Andrei Kurkov: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
36. rida:
* Astusin läbi Petja Hazini poolt töö juurest, kuulasime Putini pressikonverentsi. Ta valetab nagu õlitatult. Naeratab, viskab nalja. Ilmneb, et okupatsioon oli ainult nali. Need olid ammuilma plaanitud õppused. G8 Sotši tippkohtumise boikoteerimise ähvarduse kohta kostab Putin: "Kui nad ei taha, ärgu tulgu!" (4. märts 2014, lk 126)
* Samuti jutustavad nad, kuidas Ukraina sõjalaeva Ternopil kapten, kellelt üks Vene armee admiral relvade mahapanemist ja allaandmist nõudis, sellele lausega "Venelased ei alistu!" vastas ning Vene admiralile selgitas, et tema, kapten Jemeljantšenko, on rahvuselt venelane ning pool tema laeva meeskonnast samuti. Admiral lahkus tühjade kätega. (6. märts 2014, lk 127)
* "Krimmis möödus öö rahulikult". See pealkiri figureerib interneti uudistevoos igal hommikul. Linki avada ja teksti lugeda pole mul aga mingit tahtmist, sest sealsamas kõrval, all- ja ülalpool ning lehekülje servadel seisavad teised pealkirjad: et Krimmi miilits on vahistanud Euromaidani koordinaatori Krimmis, et on röövitud ühe eelmisel päeval Vene väeosade poolt tormijooksuga allutatud Ukraina garnisoni komandör, et on esinenud hoiatuslaske OSCE rahvusvahelise vaatlusmissiooni suunas, mis on juba korduvalt teinud edutuid katseid Krimmi poolsaarele sisse pääseda, et on hävitatud rannikuseiret teostavad piiripunktid, et Vene väed on Perekopi maakitsusele kaevikud kaevanud ning Hersoni oblastis põllud mineerinud, või et vene "kasakad" on automaatidest tulistanud Ukraina piirivalvele kuuluvat lennukit Sevastopolis said samade "kasakate" käest peksa Ukraina teleajakirjanikud ja koos nendega üks juhuslikult seal viibinud Vene korrespondent. Kõikide nende uudiste taustal mõjub pealkiri "Krimmis möödus öö rahulikult" Vene teadeteagentuuri kurja naljana. Sest Krimmi poolsaare okupeerinud Vene vägede jaoks möödus öö ju tõepoolest rahulikult. Neid ei rünnanud keegi, keegi ei üritanud nende "rohelisi mehikesi" rohelise värviga üle kallata, keegi ei loopinud
nende pihta Molotovi kokteile, keegi isegi ei sõimanud neid täiest südamest. Selle "muistse Vene maakamara" "vabastajad" tunnevad ennast suurepäraselt ja nagu kodus. (9. märts 2014, lk 128-129)
* Kuigi olen vaadanud mitmeid videoid Krimmi värskeimaist sündmusist, on jäänud üks motiiv, mida ma ikka asjatult taga otsin. See on Vene televisiooni traditsiooniline kaader, mis näitab, kuidas "vabastatud" Krimmi elanikud oma Vene "vabastajatele" lillede, soola ja leivaga vastu tulevad. Esialgu arvasin, et selle puudumine viitab asjaolule, et mõni Kremli propagandakeskus pole oma tööd korralikult teinud. Aegamisi hakkas mulle aga koitma, et Venemaal oleks veel liiga vara kodumaistes telekanalites sellise pilte näidata. Lõppude lõpuks ei viibi Kremli ametliku versiooni kohaselt Krimmis üldse Vene väeüksusi. Seal on üksnes teadmata arv Vene Musta mere laevastiku madruseid, teadmata arv mingisuguseid automaatidega relvastatud kasakaid, teadmata hulk sõjaväetehnikat ning kümneid või ka sadu Sevastopolist saabunud Berkuti võitlejaid, kes on Vene poolele üle jooksnud. Vene väeosi seevastu, kes oleksid "Ukraina hädaohust vabastajatena" Krimmi sisse marssinud, ametlikult ei ole. Siiamaani igatahes mitte. Aga teades, kuidas Vene televisioon töötab, olen ma kindel, et kaadrid "vabastajate" sissemarsist