Toomkirik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ' ==Proosa== * Ta lonkis mööda aasa rahvahulga seas, kes nautis pühapäeva ja sügispäikest, mille kohta öeldakse, et see nagu pisut hapuks läinud õunaveingi ei kesta enam kaua. Georg möödus sillast, mille otsal seisis valvur. Aas muutus laiemaks, ja Georg jõudis Maini suudmele hoopis varem kui võis arvata. Ta ees asetses nüüd Rein ja selle taga laius linn, kus ta oli mõne päeva eest viibinud. Linna tänavad ja väljakud, kus ta oli näinud ränka vaev...'
 
Resümee puudub
3. rida:
* Ta lonkis mööda aasa rahvahulga seas, kes nautis pühapäeva ja sügispäikest, mille kohta öeldakse, et see nagu pisut hapuks läinud [[õunavein]]gi ei kesta enam kaua. Georg möödus sillast, mille otsal seisis valvur. Aas muutus laiemaks, ja Georg jõudis Maini suudmele hoopis varem kui võis arvata. Ta ees asetses nüüd [[Rein]] ja selle taga laius linn, kus ta oli mõne päeva eest viibinud. Linna tänavad ja väljakud, kus ta oli näinud ränka vaeva, sulasid ühte halliks kindluseks, mis peegeldus vees. Terava musta kolmnurgana lendav linnuparv kõige kõrgemate tornide vahel näis olevat punetavale pärastlõunasele taevale nikerdatud ja meenutas mingit linnavappi. Kui Georg veel paar sammu edasi astus, silmas ta kahe torni vahel toomkiriku katusel [[püha Martin]]it, kes kummardus hobuse seljast maha ja ulatas kerjusele poole oma mantlist. (lk 329)
** [[Anna Seghers]], "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982
 
 
* [[Lapsepõlv]]est oli tal meeles, milline oli tegelik toomkirik seestpoolt: vana puu ja kolkunud õhu hapukas lõhn. Keegi oli surnud. Seinakaunistused otsekui kivist [[besee]]d. Karedate määrdunudoranžide patjadega kaetud puupingid. 1930ndatest pärit [[Jeesus]]t kujutav [[altarimaal]], mida ta ajapikku, mõni aasta hiljem, vihkama õppis.
:Lunastaja astus talle vastu millestki, mis meenutas räigetes vikerkaarevärvides [[üsk]]a mõne ''new age''<nowiki>'</nowiki>i kalendri ümbrisel. Tema käed olid ebaproportsionaalselt välja sirutatud ning tema silmad ebameeldivalt, aarialikult kahvatud. Leeris käies taipas ta, et ei suudaks kunagi sellise Kristuse pildi ees end [[laulatus|laulatada]] <!--//-->lasta või lapsi [[ristimine|ristida]]. Gümnaasiumis sai ta ühes rootsi keele tunnis teada, et just see [[kitš]] Kristusest inspireeris [[Karin Boye]]t kiljutama selliseid ridu Jeesuse kohta: ''"Sama palju Jumal kui noormees. Tema laubal lõõmab karm, noor [[keskaeg]]."'' Sellega varises [[pjedestaal]] Karin Boye jalge alt ning ühtlasi kõik teised pjedestaalid - ta ei suutnud enam [[autoriteet]]idesse uskuda.
:Võimatu oli uskuda autoriteetidesse maailmas, kus [[luuletaja]]d lasevad end nii viletsal kunstil sellise [[pateetika]]ni [[Inspiratsioon|inspireerida]], ilma et keegi protesteeriks. Rahvas ülistas visalt Karin Boyet kui suurt laulikut. Too jõle altarimaal rippus ikka veel toomkirikus, seal, kus kunagi oli olnud Lionga Kauping. (lk 13-14)
* [[Maria Küchen]], "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002
 
[[Kategooria:Ehitised]]