Kohtumine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
26. rida:
:Aga ema ei saanud sellest [[vihje]]st veel aru, et ta peab mind ära viima. (lk 15-16)
* [[Alma Teder]], "Elu õpilane", 1. osa, 1995
* Kohtumine on kokku lepitud. Tundmatud ootavad nurga taga, nad teavad, et me varsti tuleme. Meil on nendest ähmane ettekujutus ja me oleme otsustanud nendega kokku saada, aga me ei tunne neid veel. Need on [[inimesed]], kelle [[elu]] ja raskused - pärast seda, kui oleme nendega juba kohtunud - meile korda lähevad. Enamikule meist tundub olevat mõistlik enne mõnd sellist kohtumist natuke aega vaikselt olla ja järele mõelda, kas me ikka oleme valmis selleks, et meid millessegi kaasa tõmmatakse.
:Võib-olla on parem kohtumine ära jätta või [[raamat]] kinni lüüa, eemale hoida? Juba aset leidnud kohtumist ei saa enam olematuks teha, ja iga kohtumine muudab.
:Meie kangelannal on kombeks enne esimest kohtumist mõne tundmatuga vaikselt endalt küsida:
:Mismoodi too ootav tundmatu mind muudab?
:Kas ma [[muutumine|muutun]] pöördumatult?
:Me usume meeleldi, et inimese [[areng]] ja [[enesetunnetus]] on midagi head ning toimub [[teadmised|teadmiste]] kaudu, mida [[kogemus]]ed meile annavad.
:Kui tasuks ühe purustatud elu eest enesetunnetus hoopiski röövitakse - kas me seda siis tahamegi?
:Kas sa tahaksid iseennast tunda? Seda küsib meie kangelanna. Ta on sinu ja minu oma. Ta on seal, valguse käes. Varsti hakkab ta paistma. Park, puud...
:Ta istub keset äsja õide puhkenud [[kastan]]eid. Veel pole midagi juhtunud. (lk 6)
* [[Maria Küchen]], "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002
==Luule==
| |||