Ostap Võšnja: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
151. rida:
:Oi, kui orkestrandid meie orkestrites säärase kirega mängiksid, millised sümfooniad siis tuleksid!
:Seisad, kuulad, süda paisutab rinda otse lõhkemiseni, aju põleb, ja sina muudkui põrutad aga pauk paugu järel mööda... (lk 36-37)
* "Jänes" (lk 35-38)
* Metskurvits ehk nepp on suursugune lind, meie tuvist pisut väiksem, tumepunakas, pika nokaga, nagu kõik kurvitsad, ning pikkade jalgadega. Metskurvits, nagu nimigi ütleb, on metsalind. meie maal ta ei pesitse, vaid ainult lendab meilt läbi: kevadel, kui ta rändab põhja poole oma pesapaikadele, ja sügisel, kui lendab tagasi soojale maale. (lk 45)
* Ränne, rände jaht — see on seesama, mille kohta I. S. Turgenev ütles:
:"Kas te teate, mis tähendab rändel seista?"
:Nii et rändel tuleb siis seista.
:Kuid seista, nagu te teate, võib ka tänaval. Ja ka toas võib seista.
:Ränne aga ei sarnane ei tänava ega toaga.
:Ränne — see on hoopis vastupidi.
:Ränne — see on, kui metskurvits kevadel või sügisel lendab, s.o. rändab ühest paigast teise. Hommikul ja õhtul.
:Kõige sagedamini juhtub stepilohus nõosoone kohal, et õhtuvidevikus ilmub puude latvade kohale metskurvitsa siluett.
:Ning siis sa tulistad teda. (lk 46)
* Sügis...
:Mets seisab mõttes ja nukker: juba täna-homme tuleb tal heita seljast oma uhke riietus ning oma oksad külmadele vihmadele ja lumetuiskudele vastu sirutada.
:Lehestik tõmbub kurvastusest kollaseks ning kohati koguni verekarvaliseks.
:Seal langeb vahtraleheke: ta on surnud, oma armsa oksa küljest lahti rebitud ja langeb alla.
:Ta ei lange mitte loodis maa peale, ei.
:Ta ei tahaks kuidagi igavesele rahule minna, lamada ning kõduneda oma külmunud kaaslaste keskel...
:Ta keerleb metsavälul, kord kõrgemale kerkides, kord alla maa poole langedes.
:Mitte kuidagi ei tahaks ta kõduneda!
:Viimase krampliku liigutusega kisub ta end üles valguse, päikese poole, mis teda nõnda hellitas ja paitas...
:Kuid vahtralehel pole enam jõudu, temas pole enam elu, vahtraleht langeb alla maa peale ning jääb vaikseks, liikumatuks...
:Kevadel on tema asemel juba noor roheline leht — ajab tuulega juttu, haarab oma kiududega päikesekiiri, supleb vihmas ning peseb end kastes...
:Et siis surra...
:Vana, see sureb ja kõduneb, noor aga kasvab peale. (lk 46)
* Aga mulle näib, et koeraga metskurvitsale jahti pidada polegi nii huvitav kui sellest jutustada.
:"Minu Ralf... Ma ei jõudnud Svjatošinos trammist veel väljagi astuda, kui tunnen: juba ta tõmbab. Mina talle järele. Tõmbab, tõmbab, tõmbab... Mina järele... Juba oleme Irpinnist läbi, aga tema tõmbab... Näe, varsti juba Korosten, agä tema muudkui tõmbab..."
:"Kuule!" hõikab üks külaline vahele, "võtame pisut kehakinnitust, las ta siis tõmbab edasi..." (lk 47)
* "Metskurvits" (lk 44-47)
* Oleksa Ivanovitš elas külas. Seal küla lähedal oli määratu suur järv, ja mitte üks, vaid koguni kaks järve. Nende järvede vahel oli lai maakael ja nende kahe järve vahel lendles hulgaliselt metsparte. Asi oli kuidagi nii välja kujunenud, et hommikul lendasid pardid suurelt järvelt väikesele, õhtul aga väikeselt suurele.
:Maakaelale kaevati siis augud, need maskeeriti stepiheina, lugade ning igasugu veetaimedega. Kütid istusid aukudesse ja ootasid, millal pardid hakkavad nende kohalt üle lendama.
