Ukraina: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
18. rida:
==Luule==
===Tarass Ševtšenko===
<poem>
Milleks kutsuda Ukrainast
kasakate hingi —
seal on rõõmsam, seal on vabam
hõljuda neil ringi...
Nagu priiusajai muiste —
Dnepri võimas müha,
kärestike kohin, stepid,
stepis kääpad pühad.
Seal kasakapriius sündis,
säraga end kattis;
seal ta šlahtat, tatarlasi
stepimulda mattis,
stepimulda laipu mattis,
kuni väsis... heitis
puhkama... Ja kõrge kääbas
tema enda peitis.
Kotkas must ta kohal lendab
valvurina aina...
...
Oi, mu mõtted-mõlgutused,
minu lapsed, lilled!
Teid ma toitsin, teid ma hoidsin —
kelle jaoks või milleks?
Minge, lapsed, kodumaale!
Seal, Ukraina rajal,
käige, vaesed; mina hukkun
siingi omal ajal.
Leiate seal lahke sõna,
hella südamegi;
leiate seal tõe — ja vahest
lisaks kuulsusegi...
Võta vastu nad, Ukraina!
Nagu emarinnal
hellita mu väeteid lapsi
kallil kodupinnal!
</poem>
* [[Tarass Ševtšenko]], "*** Oi mu mõtted-mõlgutused...", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 9-12
<poem>
Metsa tagant udust tõuseb
täiskuu veretades,
nagu põlemise kuumust
välja eretades,
nagu teades, et ei sobi
täna mahe valgus —
varsti tulekahjulõõma
täis Ukraina valgub.
...
Ning pimedas metsas, tammesalus haljas
puude külge seotud ratsud rohtu sõid;
kõik valmis on seatud — sadulad ja valjad.
Kuhu tuleb sõita? Või keda nad tõid?
Nad ootavad mehi, kes lebavad rohus
vaikselt oru serval. Ukraina on ohus —
päästa kodumaa on haidamaki kohus,
ning kotkad tõi siia nende võimas tiib.
</poem>
* [[Tarass Ševtšenko]], "Haidamakid", tõlkinud Ain Kaalep. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 67
<poem>
Kõmisema lõi Ukraina,
kuni üles kohus,
kaua-kaua vereojad
jooksid stepirohus.
</poem>
* [[Tarass Ševtšenko]], "Haidamakid", tõlkinud Ain Kaalep. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 78
<poem>
Sedaviisi siis Ukraina
vappus sõjakärast,
põrgumöllust... Hukkus rahvas ...
Mille eest? Mispärast?
Võiksid olla ühel meelel
küll kaks venda lihast.
Kuid ei oska ja ei taha,
viha kasvab vihast!
Juba kadeduse pärast
venna verd on vaja —
liiga rõõmus on ta pere,
liiga jõukas maja!
"Tapkem vend!" Ja maha ainult
ahervare jäeti
ning — et neid veel vaevaks elu —
orvukesed väetid.
</poem>
* [[Tarass Ševtšenko]], "Haidamakid", tõlkinud Ain Kaalep. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 87
<poem>
Aeg möödub, suvi möödub ruttu,
Ukraina põleb pahinal;
kõik külad täis on laste nuttu —
on isad ära.
</poem>
* [[Tarass Ševtšenko]], "Haidamakid", tõlkinud Ain Kaalep. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 102
<poem>
Üksi nüüd jäid kärestikud
mürisema steppi:
"Hukkasid nad meie lapsed,
hukkavad ka Dnepri!"
Mürisevad aina — ammu
nende hõim on hauas,
ning Ukraina suigutati
unne kauaks, kauaks.
Oras haljendab Ukrainas;
siin enam ei kuule
sõjakära ega nuttu,
ainult stepituuled
sahisevad väljal rohus
pajuokste vahel.
Kõik on vaikne. Olgu vaikne:
see on taeva tahe.
</poem>
* [[Tarass Ševtšenko]], "Haidamakid", tõlkinud Ain Kaalep. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 113
<poem>
"Hüvasti, mu maa! Mu maailm
armutu, jää maha!
Oma piinad, julmad piinad
peidan pilve taha.
Aga sinuga, mu kallis,
vaene lesk Ukraina,
juttu vestma lendan pilvest
udupisaraina.
Vaikset, nukrat juttu vestma
tulen tasakesi;
rõskel ööl ma taevast langen
nagu kastevesi.
Peame nõu ja nukrutseme,
kuni tõuseb päike,
kuni vaenlast ehmatavad
kord su lapsed väiksed.
