Ursula Ullrich: erinevus redaktsioonide vahel

* "Kui meil õnne on," ütleb [[metsavaht]], "näeme siin ligidal kaljuplatool pantrit. Tal meeldib oma nahka esimeste päikesekiirte käes soojendada." Liigume läbi džungli nii vaikselt kui võimalik. Sellest hoolimata on vähe lootust täpilist röövkassi kohata. Tal on terav [[kuulmine]], ja tundlik [[nina]], millega ta saaki juba väga kaugelt haistab, reedab talle meie lähenemise. [[Leopard]]i pole raske fotografeerida mitte sellepärast, et see kiskja võib inimesele kallale tungida, vaid et ta põgeneb enne, kui me teda üldse näha saame. Tiiger ja leopard on arad loomad ja võimaluse korral kaovad nad inimese teelt, kusjuures karjana elavad ja jahikeelualadel turistidega harjunud [[lõvi]]d inimesi enam vaenlasteks ei pea ning neile üldse mingit tähelepanu ei osuta. Kahjuks on leopard päikesevanni džunglist väljaulatuval paljal gneisskaljul juba lõpetanud. Seda tõendab värske must väljaheide, mille ta on suurele kivile maha jätnud nagu [[visiitkaart|visiitkaardi]]. Võib-olla on ta joogikohta läinud, võib-olla puhkab meie pilgu eest varjatult kusagil puuokste all. (lk 92)

* Kaljude pealiskiht on aastasadade jooksul niiskuse ja põletava kuumuse toimel pragunenud ning eraldub õhukeste koorikutena. Hiiglase hall selg on üleni korpas, nagu oleks teda tabanud mingi haigus. Mõnesse kohta on vihm kivisse vaondeid ja auke õõnestanud. Neisse kogunev vesi läheb päikese käes soojaks. Need väikesed veekogud, mida on näha ümberringi igas kõrguses, on ainsad rohelised laigud mäel, kuhu ei saa kinnituda puu, põõsas ega rohukõrreke. Lombid on kaetud lopsakalt kasvavate veetaimedega, mille <!--//-->vahelt piiluvad välja [[konn]]ade kollased silmad. Loodus ei lase käest ühtegi juhust, et oma lastele elamisvõimalusi luua. (lk 92-93)

* Oleme pettunud, kui jõuame suurte vanade puude varjust ootamatult valguse kätte. Ilusate templite asemel, mis oleksid Valgustatu kujule vääriliseks raamiks, näeme kirevat laadasaginat. Piduliku [[vaikus]]e asemel võtab meid vastu raadiomuusika ja vanade [[grammofon]]ide plärin. Muusikažanrides pole ma eriti kodus ega julge seepärast öelda, kas see on ilmalik või kiriklik muusika. Aga sadade elektrilampide säras, müüa pakutavate värviliste piltide ja helidest üle kostva, pikkadele laudadele laotatud ja osavalt arranžeeritud ohvriande reklaamivate kaubitsejate laadakisa taustal mõjub see muusika küll kõige vähem pühalikuna. Templid on pisikesed ja ehitatud nii tihedasti kõrvuti nagu kabiinid. Kui sisseastuvad usklikud eesriide kõrvale lükkavad, näeme ülekullatud Buddha kuju. Ta silmad on kadunud laugude taha. Kitsahuuleline suu naeratab. Lastele, kes tulid koos oma vanematega, on templiskäimine lausa pidu. Hele [[valgus]], mis teeb ööst päeva, on neile suureks elamuseks, sest kodus istutakse kõige paremal juhul vaid petrooleumilambi valgel. Peale selle on siin suhkrupagarid oma poed lahti löönud. (lk 99)

* Valgusega üleujutatud väljaku lõpus seisab tempel, kus kõrvuti Buddhaga austatakse ka tähtsamaid hinduismi jumalaid. See tõmbab suurema osa usklikke enda juurde. Noored poisid tassivad kohale kookospähkleid ja löövad neid vastu raudvõresid puruks. Killud lendavad igasse külge laiali ja paljad jalad sõtkuvad need kohe teetolmu. Piim tilgub resti all olevasse auku. Ilmselt pakub alaealistele lõbu sel kombel oma jõudu proovida, ja kes pähklit kohe esimese löögiga katki ei saa, langeb teiste pilke alla. Et poisid viivuks peopesad näo ees kokku panevad, siis on "spordivõistlused" ka jumala teenimisega kooskõlas. Ja keegi ei või öelda, kas issandale annetatakse lihaste pingutus, kõva pauk või pähklist väljavoolav piim. Nad peavad kinni vanast [[traditsioon]]ist ja sel juhul ei juurdle keegi asja olemuse üle. (lk 99)