Elevant: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
14. rida:
* "Appi, appi!" karjatas Notsu. "Elevants, kohutav Elevants!" Ja ta [[põgenemine|põgenes]] [[auk|augu]] juurest nii kähku kui jalad võtsid, ise aina kisades: "Appi, appi! Ko-hu-ut... E-e-le-vants... E-ehutav Kolevants!"
** [[A. A. Milne]], "Karupoeg Puhh". Tõlkinud [[Valter Rummel]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 51
* NOTSU (''üllatunult''): Oo, tere! Ah et mis see on või? See on minu tehtud [[Lõks]] ja ma ootan, et Elevants siia sisse lendaks.
34. rida ⟶ 35. rida:
:Lõpuks olid nad küsinud õpetaja Sakariase käest, ja tema ütles, et elevant on väiksem kui autobuss ja tükk maad suurem kui hobune.
* [[Ole Lund Kirkegaard]], "Albert". Tõlkinud Lia Eller. Tallinn: Tiritamm, 1998, lk 40
* Tema [Suure A'Tuini] seljal seisavad Berilia, Tubul, Suur T'Phon ja Jerakeen - neli hiigelelevanti, kelle õlgadele toetub maailmaketas. Nende ümber tiirlevad keerulistel [[orbiit]]idel pisike [[päike]] ja [[kuu]], et [[aastaaeg]]ade vaheldumist esile kutsuda, kuid ilmselt mitte kusagil mujal [[multiversum]]is pole elevandil vaja teinekord [[jalg]]a kergitada, et päikest mööda lasta.
** [[Terry Pratchett]], Stephen Briggs, "Kettamaailma teejuht". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Tallinn: Varrak, 2004, lk 41
* ''Öeldakse'', et palju [[aasta]]id tagasi, kui see [[maailm]] veel noor oli, kihutas viies elevant kriisates ja tuututades läbi atmosfääri ning maandus nii raskelt, et lõhestas mandreid ja kergitas üles [[mägi|mägesid]].
:Keegi ei näinud tema maandumist, ja sellega seoses kerkib üles huvitav [[filosoofia|filosoofiline]] küsimus: kui miljonite tonnide raskune vihane elevant kukerpallitades [[taevas]]t alla sajab ja keegi seda ei kuule, kas ta siis - filosoofilises mõttes - ''tekitab'' mingit heli?
* Terry Pratchett, "Viies elevant". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Tallinn: Varrak, 2006, lk 5
* Jah, aga kui sind laiaks litsutakse, on asi [[nali|naljast]] muidugi kaugel, olgu see pealegi su lemmikelevant.
** [[Vikram Seth]], "Tasavägine muusika". Tõlkinud [[Anne Lange]]. Tallinn: Tänapäev, 2001, lk 390
* Igal elevandil on oma individuaalsed võimed, mida mahaut on tähele pannud ja edasi arendanud. Üks loomadest on suutnud kahel jalal käimise ära õppida. On imekspandav, et tagajalgade luud 50-tsentnerilisele koormusele üldse vastu peavad, sest loodus pole ju nende ehituses seda ette näinud, et nad [[tsirkus]]es esinema peavad, ja vabas looduses ei tuleks ühelgi elevandil pähe kahel jalal läbi džungli kõndida, Teine teeb "kätelseisu". Kasutades lonti toena nagu viiendat jalga, kannab ta raskuse esijalgadele, kusjuures tagajalad sirutuvad taeva poole nagu murtud sambad. Võlutult jälgib mitu tuhat silmapaari ebaharilikke kunsttükke. Vähestel tseilonlastel on õnnestunud näha paksunahalisi nende loomulikus keskkonnas. Neile on elevant niisama eksootiline ja kütkestav nagu Euroopa loomaaedade külastajale. Nad teavad küll, et elevanti võib töötama õpetada ja et igal aastal vanas kuningalinnas Kandys toimuvatel pidulikel rongkäikudel on neil väga tähtis osa, aga näha neid võimlemas ja tantsimas, väntorelit mängimas ja timpaneid tagumas — see viib rahvahulga lausa vaimustusse. (lk 17)
* Võrreldes sõiduelevandiga on [[auto]] <!--//-->äärmiselt ebatäiuslik liiklusvahend. Neile omase rahuga ronivad loomad üle järskude mägede, millest ükski sõiduriist jagu ei saa, ja libistavad end alla nõlvakutelt, kust autod igal juhul uperkuuti lendaksid. Nad liiguvad kindlalt nii soodes kui kõige tihedamas džunglis. Vaevata sumpavad nad läbi vee voogude, ja kui nad ujuvad, siis kiigub lai sadul ratsutajaga nagu väike parv vee alla kadunud selja kohal. Väike peatus keset jõge ei anna põhjust muretsemiseks. See on vaid puhkepaus, mil elevant paar londitäit vett avatud suhu pritsib, et siis jälle rahulikult ja kindlalt mahaudi poolt kättenäidatud suunas edasi astuda. (lk 78-79)
* Jõuame väikesesse akaatsiasallu. Loogeldes kulgeb punane liivane tee läbi džungli. Äkki ilmub teekäänaku tagant auto ette elevant. Madalate puude taustal mõjub ta lausa hiiglasena. Loom on pikkade jalgade ja saleda kehaga. Oma kitsa koljuluu tõttu on ta nagu ilusam kui meile juba tuntud assami elevandid. Vähimalgi määral ärevust ilmutamata astub ta meile vastu. Elevandi ilmumine kutsub otsekohe esile terve rea hästi kätteõpitud toiminguid. Wolfgang mõõdab valgust ja haarab värvifilmiga kaamera, millele ma olen ette keeranud teleobjektiivi. Juht peatab auto. Wolfgang avab ukse ja kallutab end välja, et aeglaselt, kuid pidevalt lähenevat elevanti filmile võluda. Aga mis see siis on? Selle asemel et rahulikult seisma jääda, pöörab juht auto risti keset sõiduteed. Ei, ta püüab seda kitsal teel koguni ümber pöörata. Hakkan juhti elevandi ohutuses veenma, palun, ähvardan — miski ei aita, ta ei võta mu sõnu kuuldagi. Wolfgang üritab siiski fotografeerida. Ta on vihane ara mehe peale, kelle pärast läheb kaduma nii soodne võimalus. Aga juba on tseilonlane auto ümber pööranud ja kihutab täie hooga tuldud teed tagasi. Läbi akna näeme, kuidas need ilusad loomad teelt kõrvale pööravad ja džunglisse kaovad. Pärast pöörast kihutamist umbes 100 m peab juht auto kinni, pühib laubalt higi, niisutab kuivanud huuli, hingab kergendatult ja pöörab meie poole alandliku, hirmust kahvatuks tõmbunud näo. "''I am sorry'', mu närvid ütlesid üles," vabandab ta. "Aga saage aru, ma ei ole veel iialgi näinud metselevante." Wolfgang patsutab mehele õlale ja pakub talle sigaretti. Juhi rõhutud olek kaob ja nüüd naerab ta juba ise enese üle. (lk 79)
** [[Ursula Ullrich|Ursula]] ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973
==Luule==
| |||