Ursula Ullrich: erinevus redaktsioonide vahel

* Kui [[Ernst Haeckel]] 1882. aastal Lankas ringi reisis, kohtus ta Tseiloni loomariigi esindajatega kõigepealt Colombo kesklinnas. Tol ajal oli Fordi lühikestel tänavatel poode, kus müüdi papagoisid, viljatuvisid, roomajaid, hirvi, ja ahve, niisama arvukalt nagu tänapäeval suveniirikioskeid. Eraviisiline loomadega kauplemine on nüüd kadunud. Zoopargid tellivad endile loomi kodu- ja välismaal asuvate nimekate firmade kaudu. Ja ka tänapäeva [[turist]]ile, kes isegi oma lühikese puhkeaja "elamusi" kolmandal kontinendil laseb korraldada äriosaval mänedžeril, on elus loom [[suveniir]]ina liiga tülikaks koormaks.

:[[Loom]]adele on see ainult õnneks, sest linnud, roomajad ja ahvid, kelle ostjatel oii õnnestunud saada veterinaartõend, väljaveoluba ning leida ka transpordivõimalus, surevad sageli juba reisi ajal. Kui neil õnnestub aga lõpuks siiski sihtkohta jõuda, siis kannatavad nad oma uue. Omaniku ebaõige hoolduse all, kuna too ainult harva on tõeline loomaarmastaja. Eksootilise külalisega on ta enesele vaid elusa [[trofee]] majja toonud, ja kui kõik sõbrad ja tuttavad on iseäralikku olendit küllalt imetlenud, kaob ta kujutletud [[loomaarmastus]]. (lk 9)

* Arvukalt on väikestel tänavatel [[juveelipood]]e. Nende kaubarohkus oleks isegi imedega harjunud [[Aladdin]]i hämmastama pannud. Nõiduse väeta täidavad siin karbikesi ja kastikesi rubiinid, smaragdid, briljandid, ametüstid, topaasid, safiirid, kuukivid, tiigrisilmad ja pärlid, kriitvalgest kuni soeroosani. Neid mitme värvilisi kive vaadates jääb mu süda külmaks. Ma ei suuda aru saada, miks raiskavad inimesed terveid varandusi, et neid endale saada. Alles siis, kui kullassepp nad kunstipäraseks ehteks on töödelnud, kui nad pole enam [[kivi]]d, vaid kaunistused, pääseb mõjule nende tegelik [[ilu]]. Kui nad on asetatud sametpolstrile sõrmusekivina, on mõistetav ka hind, mille [[juveliir]] ruupiates nimetab. Lanka, sa [[kalliskivi]]de saar, mind rõõmustavad küll rohkem sinu [[džunglid]] kui su [[aaretekambrid]]! (lk 10)

* Maal, kus on tähelepanelikud [[lehelugeja]]d, on headel suhetel [[ajakirjandus]]ega hindamatu väärtus. Ajakirjandus on võimsaim sidevahend ja selle kasutaja võib loota, et teda kuuldakse ka kõige kaugemates külades. Ajalehe[[reporter]]id on ebahariliku puhtes eriti vastuvõtlikud. Nendele on seegi juba [[sensatsioon]], et Tseilonile tuleb zoopargi direktor Saksa DV-st metsloomi vaatama, — ja ilma relvadeta, kaasas ainult kaamerad ja märkmikud ning saatjaks naine, kes on kord oma korteris [[šimpans]]e kasvatanud. (lk 11)

