Helju Pets: erinevus redaktsioonide vahel

* Hurme istus ja hakkas fotoalbumit[[fotoalbum]]it lehitsema. Ta ei olnud seda peaaegu nelikümmend aastat kapist välja võtnud. Oli unustanud kooliaegse albumi koos mälestustega. Album oli nahkköites, suur ja paks. Esialgu oli ema kleepinud fotosid mahukasse nahkköites albumisse, hiljem tegi Hurme seda ise. Esimesel lehel esimene, teisel teine klass ja nii edasi. Ta uuris mustvalgeid, küllaltki halva kvaliteediga pilte. Jah, klassivend Suureke oli harrastusfotograaf.

:Suureke. See oli [[hüüdnimi]]. Aga kuidas oli Suurekese õige nimi? Hurme katsus meenutada. Sellest polnud kasu: Suureke jäi Suurekeseks. (lk 6)

* Viktor, kes oli elupõline tõlkija kirjastuses, nooruses ka luuleraamatuid ja mõne novellikogu välja andnud, elas oma toa maailmas. Tal oli seal kõik vajalik. Voodi, raamaturiiulid, kirjutuslaud, arvuti, baarikapp, kiiktool ja õllepudelid. [[Abielu]] algaastatel häiris Hurmet Viktori liigne õllejoomine, <!--//-->aga Viktor nimetas õlut[[õlu]]t inspiratsiooni[[inspiratsioon]]i allikaks. Kui pole õlut, ei ole ka inspiratsiooni. Kui Viktori sõbrad ja kolleegid külas käisid, joodi ohtralt muud kraamigi ja siis polnud Viktoril mitu päeva inspiratsiooni peal. Hurme oli harjunud sellise eluga. Algul, kui lapsed, Joosep ja Juulia, väikesed olid, vaatas Hurme mehe tegemistele kõrvaltoas läbi sõrmede. Tal polnud aega ega ka tahtmist mehe ellu sekkuda. (lk 8)

* Ines oli alati otsinud tugevamatelt toetust. Kõige rohkem just Hennalt. Esimeses ja teises klassis tassis ta Hennale komme poolehoiu võitmiseks. Sellest aga polnud suuremat kasu. Henna sõi kommid ära ja küsis veel juurdegi. Hennale meeldisid [[kuulujutt|kuulujutud]]. Ines hakkas lahtiste kõrvadega koolis ringi lükumaliikuma ja kandis kõik kuuldu Hennale ette. Et lugusid huvitavamaks teha, pani ise juurde, mis pähe tuli. Mõnda aega saavutas ta Henna poolehoiu, aga siis puhkes torm. Ta oli liiga palju lugusid klassikaaslaste kohta kokku luuletanud ja Ineselt hakati üheskoos aru pärima. Klassi tüdrukud pidasid mitu nädalat sõnasõda ja klaarisid arveid ning Ines sai hüüdnimeks Riiuveski.

:Ines sulgus endasse. Ta oli jälle üksi. Ainuke relv oholi hästi õppida ja kanda rästikukeelt suus. (lk 12)

* Henna solvus. Nägu värvus [[Punastamine|punaseks]] nagu ta loomulik juuksevärvgi.

* [Henna:] "[[Kummikinnas|Kummikindaid]]? Loll tüdruk! Kes siis kummikinnastega salatit tükeldab või võileibu teeb? Ka saiatainast pole võimalik kinnastes sõtkuda. Minu töös on kogu aeg [[käed]] märjad, magusad, soolased." (lk 25)

* [Henna:] "Mida see taaskohtumine annab? Lahkusime noortena ja saame kokku vanadena. Milleks? Milleks oli Silveril vaja selle klassikokkutulekuga[[klassikokkutulek]]uga jännata, kõiki üles otsida üle Eestimaa? Oleme ju nagu laiali pudenenud riisiterad ja meid kokku saada üheks ühtlaseks pirukaks..." (lk 26)

:"Mida sa seal paastutad[[paast]]utad, alles maikuus käisid ja mis sellest kasu on, ikkagi tulid liigsed kilod tagasi," oli tütar Nele öelnud.

* Pärtel oli olnud ta esimene ja viimane [[armastus]]. Jete ei olnud iialgi unustanud seda uhket tunnet, kui Pärtel oli valinud tema. Valinud just tema, mitte aga klassiõde Hennat, kes poiste bändis laulis, ega ka kedagi teist, hoopis ilusamat kui Jete. Miks? Jete ei olnud tookord sellele mõelnud ja ka nüüd paljude aastate tagant tundus Pärtli valik kummaline. Pärtel oli lihtsalt tal käest kinni võtnud ja koolimaja keldrisse viinud, suudelnud, ja Jete kaotas oma süütuse vastu hakkamata. Naljakas, Pärtel polnud iialgi öelnud, et armastab Jetet, ta lihtsalt tahtis ja võttis. Ka Jete polnud Pärtlile armastust avaldanud. Ta ei julgenud, kuigi ise ootas neid kauneid sõnu, ja jäigi ootama. Kui Jete teatas Pärtlile, et on rase, vastas poiss: "Ju siis pean su ära võtma." (lk 30)

