Andrei Kurkov: erinevus redaktsioonide vahel

:Meil on kõik palju lihtsam ja kurvem. Meie jäime juba jälle tulevikuta. (21. november 2013, lk 10)

* Euroopa diplomaadid küsisid minult pärast südaööd: "Mida nüüd teie Ukrainaga küll peale hakata?" Vastasin: "Minu Ukrainaga? Võtke ta aga endale! Koos minu ja ülejäänud elanikega." Ukrainal on lõppude lõpuks ennegi uusi peremehi olnud. Peaasi, et uued reeglid oleksid arusaadavad ja neist oleks hõlbus kinni pidada. See on see, mida kõik tahavad. Ja et kõik need reeglid, viimane kui üks, mahuksid ühte kirjaritta, ühte lihtlausesse. Nagu piibli kümme käsku: sa ei pea tapma, sa ei pea varastama jne. Siis lööksid kõik käsi kokku ja hüüataksid: "Kui lihtne see on! Kui lihtne on tsiviliseeritult elada!" Ja küsiksid igaks juhuks: "Aga kas meie jaoskonna miilits ka neist kinni peab?" Kui kõik reegleid tunnistavad, ei jää ka vaesel kohalikul miilitsal midagi muud üle. Kui reegleid ei tunnistata, on miilitsal edaspidigi "õigus" oma lastele väikeettevõtja kioskist ilma rahata jäätist tuua. Ja siis kasvavad väikeettevõtja lapsed üles, rinnus vihkamine miilitsa laste vastu. (25. november 2013, lk 12-13)

* Jah, üheksa päeva tsiviilelanikkonna proteste, milles ei osale isegi opositsioon - see on tõesti rekord. Suurtest telekanalitest kajastas aset leidnud sündmusi tõepäraselt ainult 1+1 - seal vilksatas uudistest läbi lühike videolõik, kuidas opositsioonipoliitikud külastavad Mõhhailo kloostris pelgupaiga leidnud protesteerivaid tudengeid. Üliõpilasi poliitikute visiit just ülearu rõõmsaks ei teinud. Üks tudeng küsis neilt otse: "Ja miks teie eile öösel Maidanil ei olnud?"

:Euroopa ja USA mõistsid miilitsa brutaalse käitumise hukka. Õhus on pikse lõhna. Paljud ütlevad, et nad läksid eile magama Ukrainas, aga ärkasid täna hommikul Valgevenes. Valgevene variandil pole siin aga šansse! Ukraina on selleks lihtsalt liiga mitmepalgeline ja suur, et meie riiki oleks võimalik diktatuuriks muuta. (30 november 2013, lk 25)

* Janukovõtš kirjutas alla seadustele, mis Regioonide Partei käetõstmise varal hääletusel läbi olid läinud. Kätt tõstnuid keegi niikuinii keegi üle ei lugenud, aga nüüd on see tsirkus "õigusjõuline". Elu läheb nüüd sama lõbusaks nagu Moskvas: üle kolme inimese ei tohi tänaval "jõukudesse koguneda", mobiiltelefoni SIM-kaarte müüakse ainult sissekirjutusega passi ettenäitamisel ja nii edasi. Lisaks nendele idiootsetele seadustele kirjutas ta alla ka alanud aasta eelarvele. Sõjavägi saab kõigest 40 protsenti varasematest finantsvahenditest, aga miilits, prokuratuur ja kohtud see-eest 80 protsenti rohkem! (17. jaanuar 2014, lk 69)

* Issanda ristimise päev. Täna ennelõunal kell üksteist kastsid mõned kirjanikud ja kirjastajad ennast jälle meie vanas kohas Gidropargi kaldapealsel Petšerski kloostri vastas Dnepri külma vette. Kahju, et mina sellest seekord osa võtta ei saanud. Gruševskõi tänaval leidsid just aset omad "ristsed". Sinna oli kogunenud üle 10 000 meeleavaldaja, kuid ka Berkuti võitlejaid ja sõdureid oli märksa rohkem kui eile. Miilits oli lasknud kohale vedada hiiglasliku veekahuri ja hakkas protestijaid veega üle ujutama, et neid barrikaadidelt taganema sundida. Väljas oli seitse kraadi külma. Läbimärjad protestijad karjusid: "Ristsed! Ristsed!" Nii nägi siis välja seesinane Issanda ristimise päev anno 2014, kui pühitsetud vesi otse barrikaadidele kohale toodi. (19. jaanuar 2014, lk 69-70)

* Ma olen kindel, et nii mõnelegi on teleuudiste põhjal jäänud mulje, nagu valitseks Kiievis sõda. Suurbritannias ja Kanadas elavad sõbrad saadavad meile närvilisi meile ja kutsuvad meid kuni sõja lõpuni enda juurde elama - seda enam, et meil on ju kolm last. Ühele sellisele meilile vastas mu naine hiljuti: "Suur tänu. Aga siin on huvitavam." Ukraina on liigagi "huvitav" maa. Ühelt poolt on öösel Kiievis linna vahel jalutada harilikult isegi turvalisem kui Londonis või Pariisis. Teiselt poolt ei tea me mitte kunagi, mida uus päev toob. Ka praegu pole mul aimugi, mis juhtub homme. Ma ei tea isegi seda, millega võib lõppeda tänane päev. (24. jaanuar 2014, lk 74)

