Ostap Võšnja: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:Ostap Vyshnya.jpg|pisi|Ostap Võšnja.]]

 

 

 

 

:Loodus, meie armsa Nõukogude kodumaa kaunid järved, luhad, ojad ning jõed!

:Mida tuleks jahimehele soovida, et ta vähemalt esialgu tunneks küttimisest täit mõnu ja naudingut?

:Ja põrutasidki mööda! ... Millise rõõmuga saadab part sulle oma palava tänu selle eest, et ta võib edasi elada ning meie faunat rikastada. (lk 5)

* Iga jahimehe kohus on: küttida jahilinde neid säästes ning säästa jahilinde neid küttides.

 

 

:Rohelisel vaibal, mõtliku paju all, pärast kolmandat topkat voolavad siis mälestused tema kuulsast gordonist — sihukesi koeri tänapäeval enam ei leidu! —, kes metskurvitsat nähes jäi ükskord tihedas sarapuuvõserikus valvama, nii et teda ühegi hüüde ega vilega ei suudetud paigalt liigutada ning tuli ta metsa jätta, sest algas öö, siis aga sundisid asjaolud Ivan Peirovitšit kohe teisel hommikul sealt kandist ära sõitma. Ta tuli alles aasta pärast sinna tagasi, ja siis meenus talle koer, ta läks metsa, otsis põõsad üles.

:"Mis ma näen: seal seisab minu gordoni luukere, seisab ja hoiab käppa ülal! Vaat see oli alles koer! Surnult valvab! Ei ma teist säärast koera pole veel oma elu sees näinud! Pistsid talle kirja ja raha hammaste vahele: "Džekk! Kähku soru viina!" Juba poole tunni pärast lendab tema tagasi, viinapudel ham<!--//-->maste vahel. Ainult et raha ei võinud talle rohkem kaasa anda: mis üle jäi, selle jõi maha!"

* ...Langes täht. Sulpsatas vette vesirott. Läbi une prääksatas isapart. Piiksus roolind. Kusagil kaugel huikas vedur...

:Sa lamad ning lendad mõttes oma kolleegide juurde, kes peavad jahti üle kogu maakera: Arktises ja Antarktises grööni vaaladele, taigas oravale ja karule, tundras sinirebasele, Polaarmeres mursule, džunglis tiigrile ning palavas Aafrikas lõvile...

:Sa oled maakera peremees... (lk 9)

 

 

:"Ära, paikene, mind maha murra, ma unustasin žakaan-kuuli kaasa võtmata, tulin ju ainult parte laskma, ja number neli haavlid on mul kõige jämedamad! Teinekord, kui jälle tulen, siis võtan ka sinu jaoks paraja kuuli kaasa. Aga täna ära peksa nii vihaselt sabaga, vaid mine jumala rahus ja otsi endale parem mõni põder! Põder võtagi pruukostiks!"

:Tiiger võib-olla ei pane su juttu mikski, vaid võtab su enda pruukostiks.

* Mis tuleb jahimehel jahisaagi kojutoimetamiseks kaasa võtta?

:Kui sõidad linnujahile, võta kaasa kandevõrk (tikutaja jaoks).

:Te muidugi juba aimate, et see kõik võetakse selleks kaasa, et keeta seda imehead jahimeheputru; seda ei keedeta mitte kana-, kalkuni- või lambalihaga, vaid piilpardi või luitsnoka lihaga.

:Oh, on alles puder! No on alles puder!

 

 

:"Ei, ei, võtke aga julgesti — ta on mul laadimata."

:Jah, laadimata püssist tapavad ja haavavad kütid kõige rohkem nii endid kui ka oma jahikaaslasi. (lk 22)

 

 

:Sa ronid tamme otsast maha, lähed karu juurde — tema ongi juba omadega läbi, on surnud kangest peamurdmisest ebaõige matemaatilise vormeli kallal.

:Sa jooksed vankri järele, kihutad ligi, veeretad karu vankrile ja sõidad siis pidulikult koju. (lk 24)

 

 

:Kindrat Kalistratovitš Morgnioko, vana kogenud hundikütt, jutustas igaühele ja õpetas kõigile, et hunt on väga kartlik ja aravereline loom.