Krimmi, naistest, kes, väikelapsed käsivarrel, neile kaela viskuvad, range olemisega raukadest, kes südamerõõmust tagasihoidliku mehepisara poetavad, ning lastest, kes mõlemal pool Vene kolonniga kaasa jooksevad ning vaprate "kangelastega" sammu pidada üritavad, on juba ammu valmis vändatud ja monteeritud ning võivad vajadusel iga silmapilk eetrisse minna. See seisab veel ees. Esialgu üritame meie, Ukraina kodanikud, alles kangekaelselt aru saada, kuidas võis juhtuda, et Nõukogude Liidu mantlipärija, 1945. aastal Euroopas fašismi üle võitjaks jäänud maa nüüd ise fašismi teele on astunud ning ei kasuta oma võitluses mitte üksnes Goebbelsi valepropaganda meetodeid, vaid rakendab selles ka omaenda pesuehtsaid, Venemaa Rahvuslikku Ühtsusse ja muudesse neonatsistlikesse rühmadesse ja rühmitustesse kuuluvaid fašiste, kes on saadetud Ida- ja Lõuna-Ukrainasse ekstsesse alustama, elanikkonnale hirmu naha vahele ajama ja olukorda destabiliseerima. (9. märts 2014, lk 129-130)
* Esmaspäeval, 17. märtsil tunnustas Putin Krimmi iseseisvust ning juba samal päeval näidati Vene televisiooni õhtustes uudistes Ukraina kaarti ilma Krimmi poolsaareta. Eile Euroopa ja USA poolt väljakuulutatud sanktsioonid 21 Krimmi ja Venemaa isiku suhtes kutsusid paljudel mu lähemas tutvuskonnas esile mõistmatuse ja kibeda naeru. Teised ütlesid, et sanktsioonid sellega alles algavad. Elame, näeme. Esialgu arenevad sündmused Krimmis erakordselt kiiresti ning Euroopas erakordselt aeglaselt - nagu ei jõuaks uudised sinna interneti kaudu, vaid neid toimetaks kohale postipoiss ratsahobusel. (17. märts 2014, lk 138)
* Täna hommikul näidati Ren TV ja teiste Vene telekanalite ilmateadetes Venemaa meteoroloogilist kaarti, mis hõlmas ka Krimmi, Donbassi ja Harkivit. Ma tean, et kaarte võib olla mitmesuguseid. Kõige sagedamini kasutatakse poliitilist kaarti, kuid see peab vastama ka teiste riikide poolt tunnustatule. See Venemaa kaart, mida praegu televisiooni ilmateadetes näidatakse, on tõenäoliselt Putini isiklik kaart, mis illustreerib seda, missugusena ta tulevikus Venemaad hea meelega näha tahaks. Või tehakse seda selleks et valmistada Venemaa elanikkonda juba ette täiendavate Ukraina alade okupeerimiseks? Sel juhul tuleks tulevikus ehk täpsemalt Vene televisiooni ilmaennustusi jälgida ning tähelepanelikult silmas pidada, ega sealsel ilmakaardil ei hakata lähemal ajal näitama ka Kiievi, Varssavi, Riia ja Vilniuse ilma. (20. märts 2014, lk 145-146)
* Pariis. Täna hommikupoolikul küsis üks prantsuse ajakirjanik minult intervjuud võttes: "Millest Putin nüüd unistab? Kas tal on oma "Ukraina unistus"?" Vastasin: Putin ei unista, vaid teeb plaane ning viib oma plaanid dünaamiliselt, samm sammu järel ellu, kuulatades iga sammu juures teraselt niinimetatud maailma avalikkuse reageeringuid. Nüüd, kui kõik Vene Föderatsiooni alamad on Krimmi annekteerimist korrektse ja õiguspärasena tunnustanud ning endale selles küsimuses koguni Süüria, Põhja-Korea ja veel mõne võrreldava riigi toetuse kindlustanud, jääb Putini jaoks suurimaks probleemiks see, et tsiviliseeritud maailm keeldub Krimmi Venemaa Föderatsiooni osana tunnustamast. Niikaua kui Krimmil puudub (tsiviliseeritud maailmas) legaalne staatus, ei tee keegi peale Venemaa, Põhja-Korea ja Süüria sinna ka investeeringuid. Territooriumile langeb Moskva vari. (21. märts 2014, lk 147)