Hüvasti siis, lesekene,
minu vaene ema!
Hoia lapsi; Jumal elab,
õiglane on tema!"
</poem>
* [[Tarass Ševtšenko]], "Unenägu", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 124
<poem>
Pöördun ümber: tagujalul
ratsu kerkib kaljult!
Istub ratsameeski ratsul;
küll on kuub sel mehel!
Kübara asemel kolbal
on vaid mingid lehed.
Hobu hullab - nüüd... nüüd hüppab
üle jõe... veel pisut...
Mehel õieli on käsi
just kui võtta isuks
tervet ilma. Kes see on siis?
Astun lähemale -
kaljusse on taotud kiri,
et {{Sõrendus|Esimesele}}
{{Sõrendus|Teine}} selle püstitanud.<!--//-->
Nüüd mul kahtlust pole:
just seesama {{Sõrendus|Esimene}}
lõi Ukraina risti,
{{Sõrendus|Teine}} aga vaese lese
tappis kogunisti.
Röövlid! Röövlid! Inimsööjad!
Kas vähe siin sõite,
riisusite! Mis te kaasa
teise ilma saite?
Raskeks, raskeks läks mul süda
nagu loeksin praegu
taas Ukraina ajalugu,
meenutades aegu...
</poem>
* [[Tarass Ševtšenko]], "Unenägu", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, "Unenägu", lk 132-133
<poem>
"Vahest on Ukrainast kaugest
veel järel vaid ase...
Lendaksin siit teda kaema,
kuid Jumal ei lase.
Moskva on ehk maa seal laastand,
merre lasknud veegi
Dneprist; on ehk kõrged kääpad
lahti kaevand keegi —
meie au. Oo, armas Jumal!
Hoia ära seegi!"
</poem>
* [[Tarass Ševtšenko]], "Unenägu", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 134
<poem>
Kui ma suren, siis mind matke
kalme peale üles
kallil kodumaal Ukrainas,
laia stepi süles,
et sealt laiad põllupinnad,
Dnepr ja kaldad üha
oleks näha; oleks kuulda,
kuidas jõgi mühab.
</poem>
* [[Tarass Ševtšenko]], "*** Kui ma suren, siis mind matke... (Testament)", tõlkinud Ain Kaalep. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 175
<poem>
Ma orjana ju kasvanudki,
ei leina oma rahva nuttki,
kui lõpeb orjuses mu piin,
kui endaga kõik kaasa viin
ja jäängi unustusse aina
ma meie toredas Ukrainas —
ei olnud mulle kohta seal.
...
Ükskõikseks jätab seegi mu,
kas lausub palvet poja suu.
Ükskõik ent see ei ole mulle,
et suigutanud magama
õel röövlijõuk on kodumaa
ja heitnud oma ohvri tulle.
Oo, siin ükskõikne pole ma!
</poem>
* [[Tarass Ševtšenko]], "*** Ükskõik on mulle, kas ma eales...", "Kasematis" III, tõlkinud Ain Kaalep. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 183
<poem>
Vaatan ringi, kõnnin mööda
kõrget künkaselga,
ja tuleb Ukraina meelde -
mõelda temast pelgan.
Seal on [[stepp]] ja stepp on siingi,
aga suur on vahe:
siin on ruske, lausa punav,
seal — sinerdav, mahe;
stepil seal on kirjaks-ehteks
nurmed, põllukiilud,
Põlised [[kurgaan]]id-kääpad,
tõmmud luhasiilud.
...
Oo, mu Ukraina! Millal küll sinna
[[kõrb]]est, õel [[saatus]], lased mind minna?
...
Või ehk alles taevast,
sind, mu sõber, ja Ukrainat
minu silmad kaevad?
Vahel nad mul pisaraistki,
jäävad kuivaks aina:
paluksin siis peatset [[surm]]a...
Sina ja Ukraina,
[[Dnepr]] ja tema järsud kaldad
ning mu [[lootus]] visa
mind paluda veel ei lase
surma Taevaisalt.
</poem>
* [[Tarass Ševtšenko]], "A. O. Kozatškovskile", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 216-221
===Lesja Ukrajinka===
<poem>
120. rida ⟶ 383. rida:
* [[Lesja Ukrajinka]], "Suits", tlk Harald Rajamets. Rmt: Lesja Ukrainka, "Aoeelsed tuled", tlk Helvi Jürisson, Harald Rajamets, Muia Veetamm, 1971, lk 71-74
==Välislingid==
{{Vikipeedia}}
| |||