Luule: erinevus redaktsioonide vahel

 

* Kuid luuletus üleüldse pole kunst. On tarvis ainult vähe sentimentalismi, vähe [[edevus]]t, vähe püsivust värsitehnika omandamises – ning luuletaja ongi valmis. Katsu ainult kõige pisemat, kõige tühisemat mõttekest ilusaisse sõnusse seada (aga ilusaisse sõnusse seadmine on lihtne tehniline ülesanne, mida harjutamisega kergesti kätte saab) ning luuletus ongi käes.

 

 

* See on kõige parem viis luuletuste tegemiseks: las aga tuleb, mis tulla tahab.

 

 

 

* Luule on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega [[ilu]] tundeline [[löök]]: kes ütleb löök, mõtleb [[üllatus]]t, [[siirus]]t, vastukarva konventsioonidele. Nüüdis­hetkel on selleks pigem valgusekumas [[raudteejaam]]ad ja tänavalaulude kohta­mine kui kuuvalguses [[järv]] või kontsert murtud kraega [[kroonlühter|kroonlühtrite]] [[valgus]]es. Kuid teises staadiumis on see kõige spontaansem protest rõhuva [[maailm]]a vastu, ja võib-olla isegi kõige vähema mõjuga. Ta annab [[inimkond|inimkonnale]] mõningat [[lohutus]]t võimatu [[õnn]]e puhul. Mulle tähendab ta kaht heategu ilma kahjustuste vastukaaluta. Et ta laseb mul unus­tada [[sõda]] ja [[surm]]a ja kõike, mis takistab [[elu]] algamast. Ja et ta annab surma piiril, kui on tõsi, et olen surelik, mulle [[illusioon]]i, et olen elanud.

 

 

* Luule on minu arvates elu tõeline olemus ja loov eluprintsiip ''par excel­lence''. Ei saaks kujutleda maailma, mis oleks luulelage. Kõik kirjanduskunsti liigid on määratletud luule poolt. On ainult luule.

 

 

* [[Inimene]] kaotab alatasa inimlikud tunded ja nende väljenduse. Luule annab nad temale tagasi.

 

 

* Värsimõõt ja [[riim]]id üksi ei tee veel luuletust.

 

 

 

* On inimesi, kes tajuvad poeesiat kasinasti; tavaliselt pühenduvad nad selle õpetamisele.

 

 

* Luule ei ole "parimad [[sõna]]d parimas järjestuses", ta on [[keel]]e eksisteerimise kõrgeim vorm.

* Pole teada, kui palju kaotab luule [[luuletaja|poeedi]] pöördumisel proosa poole, on ainult kindel, et proosa sellega tugevasti võidab.

 

 

 

 

** [[Arvo Valton]], "Märklaud kilbiks" (1980), lk 22

 

 

* [[Luuletus]]ed on traditsiooniliselt kirjutatud jambilises pentameetris, mis kõlab nõnda: ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM. Muidugi on palju teisi värsimõõte, milles kirjutada, ja tänapäeval ei kirjuta luuletajad üldsegi vormikohases värsimõõdus. Kuid [[jamb]]ides kirjutatud luuletuse lugemine pakub mingit loomupärast [[rahuldus]]t. Kõigepealt tavatseme me jambi rütmis liikuda; see on sundimatu [[jalutuskäik|jalutuskäigu]] rütm. Kuid see lukustab ka [[südamelöögid]] [[sõna]]de puuri ja meie, kes me reageerime nii tundlikult südame häältele, loeme luuletust, ning meie enda [[pulss]] on otsekui vaikne [[metronoom]]. (lk 210)

** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005

 

 

* Kui keegi on poeet, siis ta on k e e g i, kellele [[asjad]] tähendavad väga vähe - keegi, keda sunnib tegemine. Nagu kõigel sundusel, on ka sellel loomulikult halvad küljed. Asjata pole poeedid sügavas [[depressioon]]is öelnud, et nad eelistaksid kõike muud kui luuletada, kas siis kasvatada [[roos]]e või remontida [[mootor]]eid - kõike muud, millega nende poeesia võistleb.

 

 

 

* Luuletusel ei ole [[sugu]]. Mind isiklikult sügavalt liigutavate tekstide puhul lahustub kirjutaja oma sõnadega loodud [[aeg|ajas]] ja [[ruum]]is ning nende atribuutides, muutub nendest lahutamatuks. Sellises ruumis sugu ei ole. Samuti leidub sellist luulet muuga võrreldes vähe, see on nii olnud ja jääb olema, sest ei allu mingile tellimusele.

 

 

 

* Luule puhul, olgu tegu siis välis- või kodumaise [[autor]]iga, on alati tegemist erilise ja väikesearvulise lugejaskonnaga. Seda enam tuleb väärtustada [[kirjastaja]]id, kes end luulekogu avaldamise [[seiklus]]esse kaasa lasevad tõmmata.

 

 

* Kuigi kaante vahel ilmub soome luulet eesti keeles vähem kui eesti luulet soome keeles, kostab luuletõlkeid kirjandusfestivalide lavadel mõlemal pool [[Soome laht]]e võrdselt. Kirjandusfestivalid ongi tõelised luulesilla ehitajad ja tugevdajad, seal sünnivad uued kontaktid ning ideed, kuidas parandada luule nähtavust ja tunnetavust silla mõlemas otsas. Lähestikku asuvate maade kirjandusfestivalidel on mõistlik teha koostööd ka siis, kui külalisesinejaid kutsutakse kaugemaltki kui naaberriigist.

 

 

 

* ... räägitakse tänapäeval sellisest asjast nagu proosaluule, minu meelest see polegi enam päris-luule. Mulle tundub, et seda sorti [[tekst]]i võib teha, aga see on luule mitteaustamine.

 

 

* Luule on väga põlvkondlik kirjandusliik: loetakse, ostetakse, kuulatakse, hinnatakse, käsitletakse peamiselt oma põlvkonnakaaslasi ja väheseid õnnelikke vanemaid luuletajaid, kes on olnud lugejale tähtsad tema kahekümnendates eluaastates.

* Luulest on raske kirjutada nii, et tulemus poleks tühisõnaline, ainult väliselt kirjeldav või luulele mingit oma kinnismõtet pealesuruv. Selleks et luulest hästi kirjutada, tuleb vist pugeda [[luuletaja]] hinge, teha kindlaks need vedrud, mis selle tiksuma panevad. Ja selles ülesandes võib kergesti libastuda.

 

 

 

* Riimiga on selline asi, et ta jääb meelde. See riim on üks võimas meeldejätmise vahend, aga mitte ainult, seal on veel midagi huvitavat, see [[elekter]], mis võib tekkida kahe sõna vahel, kui nad lähevad riimi, võib anda terve luuletuse.

 

 

* [Vikipeedia kultuurilisest kallakust:] Liiga palju artikleid lahingulaevadest, liiga vähe luulest.

* ''Too many articles on battleships, not enough on poetry.''

 

==Luule luulest==