* Nüüd, aastate tagant meenus Jetele, et Pärtel ei lubanud tal mitte kellelegi iitsatada nende salasuhtest. Jete hoidis saladust[[saladus]]t. Koolis ja klassis käitus Pärtel Jetega nii, nagu teda poleks olemaski. Vaatas lihtsalt mööda. Vaatas üle Jete, vaatas Jetest läbi teda nägemata, tundmata. Alguses valmistas Jetele selline Pärtli käitumine piina, aga ta harjus. Pidi harjuma, sest armastas. (lk 30)

* Äkki meenus Moonikale, kuidas nad olid kord Pärtliga samuti seisnud trammipeatuses. Ei, mitte küll samas, vaid paar peatust eespool. Millal see oli? Vist... vist kümnendas klassis. Pärtel oli haltuurat teinud. Ta mängis naaberkooli bändis ja sai selle eest kolm rubla. Jah, see oli olnud lahtine [[pidu]], kõik võisid minna, needki, kes selles koolis ei õppinud. See oli üle linna pidu. Oli venelasi, oli eestlasi ja kooli ukse taga passivaid miilitsaid. Ilma miilitsateta ei saanud sellised lahtised peod kunagi lõppeda. Venelaste ja eestlaste vaheline vaen lõi peo lõppedes alati lõkkele. Oli selles siis süüdi mõni kena neiu või salaja kaasa võetud alkohol. Ja ka tol korral olid miilitsad mitu kanget kutti autosse toppinud, isegi ühe bändipoisi. Pärtel oli üle noatera pääsenud, tänu Moonikale, kes oskas end parajal ajal noormehele kaela riputada. (lk 34)

* Moonika oli olnud väga pettunud ja Ivarilt aru pärinud. Ivari oli öelnud, et neid ühendas ainult [[kirg]], ei muud, nüüd on see läbi, sest armastust ei olnud.

* "Mis ühes [[Hiiumaa]] otsas teoksil, on teisel pool juba tehtud," muigas bussijuht. (lk 37)

* "Mina olen Hiiumaal varem käinud," lausus Rahel, "töökaaslastega ekskursioonil[[ekskursioon]]il. Sõitsime kaks päeva Hiiumaa peal ringi, midagi õieti nägemata, kogu aeg oli kiire. Mäletan vaid Kõpu tuletorni, kuhu meid sisse ei lastud, ja Kärdlat, kust süüa sai osta. Ööbisime kuskil koolimajas. Oli külm, vist maikuu. Praam oli väike ja puupüsti rahvast täis."

* "Kõigepealt joome kosutavat [[Taimetee|teed]]," pakkus Agnessa, "melissi-lavendli ja lõhnava mündi teed. [[Lavendel]] on armurohi, nukrameelsuse rohi, münt on meelepuhastaja, [[meliss]] aga päikeseline meelerahustaja. Kui seda teed jood, siis hakkab hing looma, keha hingama ja tärkavad meelelised tunded." (lk 55)

:"Külma kadakavett. Panen [[kadakas|kadakaoksa]] allikavee põhja, loksutan ja koputan nõu põhja. Kadakaveel on puhastav toime, kadakas aitab kaotada hirmud ja ebakindluse. Sina peaksid kadakavett joom ajooma, paneb sulle mõistuse pähe. Pakun kadakavett ka külalistele."

* Silverile tuli meelde Agnessa poolt öeldu, kui ta plaani pidas klassikaaslasi Kassarisse oma koju kutsuda. "Oled sa ikka kindel, et sa neid näha soovid? Oled sa täiesti kindel, et nad on samad inimesed, kes nelikümmend kolm aastat tagasi? Liiga palju on teie vahel kohtumisteta aastaid ja ma ei taha, et sa neis [[Pettumus|pettuksid]] ja nemad sinus." (lk 65)

* Ines naeratas hetkeks, kuid siis kiskusid ta huuled kibedaks muigeks: "Ma ei ole proua, vaid [[preili]]."

:"Muidugi, muidugi," laiutas Henna käsi, "ega naise [[ilu]] pole tähtis, vaid [[hing]]. Nii sa, Ines, kunagi ju väitsid. Me isegi vaidlesime selle üle, vist läksime riidugi, mäletad."

* "Nüüd räägi, Silver, kuidas sa nii vapustavalt maitsvat röövlipraadi[[röövlipraad]]i teed," nõudis Henna.<!--//-->

* "Nii vaikne, imeline, ma kuulen jälle vaikust[[vaikus]]t," lausus Jete.