:Maakael oli kaunis suur ja selliseid auke võis kaevata viis kuni seitse, üksteisest umbes sada meetrit eemal.
:Küttimine neil järvedel meeldis tõelistele jahisportlastele üpris väga, sest nemad lasksid parte ainult lennult, ei kükitanud jõeloogete vahel kõrkja varjus, kus tükki sada või tuhat hunnikusse kokku ujub, et siis muudkui "põmm" ja "põmm" ujuvate lindude pihta panna. Sääraseid kütte siin paigus ei sallitud ja neid hüüti "nülgijateks" ja "massimõrvariteks".
:"Sa taba neid lennult! Ujuva linnu võib isegi luuavarrest maha lasta!"
:Oleksa Ivanovitšil, lihtsal inimesel, oli jahisportlase üllas süda ja ta ei tulistanud kunagi ujuvat lindu.
:Kui ta hiiliski teinekord järve äärde ning lähenes ujuvatele partidele laskekaugusele, siis tõusis ta püsti, hüüdis: "Kššt!" ning tulistas ainult lendavaid linde. (lk 48)
* Ega te aga viimaks ei arva, et Oleksa Ivanovitš enne seda püssi ei lasknudki, kuni taat ise otsustas hakata talle püssilaskmist õpetama, temast jahimeest tegema?
:Laskis! Ja kuidas veel!
:Algas see, nagu kõigil tulevastel küttidel, leedripuust plakspüssiga.
:Ei, mitte nii: enne leedripuust plaksutit oli veel heinputkest veevirts.
:Veevirts pole küll tulirelv, ta sarnaneb rohkem hüdropuldiga, kuid ka tema õpetas poisile silmamõõtu.
:Oleksa tõmbas oma pritsi kaevu juurest lombist mingit sogast vedelikku täis, mida kuidagi ei tihka veeks nimetada, hiilis kassile ligi, et teda märja joaga kostitada. Kass aga oli kole kaval, kohe krabinal õunapuu otsa, sealt katusele, katuselt pööningule, ja oligi läinud. Teda paganat oli raske tabada.
:Aga vaat hauduja kanaga oli tükkis teine lugu: Kana lössutas leelõukas munadel, ei tema liikunud sealt kuhugi. Ja kus oli ikka vihane, nii et ära mine ahju ligigi, kohe: "kll-kll-kll..." Kõllitas, ajas suled kohevile püsti ja naksti säärem arjast kinni! Nokaga naksti! Valusasti nokkis sunnik... Vaat kui siis panid talle pritsist ühe kõva sirtsu! Oi, seda kära, mis siis toas lahti läks: kana paterdas mööda tuba ringi ja kaagutas mis hirmus... Ja munad olid puha märjad, pesa märg... Hiiglama lõbus! (lk 50)
* Pärast veevirtsi tuli leedripuust plakspüss.
:Leedripuust plakspüss — see on tulevaste jahimeeste hulgas väga populaarne ja väga levinud riistapuu. Selle relva läbi kannatavad peamiselt kärbsed, konnapojad, tibukesed ning muud säärased elukad.
:Kärbse võib plakspüssist küll surnuks põmmutada, konnapoega ja tibukest aga ainult ehmatada.
:Plaks — ja kanapoeg teeb äkilise hüppe, vahib ringi, et mis see's nüüd oli.
:Kanaema on ka rahutu, hoiab pea viltu ning kõõritab teise silmaga teraselt, et kas pole äkki kanakull... (lk 51)
* Isa kavatses eestlaetavalt minna üle tagantlaetavale ning ostis selleks tükki viis kaheteistkümnenda kaliibri vaskpadrunit.<!--//-->
:Sellest jutustas Oleksa Odartšina Ilkole. Ja Ilko kohe:
:"Sa vehi üks padrun sisse, teeme pistoli!"
:Kaua vooliti pistolikaba, kaua kinnitati traadiga padrunit selle kaba külge ... Viimaks sai pistol valmis.
:Hulk aega tuli ikka enne kasti üm ber keerutada, kus isa hoidis püssirohtu, padruneid, sütikuid ning muud jahimehevarustust. Ometi viimaks oli püssirohi käes. Ja tikud ka! Padrun tüübiti püssirohtu täis ja mindi jõe äärde.
:Oleksa hoidis pistolit ja Ilko süütas tiku.
