kõik, millest ma aru ei saanud ja mida keegi mulle seletada ei osanud. Nõidus oli see, et mets mu häälele vastu hõikas, ja nõidus oli seegi, et ma selge ilmaga oma nägu võisin kaevupõhjast näha. (lk 5-6)▼
** [[Alma Teder]], "Elu õpilane", 1. osa, 1995▼
23. rida ⟶ 32. rida:
* Pole kuidagi võimalik ka tõestada, et elu on üleni illusioon, samuti nagu pole võimalik tõestada vastupidist, sest paratamatult oleme me ise selle illusiooni voi reaalsuse osalised, kõrvalthindamine pole võimalik ja tegelikult pole ka kohtu pidamine võimalik. Kuid kohtupidamine on osa ühiskonda stabiliseerivast vaatemängust, rituaalist.
** [[Emil Tode]], "Raadio". EKSA 2002, lk 91
▲* Rummusaare oli üksiktalu, surutud [[mets]]a ja [[raba]] vahelisse siilu. Vanatare taga kerkis [[põld]] veerjaks. Keldrimäeks kutsuti seda põldu, sest selle kõige kõrgemas kohas oli [[kelder]]. Sealt, keldrikatuselt käisin vaatamas [[maailm]]a — lähimat naabertalu. Ja see tundus mulle väga müstilisena, et naabertalu hooned olid keldri [[katus]]elt hoopis väiksemad kui ligidalt. Et see nõnda oli, selles sain veenduda, sest mu onu võttis mind kord poodi sõites vankri pärasse ja meie tee viis sealt mööda. Ja kui ma onult oma kahesuguse nägemise üle aru pärisin, ütles ta: "See on silmamoonutis." [[Nõidus]], nõnda <!--//-->tõlgitsesin seda. Nõidust ma teadsin. Ma olin sellest ehk rohkemgi kuulnud kui [[Jumal]]ast. Nõidus oli kõik, millest ma aru ei saanud ja mida keegi mulle seletada ei osanud. Nõidus oli see, et mets mu häälele vastu hõikas, ja nõidus oli seegi, et ma selge ilmaga oma nägu võisin kaevupõhjast näha. (lk 5-6)
▲** [[Alma Teder]], "Elu õpilane", 1. osa, 1995
==Allikata==
| |||