* Donbassi elanikud vaatavad Venemaa telekanaleid ja Vene uudistesaateid. Nad räägivad vene keelt ning peavad kõiki Lääne Ukraina elanikke marurahvuslasteks ja fašistideks. Kuni 2010. aastani armastasid paljud neist Venemaad ja Putinit. Nimelt nemad valisidki Viktor Janukovõtši presidendiks. Kuna Janukovõtš on üks neist. Kuna ka temal oli raske lapsepõlv, nagu paljudel teistel Donbassis. Kuna ta oli olnud Donetski oblasti kuberner ja sel ajal kogu piirkonda kindlakäeliselt hallanud. Miski tema juures meenutas Donbassi elanikele Jossif Stalinit - või õigemini üht Stalinile omistatud legendaarset iseloomujoont: karm, kuid õiglane. (24. jaanuar 2014, lk 78-79)

* Astusin läbi Petja Hazini poolt töö juurest, kuulasime Putini pressikonverentsi. Ta valetab nagu õlitatult. Naeratab, viskab nalja. Ilmneb, et okupatsioon oli ainult nali. Need olid ammuilma plaanitud õppused. G8 Sotši tippkohtumise boikoteerimise ähvarduse kohta kostab Putin: "Kui nad ei taha, ärgu tulgu!" (4. märts 2014, lk 126)

* Samuti jutustavad nad, kuidas Ukraina sõjalaeva Ternopil kapten, kellelt üks Vene armee admiral relvade mahapanemist ja allaandmist nõudis, sellele lausega "Venelased ei alistu!" vastas ning Vene admiralile selgitas, et tema, kapten Jemeljantšenko, on rahvuselt venelane ning pool tema laeva meeskonnast samuti. Admiral lahkus tühjade kätega. (6. märts 2014, lk 127)

* Kuigi olen vaadanud mitmeid videoid Krimmi värskeimaist sündmusist, on jäänud üks motiiv, mida ma ikka asjatult taga otsin. See on Vene televisiooni traditsiooniline kaader, mis näitab, kuidas "vabastatud" Krimmi elanikud oma Vene "vabastajatele" lillede, soola ja leivaga vastu tulevad. Esialgu arvasin, et selle puudumine viitab asjaolule, et mõni Kremli propagandakeskus pole oma tööd korralikult teinud. Aegamisi hakkas mulle aga koitma, et Venemaal oleks veel liiga vara kodumaistes telekanalites sellise pilte näidata. Lõppude lõpuks ei viibi Kremli ametliku versiooni kohaselt Krimmis üldse Vene väeüksusi. Seal on üksnes teadmata arv Vene Musta mere laevastiku madruseid, teadmata arv mingisuguseid automaatidega relvastatud kasakaid, teadmata hulk sõjaväetehnikat ning kümneid või ka sadu Sevastopolist saabunud Berkuti võitlejaid, kes on Vene poolele üle jooksnud. Vene väeosi seevastu, kes oleksid "Ukraina hädaohust vabastajatena" Krimmi sisse marssinud, ametlikult ei ole. Siiamaani igatahes mitte. Aga teades, kuidas Vene televisioon töötab, olen ma kindel, et kaadrid "vabastajate" sissemarsist Krimmi, naistest, kes, väikelapsed käsivarrel, neile kaela viskuvad, range olemisega raukadest, kes südamerõõmust tagasihoidliku mehepisara poetavad, ning lastest, kes mõlemal pool Vene kolonniga kaasa jooksevad ning vaprate "kangelastega" sammu pidada üritavad, on juba ammu valmis vändatud ja monteeritud ning võivad vajadusel iga silmapilk eetrisse minna. See seisab veel ees. Esialgu üritame meie, Ukraina kodanikud, alles kangekaelselt aru saada, kuidas võis juhtuda, et Nõukogude Liidu mantlipärija, 1945. aastal Euroopas fašismi üle võitjaks jäänud maa nüüd ise fašismi teele on astunud ning ei kasuta oma võitluses mitte üksnes Goebbelsi valepropaganda meetodeid, vaid rakendab selles ka omaenda pesuehtsaid, Venemaa Rahvuslikku Ühtsusse ja muudesse neonatsistlikesse rühmadesse ja rühmitustesse kuuluvaid fašiste, kes on saadetud Ida- ja Lõuna-Ukrainasse ekstsesse alustama, elanikkonnale hirmu naha vahele ajama ja olukorda destabiliseerima. (9. märts 2014, lk 129-130)

* Esmaspäeval, 17. märtsil tunnustas Putin Krimmi iseseisvust ning juba samal päeval näidati Vene televisiooni õhtustes uudistes Ukraina kaarti ilma Krimmi poolsaareta. Eile Euroopa ja USA poolt väljakuulutatud sanktsioonid 21 Krimmi ja Venemaa isiku suhtes kutsusid paljudel mu lähemas tutvuskonnas esile mõistmatuse ja kibeda naeru. Teised ütlesid, et sanktsioonid sellega alles algavad. Elame, näeme. Esialgu arenevad sündmused Krimmis erakordselt kiiresti ning Euroopas erakordselt aeglaselt - nagu ei jõuaks uudised sinna interneti kaudu, vaid neid toimetaks kohale postipoiss ratsahobusel. (17. märts 2014, lk 138)