* Dehiwala on Kagu-Aasia loomaaedade hulgas tõeline aare. Taimed, mis meie kodumaa [[botaanikaaed]]ade köetud klaasmajades vaid suurte kulutuste hinnaga kasvavad ja arenevad, lokkavad siin, Colombo kasvuhoonekliimas, kõige täiuslikumas [[mitmekesisus]]es. [[Botaanik]]ule oleks jalutuskäik läbi pargi lausa meelierutav ekskursioon. Ta ei saaks rahu enne, kui on kindlaks teinud taimede sugulussidemed ja leidnud nende nimed. Kõik see, mida ta teab ainult raamatute kaudu ja mida ükski Euroopa botaanikaaed talle pakkuda ei suuda, seisab korraga ta ees troopilise taimestiku kogu mitmekesisuses. Ta näeb kõrgeid sihvakaid palme ja võimsaid ürgmetsapuid, mille tugijuurte niššides võiks mitu perekonda piknikku pidada. Ta näeb taimede sõbralikku ja vaenulikku kooselu, toredaid orhideesid, mis oma elupaiga puude oksaharude vahele on seadnud, näeb peeni kahjutuid väätkasve, mis toetuvad puutüvele, püüeldes valguse poole, ja laastava jõuga [[parasiit]]e, mis lakkamatu, raudse haardega tapavad kõige tugevamaid ürgmetsahiiglasi. Tunnen nimepidi väga väheseid taimi. Ja needki, mida ma tunnen, teevad mind rahulolematuks. Mis tähtsust sel on, et kodus mu [[filodender]] saab uue võrse, kui ta siin katab paljast puutüve otsekui paks mantel. Ja kas mul on põhjust uhkust tunda, et mu [[kummipuu]] on hästi kasvanud. Siin on ta võimas ja tugev puu. Ja [[orhidee]]d, mille kasvatamine meie korteris nii palju hoolt nõuab, õitsevad siin imelises toreduses. Võime neid imetleda ilma külgeriputatud [[hinnasilt|hinnasildita]], mis näitaks nende väärtust või [[kättesaamatus]]t. (lk 12)

* Tiigrite lastetoas on eineaeg. Paksud triibulised tiigripojad suruvad end vastu ema kõhtu, haaravad nisa lõuakeste vahele ja hoiavad sellest kõvasti kinni. Kui toitev vedelik ei voola suhu küllalt kiiresti, toovad nad kuuldavale rahulolematuid häälitsusi, tonksavad ninaga vastu kõhtu ja patsutavad seda oma pehmete käpakestega. Ematiiger lamab külili. Päikeselaigud tantsivad ta kaunimustrilisel seljal. Ta on täiesti lõdvestunud. Silmad pilguvad uniselt. Pojad võitlevad nisa pärast, nagu oleks see jahisaak. Nad sikutavad, sõtkuvad ja rebivad, aga emal ei näi sugugi valus olevat. Mõnusalt veeretab ta enese selili. Väikesed rullivad end üksteisest üle. Ainult üks hoiab nisa tugevasti suus, teised peavad selle uuesti kinni püüdma. Varsti on neil kõhud täis. Pole enam seda temperamenti, mida väikesed loomad imemise ajal näitasid. Väsimus võtab võimust. Ema külje all puhkavad nad end välja. Tiiger lamab kõhuli. Nüüd pöörab ta ennast poja poole, kes on ta peale kõige lähemal, ja hakkab selle selga lakkuma. Tugev keel kõigutab pisipoissi edasi-tagasi. Lõpuks kukub tiigripoeg pikali ja teeb katset karmivõitu õrnuse käest pääseda. Ema püüab ta oma pehme käpaga kiiresti kinni ja veeretab tagasi. Hoolikalt lõpetab ta massaaži, mis ei tee mitte ainult karva ilusaks, vaid ergutab ka soolte tegevust. Ta pöörab end rahulikult magavate poegade poole, on aga liiga väsinud, et ka teisi üle lakkuda. Laisalt vajub ta külili ja sirutab kõik neli jalga välja. Ta pehme valge kõhualune läigib päikese käes. (lk 13)

* Lechwe veehoidlate alal valitseb pulmameeleolu. Igatahes on sellest haaratud sokk, kes väsimatu innuga jälitab emaslooma. Ta ei aja teda taga, vaid käib lihtsalt järel. Nagu on kombeks mitmetel [[antiloop|antiloobiliikidel]], annab ta oma ihast märku, müksides emaslooma esijalaga. Too ei tee sellest välja. Ta ei pane kosilast tähelegi. Või on see ligipääsmatus väljakutseks? Niipea kui emasloom seisma jääb, nuusutab sokk ta saba ümbrust ja püüab talle selga hüpata. Emasloom ei lase seda sündida ning hakkab jälle ringi vantsima, armuvalus sokk järel. (lk 14)