:"Kuulake, mis ma teile ütlen," kõneles Kindrat Kalistratovitš kõigile. "Elan, nagu teate, huutoris, ning üsna selle serval. Minu lambaosmiku räästas käib otse vastu sarapuupõõsast. Hunt sai haisu ninna ... Urgitses pimedal ööl räästa alla augu ja kargas lammaste sekka. Noh, osmikus kohe müdin ja kisa lahti; lambad panid määgima ja laudas — laut on kohe sealsamas kõrval — pistis ka lehm ammuma! Kuulsin, hüppasin tarest välja ja tormasin ülepeakaela osmikusse. Mingi hall kogu volksas minust mööda — hopsti räästa alla! Ei jõudnud läbi augu hüpata, ja nii saingi ta sabapidi kätte. Selgus, et hunt. No pean teile ütlema, arg loom on ta küll. Vaat mihuke paha lugu juhtus! Rääkige, mis tahate, aga hunt on õige arg loom." (lk 26)

 

 

:"Sa sõidad ja sõidad, paugutad ja paugutad ning söödad koeri, aga Anna Ivanovnal on, näe, misuke hõberebane! Pole neil püssi ega koeri, aga hõberebane on sihuke, et ei raatsi silmi ära pöörata."

:"Hea küll, hea küll! Kui satub ette, kõmmutan ka hõberebase maha. Ainult et meil Ukrainas tuleb hõberebaseid väga ja väga harva ette! Peaaegu mitte kunagi!"<!--//-->

* Hommik, Pakane. Lumi rudiseb. Huutorist Sribljanski nõoni on kolm kilomeetrit.

:Päike tõuseb. Pimestavalt valgel laial lumepalakal, nii et silm ei ulata teda haarama, hüplevad briljantide müriaadid.

:Tuhknai ja Bandiit on oheliku otsas.

:Tuhknal astub rahulikult, ta on juba palju aastaid elanud, palju jäneseid, rebaseid ja hunte taga ajanud, teda ei üllata enam miski. Bandiit aga on alles teist korda jahil; ta kipub edasi, siis pöördub sinu poole ja püüab üles hüpates oma käpad sulle rinnale asetada, siis aga sööstab jälle edasi.

:Rütsib oma oheliku otsas ja vingub nii haledalt:

:"Lase, lase mind ometi joosta ja hullata! Näe, kui valge on kõik, kui hea, kuidas lumi sädeleb! Las ma löön lumes kukerpalli!" (lk 32)

* Tuhknai heidab kõhuli maha ning lamab su jalge ees, Bandiit aga on pingul nagu pillikeel, pea püsti; nuusutab, nuusutab, nuusutab...

 

 

:Kui palju tuld, kui palju kirge häältes!...

:Oi, kui orkestrandid meie orkestrites säärase kirega mängiksid, millised sümfooniad siis tuleksid!

 

 

:"Minu Ralf... Ma ei jõudnud Svjatošinos trammist veel väljagi astuda, kui tunnen: juba ta tõmbab. Mina talle järele. Tõmbab, tõmbab, tõmbab... Mina järele... Juba oleme Irpinnist läbi, aga tema tõmbab... Näe, varsti juba Korosten, agä tema muudkui tõmbab..."

:"Kuule!" hõikab üks külaline vahele, "võtame pisut kehakinnitust, las ta siis tõmbab edasi..." (lk 47)

 

 

:Veevirts pole küll tulirelv, ta sarnaneb rohkem hüdropuldiga, kuid ka tema õpetas poisile silmamõõtu.

:Oleksa tõmbas oma pritsi kaevu juurest lombist mingit sogast vedelikku täis, mida kuidagi ei tihka veeks nimetada, hiilis kassile ligi, et teda märja joaga kostitada. Kass aga oli kole kaval, kohe krabinal õunapuu otsa, sealt katusele, katuselt pööningule, ja oligi läinud. Teda paganat oli raske tabada.

* Pärast veevirtsi tuli leedripuust plakspüss.

