Nikolai Gogol: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
8. rida:
==="Õhtud külas Dikanka lähistel"===
* [Galja:] "Sul polegi muud vaja, kui ütled oma sõna, ja kõik läheb nii, nagu sa tahad; Ma tean seda omast käest: mõnikord ma ei võtakski sind kuulda, aga siis sa ütled oma sõna, ja ma teen tahes-tahtmata nii, nagu sulle meeldib. Vaata, vaata!" jätkas ta, pea poisi õlal, silmad sihtimas lämbet ning ääretut ukraina sinitaevast, mille alumist serva varjasid nende ees seisvate kirsipuude käharad oksad. "Vaata, näe, seal kaugel vilguvad tähed: üks, teine, kolmas, neljas, viies... Eks need on ju Jumala inglid, kes taevas oma väikeste valgete majade aknad lahti tegid ja nüüd meie peale vaatavad? Eks ju? Nad ju vaatavad alla meie peale? Mis oleks, kui inimestel oleksid tiivad nagu lindudel, — kui lendaks sinna üles hästi kõrgele... Huh. jube! Meil ei ulata ükski tamm taevani. Ometi räägitakse, et kuskil, ühel kaugel maal, on niisugune puu, mille latv mühab paris taevas, ja seda puud mööda käib Jumal lihavõtteööl maa peal." (lk 43)
* Kas te tunnete Ukraina ööd? Ei, te ei tunne Ukraina ööd. Vaadake teda: keset taevast kiikab kuu. Mõõtmatu taevavõlv on avardunud, tõusnud veelgi mõõtmatumaks, ta lõõmab ja lõõtsub. Kogu maa on täis hõbejast valgust, ja imeline õhk on nii kargelt <!--//-->lämbe, nii sulnis ning täis hurmavaid aroome. Jumalik öö! Nõiduslik öö! Tardunult, pingsalt seisab pilkane mets ning heidab oma hiigelvarju. Tiigid on vaiki ja vagusi. Nende külma mustavat vett ahistab aedade sünkrohekas müür. Toomingate ja murelite puutumata padrikud on ajanud oma juured arglikult otse allikakülma ning kahistavad haruharva, otsekui kurjalt ja pahaselt oma lehti, kui tore tuulepea — öine tuul — neile nobedalt ligi hiilib ja neid suudleb. Kogu maastik magab. Aga üleval kõik hingab, kõik on imeväärne, kõik on pidulik. Süda on aga nii avali ja nii õnnis, ning hingepõhjast kerkib üha uusi hõbedasi nägemusi. Jumalik öö! Nõiduslik öö! Ja järsku ärkavad kõik ellu: metsad, tiigid ja stepid. Kaigub ukraina ööbiku suursugune triller, ja näib, nagu oleks kuugi taevas teda kuulama jäänud... Kõrgendikul tukub otsekui võlutud küla. Veel valgemini, veel uhkemini kiiskavad kuuvalgel majade kogud, veel kirkamalt irduvad pimedast ööst nende madalad seinad. Laulud on lakanud. Kõik on vait. Jumalakartlikud inimesed juba magavad. Mõnes harvas ahtas aknas põleb veel tuli. Ainult mõne üksiku maja läve ees lõpetab mõni hilja peale jäänud pere oma
* Teinud neiu üle ristimärgi, pani ta akna kinni ja kõndis tasahilju eemale. Ja mõne minuti pärast oli kogu küla juba uinunud. Ainult kuu ujus niisama säravalt ja lummavalt piiritus avarusküllases Ukraina taevas. Niisama ülev oli laotuse hingus, ja öö, jumalik öö hääbus suursuguselt. Niisama kaunis oli maa imepärane hõbedane hiilgus, kuid sellest ei joobunud enam keegi, kõik olid vajunud unne. Haruharva katkestas koerte haukumine hetkeks vaikuse ning purjus Kalenik kolas veel kaua piki uinunud tänavaid ja otsis oma maja. (lk 62)
* Nikolai Gogol, "Maiöö ehk uppunu", rmt: "Õhtud külas Dikanka lähistel", tlk [[Toomas Kall]], 1992
17. rida:
* [Danilo:] Kurvaks kisub see ilmaelu, kurjad ajad on tulekul. Oh, mul on veel meeles need aastad, ei neid enam tagasi saa! Ta oli siis veel elus, meie vägede au ja uhkus, vana Konaševitš! Nagu praegu marsiksid mu silme ees kasakapolgud! Need olid kuldsed ajad, Katerina! Vana hetman istus musta ratsu seljas, valitsuskepp hiilgas käes, ümberringi seisid jalaväelased, kahel pool lainetas zaporoožlaste punane meri. Hetman hakkas rääkima — kõik seisid hiirvagusi. Vana tuletas meelde endisi vägitegusid ja taplusi ning puhkes nutma. Kui sa teaksid, Katerina, kuidas me tookord türklastega taplesime! Mul on arm siiamaani peas näha. Neli kuuli läks mul neljast kohast läbi ihu ja ükski haav ei ole päriselt kinni kasvanud. Kui palju me kulda kokku kühveldasime! Kasakad ajasid mütsidega kalliskive kokku. Milliseid hobuseid, kui sa vaid teaksid, Katerina, milliseid hobuseid me sealt röövisime. Oh, ei saa minust enam sõdijat! Pealtnäha pole ma ei vana ega väeti, aga ometi pudeneb mul kasakamõõk käest, elu läheb tühja ja isegi ei tea, misjaoks ma üldse elan. Korda ei ole Ukrainas: polkovnikud ja jessauulid purelevad nagu koerad. Ei ole pealikut, kes oleks kõigist üle. Meie aadlikud on kõik poola kombed omaks võtnud, ka kelmustükid... Nad müüsid oma hinge maha, kui kiriklikku uniooni astusid. Juut rõhub vaest rahvast. Oh seda aega, seda endist aega! Kuhu te küll kadusite, minu eluaastad! (lk 126)
* Nikolai Gogol, "Kohutav kättemaks", rmt: "Õhtud külas Dikanka lähistel", tlk Toomas Kall, 1992
== Kirjandus ==
| |||