:Tuhat ja tuline! Kus oli alles kärakas, nii et kogu jõekallas lajatas! (lk 51-52)
* Istub Oleksa Ivanovitš viljavihul (hirsivälja taga olid vihud alles hakki panemata), tema ees, üsna lähedal, jookseb, või õigemini ei jookse, vaid kõnnib Pirka. Kõnnib "süstikuna" nagu õige jahikoer kunagi. Astub, astub ja jääb äkki seisma. Seisab, pöörab pea Oleksa Ivanovitši poole ja vaatab. Oleksa Ivanovitš tõstab käe. Pirka heidab maha. Oleksa Ivanovitš tõuseb tasahüjukesi ja läheb Pirka juurde. Jõuab sinna, hoiab püssi laskevalmis, astub paar-kolm sammu — vutt tõuseb lendu. Oleksa tulistab, vutt langeb maha. Oleksa Ivanovitš istub viljavihule. Pirka tõuseb, läheb, ei jookse, vaid läheb, leiab tapetud vuti, toob ära ja paneb Oleksa Ivanovitši ette maha. Seisab väheke aega, kuni Oleksa Ivanovitš näitab käega: "Edasi!" Pirka londib jälle "süstikuna"... Peatub... heidab maha... Jälle tõuseb Oleksa Ivanovitš... Ja nõnda nad kütivadki: niikaua kui Pirka otsib uut vutti, puhkab Oleksa Ivanovitš, ja niikaua kui Oleksa tema juurde tuleb, puhkab Pirka.
:Kaua aega seisin ja vaatasin mõnuga kahe vanakesest sõbra tööd.
:Kui Oleksa Ivanovitš mööda laskis, tõstis Pirka pea ja vaatas talle kaua otsa.
:Oleksa Ivanovitš ütles, toppides oma tagantlaetavale padruneid salve:
:"Noh, ära siis pahanda, Pirka! Juhtub teinekord!" (lk 53)
* Kogu elu püssiga! Kuni surmatunnini! Ülla inimese üllas kirg. (lk 54)
** "Oleksa Ivanovitš" (lk 48-54)
* Tikutaja — see on kütile kõigepealt koer!
:Mul ei tule pähegi, et te säärast väidet võiksite täht-tähelt võtta.
:Selge asi, et tikutaja pole koer, vaid lind, kuid iga kütt teab, et tikutajat ilma koerata küttida on niisama hea kui ilma muusikata pulmi pidada.
:Üldse, kui tahetakse tikutajast kõnelda, siis on kõigepealt tarvis kõnelda koerast, sest ilma hagijata ei jää tikutaja mitte ainult maitsmata, vaid ka nägemata. (lk 55)
* Tikutaja on väike hall soolind, valge ehmetutt kõhul, väga pika nokaga, pikkade jalgadega; tõusnud talle omase kisaga, lendab ta siksakiliselt, otsekui oleks ta enne lendutõusmist paarsada grammi hinge alla visanud.
:Aga küll ta on maitsev, see praetud tikutaja!
:Delikatess!
:Võtke teatavaks, et tikutaja on üks neid väheseid linde, keda praetakse koos sisikonnaga: nokake tiiva alla, tsipake võid juurde, ja ahju!
:Kui lisada talle hapukoort ja veel, noh, midagi sihukest, siis saame, ütlen teile, säärase sümfoonia, et... Noh, ühe sõnaga, lähme kohe tikutajajähile.
:Kuid ma kordan: tikutaja ilma koerata pole delikatess ega sümfoonia, ilma koerata pole tikutajat kui nüsugust üldse olemas. (lk 55)
* Mis on koer, seda te muidugi kõik teate: pea, neli jalga, saba ja haugub.
:Nüüd pisut üksikasjalisemalt jahikoerte tõugudest, ja kuivõrd siin on juttu tikuta ja jahist, siis — linnukoertest.
:On olemas järgmised koeratõud:
:a) laverakid,
:b) gordonid,
:c) iiri setterid,
:d) pointerid,
:e) kontinentaal-linnukoerad,
:f) grifoonid,
:g) spanjelid,
:h) puudlid.
:Missugune tõug peaks siis kõige parem olema?
:Just see, millega sa jahil käid.