* [Agnessa:] "Hea, kui häbigi[[häbi]]gi on, siis pole veel kõik kadunud." (lk 92)

* [Moonika:] "Tead, Agnessa, sul on hea rääkida. Rääkida või teist inimest õpetada on alati parem, kui ise sedaviisi toimida, teha, käituda. Ma ütlesin kord oma ainsale sõbrannale, et ärgu semmigu teiste naiste meestega, abielusadamasse nad ei vii, nende sadam on oma naine, kelle juurde alati tagasi purjetatakse, kui elutormid on möödas. Aga mida ma ise tegin? Semmisin põhiliselt abielumeestega[[abielumees]]tega. Ootasin, et nii mõnigi oma naise jätaks, aga seda ei juhtunud. Kui ma liiga pealetükkivaks muutusin, läks abielumees nii araks, et lõpetas minuga igasuguse suhte. Mõni andis pataka raha, et naisele ei piuksuks. Ma olen võtta ja jätta. Sellist ema ja vanaema ei oota keegi." (lk 92)

* "Oh, mis tubli, mul ju töökoht selline, kirjanduse keskel, raamatud ümber, taga ja ees. Vahel on mul lausa eepose[[eepos]]e tunne," itsitas Ines.

:[Ben:] "Eepos? "[[Kalevipoeg|Kalevipoeg]]?""

* "Luulega[[Luule]]ga?" Ben muigas jälle. "Luulega on küll täbarasti. Ma ei ole suur luulesõber."

:Ben oli aus: "Ma ei loe üldse. Minu jaoks on luule [[igavus|igav]]."

:"Igav? Nojah, võib tõesti igav olla," arutles Ines, "sest meeste hinges puudub sageli [[lüürika]]. Aga minul, tead Ben, minu hing on väga lüüriline."

:[Hurme:] "Kust sa seda võtad? Me oleme kumbki õnnelikud, kuid omamoodi. Palju siis meie eas vaja on? Kui tervis korras, on kõik ju hästi. Mida sina silmas pead? Aina kestvat armastust[[armastus]]t läbi elu ei ole olemas. Või arvad sina teisiti?"

:"Roosid[[Roos]]id? Sa kasvatad roose?"

* Ines pööras pea profiili[[profiil]]i. Ben märkas külgvaates pikki tumedaid ripsmeid, vaevumärgatavat lõualotikest, esiletungivat kilpnääret küllaltki lühikese kaela keskosas, aga ikkagi oli see kõik antud momendil Beni meelest kaunis. Ineses oli nii palju isikupärast[[isikupära]]st, lausa ineselikku. Mees mõtles, et kui ta noorena oli juba nii isikupärane, siis ei saanudki ta oma eakaaslastele meeldida. Ja tema? Kas Ines oleks teda köitnud viiskümmend aastat tagasi? Vaevalt. Aga nüüd? Ben tundis Inese vastu sügavat soojust ja eelkõige oli tal naisest kahju. (lk 116)

:"Igal pool vaid [[kadakad]] ja kadakad ja kui püsti seisad, siis oled ümbruskonnale nagu peo peal. Siin lapsed, seal lapsed, nagu oleks kõik Kassari lapsed just täna rannas kokku saanud. Kunagi ei tea, kes selle või tolle kadaka taga peesitab," porises Henna enda ette ja laotas vannilina kõhnukesele rohule. (lk 118)

* Jete märkas, et Henna näeb suurt vaeva [[trikoo]] venitamisega ja läks appi. Henna kirus: "Kuradi kitsas. Tütar andis oma, pidi hästi seljas istuma, aga minu kehavormid küll sellesse soolikasse ei mahu."

* Hurme ja Rahel tahtsid esialgu [[Päevitamine|päevitada]] ja alles siis, kui keha kuumaks köetud, vette minna. Tuulevarjuliste kadakapõõsaste vahel näksis päike mõnuga päevitajate nahka.

* Hurme uuris uuesti klassiõde. Saledad jalad ja kõhnavõitu reied ei olnud kooskõlas ülemise kehaosaga. Hurmele tundus, et Raheli alumisse poolde oli unustanud end [[noorus]], aga ülemine keha liikus selges rütmis kosumise ja [[vananemine|vananemise]] suunas. (lk 125)

* [Rahel:] "Head inimesed jäävadki kogu eluks üksikuks. Halvad tormavad ühest abielust teise, aga tegelikult on nad ikkagi [[üksindus|üksinda]]." (lk 127)

:"Nüüd jood kultuurselt, teeklaasist[[teeklaas]]ist. Sinu [[kultuur]] ongi selline."

:"Elevandile on palju, aga temale mitte," vastas Henna ja teinegi [[unerohi|unerohutablett]] sulpsas viina sisse. (lk 146)

* "Aga meil ei olegi ju erilist tselluliiti[[tselluliit]]i," avastas Rahel, "nagu tänapäeva noortel," ning uuris oma ja teiste reisi. "Ei ole jah," kinnitasid kõik, "ainult kõhuke teeb muret." Henna lisas kokkuvõtlikult: "Muidugi ei ole, sest meie ei ole nooruses joonud pepsit, pole söönud popkorni ega hamburgereid, meie toidus ei olnud säilitusaineid. Kasvasime puhta liha, leiva, saia, piima peal üles, magusatki saime jaokaupa. Oleme küll vormikad, see on naisterahva vananemisega kaasnev bioloogiline nähtus. Olete tähele pannud, et karvad kasvavad sinna, kus neid varem polnud. Jällegi bioloogiline nähtus. Meie organism ei tooda enam hormoone. Vaat nii on lood, kallid klassiõed." (lk 155)