:Leedripuust plakspüss — see on tulevaste jahimeeste hulgas väga populaarne ja väga levinud riistapuu. Selle relva läbi kannatavad peamiselt kärbsed, konnapojad, tibukesed ning muud säärased elukad.

:Hulk aega tuli ikka enne kasti üm ber keerutada, kus isa hoidis püssirohtu, padruneid, sütikuid ning muud jahimehevarustust. Ometi viimaks oli püssirohi käes. Ja tikud ka! Padrun tüübiti püssirohtu täis ja mindi jõe äärde.

:Oleksa hoidis pistolit ja Ilko süütas tiku.

* Istub Oleksa Ivanovitš viljavihul (hirsivälja taga olid vihud alles hakki panemata), tema ees, üsna lähedal, jookseb, või õigemini ei jookse, vaid kõnnib Pirka. Kõnnib "süstikuna" nagu õige jahikoer kunagi. Astub, astub ja jääb äkki seisma. Seisab, pöörab pea Oleksa Ivanovitši poole ja vaatab. Oleksa Ivanovitš tõstab käe. Pirka heidab maha. Oleksa Ivanovitš tõuseb tasahüjukesi ja läheb Pirka juurde. Jõuab sinna, hoiab püssi laskevalmis, astub paar-kolm sammu — vutt tõuseb lendu. Oleksa tulistab, vutt langeb maha. Oleksa Ivanovitš istub viljavihule. Pirka tõuseb, läheb, ei jookse, vaid läheb, leiab tapetud vuti, toob ära ja paneb Oleksa Ivanovitši ette maha. Seisab väheke aega, kuni Oleksa Ivanovitš näitab käega: "Edasi!" Pirka londib jälle "süstikuna"... Peatub... heidab maha... Jälle tõuseb Oleksa Ivanovitš... Ja nõnda nad kütivadki: niikaua kui Pirka otsib uut vutti, puhkab Oleksa Ivanovitš, ja niikaua kui Oleksa tema juurde tuleb, puhkab Pirka.

:Kaua aega seisin ja vaatasin mõnuga kahe vanakesest sõbra tööd.

:"Noh, ära siis pahanda, Pirka! Juhtub teinekord!" (lk 53)

* Kogu elu püssiga! Kuni surmatunnini! Ülla inimese üllas kirg. (lk 54)

 

 

* Tikutajaid, seltsimehed, tuleb praadida ilma neid lahti lõikamata, lihtsalt koos sisikonnaga.

:Ah, küll ta on maitsev, suursugune, õrn jahilind! (lk 59)

 

 

:Meie rahvas armastab vutti ka siis, kui ta õues räästa all puuris häälitseb.

:Meie rahvas armastab vutti ka siis, kui see hästi praetuna, <!--//-->koorekastmes laua peal taldrikul seisab ning tikitud särgis perenaine sinna kõrvale saialeiba lõikab.

* Ma ei hakka teilt kelleltki küsima, mis on ukraina öö, sest juba enam kui sada aastat tagasi küsis Nikolai Vassiljevitš Gogol kõigilt väga tungivalt:

:"Kas te tunnete ukraina ööd?"

:Ning selle saja aasta jooksul, näib mulle, olete juba nagu kord ja kohus teda silmitsenud ja juba tunnete ning teate, mis ta on, see ukraina öö!

:Nii et lähemalt seletada enam ei pruugi, ma arvan! (lk 62)

 

 

:"Ameerikale! Vaat kus on alles tehnika!"

:"Mis seal siis on?"<!--//-->

* Kõige esimene ja kõige tähtsam töö on part sulgedest puhtaks kitkuda. Kõige parem on teha seda oma kabinetis.

:Et väljakitkutud suled teid ei eksitaks, tõugake aknad ja uksed pärani, et oleks tõmbetuul: kitkute sule välja, tuul haarab selle — ja sulg ei eksita teid... Ja part on puhas ning kabinet nagu sulekott.

:Kõhu täis söönud, heitke kušetile pikali ja lugege I. S. Turgenevi "Küti kirju".

:Imekena raamat!

 

==Tema kohta==