:Pruugib sul vaid muretseda endale näiteks laverak, siis selgub kohe, et säärast koera pole veel ühelgi teisel olnud ega saa kunagi olema.
:"Milline koer! See pole koer, vaid lausa Edison! Fakt! Te ainult kuulake, mis ma teile räägin. Ükskord küttisime..."
:Ja kukub pajatama... (lk 55)
* Ja siis muretsedki endale suurepärase pointerikutsika...
:Mis talle nimeks panna?
:Tingimata Džekk või Džoi või Stekk!
:Mitte eluilmaski ära kutsu teda Muriks või Paukaks (kui ta on emane), või, jumal hoidku, Krantsiks: säärane nimi võib koera vaimuanded igaveseks ära rikkuda, olgu see koer kas või jumal. (lk 57)
* Ja nõnda kasvabki sinu puhtatõuline Džekk.
:Tema kasvab, aga sina kuivatad.
:Kuivatad ja viid teda jalutama.
:Et mitte nii tihti kuivatada, tuleb teda sagedamini jalutama viia, aga kui viid ta harvemini jalutama, pead sagedamini kuivatama.
:Jalutamine tillukese puhtatõulise peniga, kui sul tuleb viis-kuus korda temaga viiendalt-kuuendalt korruselt alla ronida, — see on väga meeldiv sportlik tegevus. (lk 58)
* Eriti meeldiv on õpetada koerakest tuhvleid üles otsima.
:Puhtatõuline kutsikas õpib paari-kolme päevaga selle triki ära, paari-kolme nädala pärast aga lamavad sinu voodi ees juba kõik tuhvlid: teie pere, teie naabrite, üldse kõigi tuhvlid, kes iganes teiega samas ühiskorteris elavad. (lk 58)
* Saabub lõbus aeg, millal kutsukesel hakkavad hambad tulema.
:Ühel ilusal hommikul ärkad sa oma kutsika haledast kiunumisest ning naise Ljuuda valjust kisast:
:"Moodsad tuhvlid! Oh, jumal, minu moodsad tuhvlid!"
:"Mis on?" küsid arusaamatuses.
:"Minu moodsad tuhvlid sõi ära!"
:"Kes sõi tuhvlid ära?"
:"Teie Džekk sõi minu moodsad tuhvlid ära!"
:Paar nädalat kõneleb naine sinuga ainult teietades...
:Ja mõne aja pärast lõpevad sul igasugused suhted ka oma ämmaga nii "sina" kui "teie" peal, sest tema armsaist "lootsikuist" on järel veel ainult kaks poolenisti näritud pinsolit. (lk 58)
* Saabub aeg, kus oleks hea anda oma kutsikas kogenud jäägri juurde õppusele.
:Jääger — see on mees, kes õpetab puhtatõulisi jahikoeri. Ja sinu Džekist teeb ta ainulaadse omal alal.
:Ainult sul tuleb endal jäägriga sidet pidada.
:Ühte võin aga öelda: senikaua kui koerake on jäägri juures õppusel, käid sa vanas ülikonnas ja vanades saabastes ja sinu naisel pole võimalik endale moodsaid kingi osta.
:Ja sa tead väga hästi, mis kaera- või hirsitangud praegu maksavad ja et Džekk võib ühe kuuga neli hobust kinni pista. (lk 59)
* Tikutajaid, seltsimehed, tuleb praadida ilma neid lahti lõikamata, lihtsalt koos sisikonnaga.
:Ah, küll ta on maitsev, suursugune, õrn jahilind! (lk 59)
* "Tikutaja" (lk 55-59)
==Tema kohta==
* Ostap Višnja on tõeline jahimees ning seejuures ka veel jahipoeet. Luhaheina lõhnad, sädelev tähekülv sametisel Ukraina taeval, punetavad ehad ja koidud, lindude häälitsused, metsloomade jäljed laul, meie alatine ustav kaaslane, — sellest kõigest on tulvil tema raamat. Ja inimeste iseloom, enamasti groteskselt antud, ja karakteersed vestlused puhkepeatustes, ning inimnõrkused, nagu näiteks unistus "kaheraudsest topkast", on neis armsates "muhelustes" välja toodud, mille pärast rangetel
** [[Maksõm Rõlski]], ''cit. via'': eessõna, rmt: Ostap Višnja, "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959
| |||