* Sellepärast on praegu Putini esmane ülesanne otsida võimalikke teid, et panna Euroopa ja USA Krimmi annekteerimist tunnustama. Selle probleemi lahendamiseks on aga vaid üks tee: organiseerida Ukrainas kodusõda ning venemeelsete, iseenesest mõistetavalt relvastatud aktivistide marss Kiievi peale koos nende Vene kolleegidega. Kiievisse jõudes tuleks sel armeel kukutada "illegitiimne" valitsus ja presidendi kohusetäitja ning asendada need kaasatoodud "Ukraina rahva" esindajatega. Nende hulka võiksid kuuluda nii koos Janukovõtšiga maalt põgenenud ekspeaminister Azarovi valitsuse tuumiku liikmed kui ka kunagised Regioonide Partei liidrid, kes hetkel ülemraadas ei tööta, kuid pole ka Venemaale pagenud, vaid redutavad oma kodukandis Donetski oblastis. Seejärel kuulutaks uus valitsus välja "legitiimse" presidendi - Janukovõtši - täiesti võimalik, et mitte tegeliku, vaid pelgalt virtuaalse tagasipöördumise. Janukovõtš allkirjastaks Skype’i teel Moskvast uue sõprus- ja koostöölepingu Venemaa Föderatsiooniga, Selles seisaks, et Ukraina juhtkond on südamest rõõmus "põlise Vene ala" Krimmi tagasipöördumise üle emakese Venemaa rüppe ning palub käsitada Krimmi Ukraina kingitusena Venemaa Föderatsioonile - tänutäheks "kiratsevale" Ukrainale osutatud pikaaegse ennastohverdava hoolitsuse ning Ukraina riigi raugematu moraalse ja majandusliku toetamise eest ning ühtlasi ajaloolise õigluse taas jalule seadmise märgina. Mis edasi saab, seda on, ma usun, hõlbus ette kujutada. Angela Merkel, François Hollande ja paljud teised hingavad kergendatult ning asuvad, igaüks omaette, kibekähku ja valutult taastama oma majanduslikke ja finantsilisi sidemeid Putini Venemaaga. Nad ütlevad: "Hästi, inimesed, ongi kõik. See oli ainult väike arusaamatus purjuspäi. Teate küll, kuidas slaavlastel need asjad mõnikord käivad. Nüüd oleme jälle ära leppinud, kõigis küsimustes üksmeelele jõudnud ning võime niisugused pisiasjad nagu Krimm unustada." (21. märts 2014, lk 147-148)
* Venemeelset pensionäride võitlusvaimu tugevdamine on neil juba õnnestunud - neile on teatatud, et Venemaa pensionid on neli korda kõrgemad kui Ukrainas. Pensionärid usuvad neid ja ootavad. Paljud neist ütlevad, et oleksid nõus ka korraga kaht pensioni saama: Vene ja Ukraina oma. Ukraina pensione märtsikuu eest pole Krimmis aga veel keegi kätte saanud. Ukraina valitsusel selles süüd ei ole. Krimmi võimud on lihtsalt sulgenud Ukraina riigikassa pangakontod, millele Kiievi riigieelarve raha oleks pidanud laekuma. Kiievist ei jõua Krimmi nüüd enam mingeid riiklikke väljamakseid. Venemaa teleuudistes ei näidata aga ühtegi Krimmi elanikku, kellele see muret valmistaks. Vastupidi: Vene telekanalid edastavad jätkuvalt ainult kaadreid sellistest poolsaare elanikest, kes on Venemaa tiiva alla tagasipöördumise üle rõõmsad ja õnnelikud. Paari päeva eest seletas üks Krimmi mutike teleintervjuus vaimustatult: "Meile hakatakse nüüd Venemaalt ešelonide kaupa puhkajaid saatma!" Ma leian, et nende Krimmi elanike hümn, kes samamoodi mõtlevad kui see eideke, peaks kõlama "Back to the USSR"! Ešelonide kaupa - ja nimelt loomavagunites - saadeti Stalini ajal vange Gulagi vangilaagritesse. Et see eideke mõtleb, nagu Putin võiks anda käsu Venemaa kodanikud vagunitesse panna ja väevõimuga Krimmi puhkusele saata, näitab piltlikult paljude eakate vene emakeelega Krimmi elanike mõttemalle. (24. märts 2014, lk 152)
| |||