* Direktori bangalo asub selle inimkätega hästi hooldatud troopikaparadiisi keskel. Tema [[aed]] moodustab sellest ühe osa. Väikese basseini veepinnal on puhkenud [[lootos]]lillede õietähed. Ilusad, budistidele pühade taimede viljaalged sarnanevad kõige kaunima kastekannusõelaga. Orhideed ehivad verandat ja lokkavad muinasjutulises külluses vanadel <!--//-->puudel maja ees. Templilillede magus ja uimastav lõhn täidab aeda. Usklikud nopivad nende õisi ja ohverdavad jumalatele, et neid selle imepärase [[lõhn]]aga rõõmustada. (lk 14-15)

* Ühe puuhiiglase kroonist tõuseb üles [[lendkoer]]te parv ja eemaldub. On kuulda vaid raskeid tiivalööke. Nagu õudsed mustad hiigellinnud kaovad nad õhtutaeva leegitsevalt punalt. Proua Alwis jälgib mu pilku ja naeratab: "Kus need vargad siis täna söömaaega peavad? Nad on meil lausa nuhtluseks. Isegi mitte toas pole [[banaan]]id nende eest kaitstud. Peame õhtul puuvilja alati hoolega luku taha panema, muidu seda järgmisel hommikul enam alles ei oleks." (lk 18)

* Koos lendkoerte ilmumisega <!--//-->muutuvad ka [[sääsed]] julgemaks. Nad kihavad meie ümber kiledalt ning närvesöövalt pinisedes ja lasevad siis inimverel hea maitsta. Nahk on nende aadrilaskmisest kuplasid lausa täis. Vargsi kaovad käed laua alla, aga kratsimine paneb naha veel rohkem sügelema. Proua Alwis toob majast suitsukepikese ja paneb selle põlema. See pidavat sääsed minema peletama. Hõõguvast puust eralduvad peened suitsujoad. Need hajuvad laua kohal laiali ja levitavad teravat lõhna. Ilmselt on see sääskedele meeldiv, sest nad ei kao, vaid neid koguneb üha rohkem. Kui me poole tunni pärast hüvasti jätame, näevad mu paljad jalad välja, nagu oleksin läbi nõgeste kahlanud. (lk 18-19)

* Lasteaiast aspirantuurini on haridus tasuta. Sellega on seletatav kirjaoskamatute võrdlemisi madal protsent. Kui Indias on ühe lapse koolitamine võimalik ainult vanemate suurte ohvrite hinnaga ning seetõttu 80% elanikkonnast ei oska lugeda ega kirju<!--//-->tada, siis Tseilonil saab 80% elanikkonnast alghariduse. Saarel on ühtekokku umbes 7600 inglise, tamili ja singaleesi õppekeelega kooli, sealhulgas arvukalt vaimulikke koole. Uue kooliseaduse kehtestamiseni 1960. aastal said katoliiklikud koolid kõige kõrgemat riiklikku toetust, kuigi ristiusku tunnistab enam kui 10 miljonist tseilonlasest ainult 9%. Praegu toetab riik kõiki koole võrdselt, sõltumata õpilaste religioossest kuuluvusest. (lk 21-22)

* Siis algab laste õpetamine tingimustes, milliseid Euroopas ei suudaks ette kujutada. Kuid mitte ükski õpihimuline ei lase end kõrval istuvast ja teise õppeainega tegelevast klassist või meie olemasolust segada. Pilk on suunatud ette ja kogu tähelepanu koondunud õpetajale. Veel raskem on olukord mõnedes maakoolides, kus niisama suurt hulka lapsi õpetab üksainus õpetaja. Ja tõesti ei tea, kes väärib rohkem imetlust, kas vanemad, kes on lastes sõnakuulmist kasvatanud, õpetajad, kes õppetööd nii huvitavaks muuta oskavad, et distsipliini ei rikuta, või lapsed, kes hoiavad distsipliini kõigi ahvatluste kiuste. (lk 22)

* Wipulasara pakub meile tseilonipärast [[hommikueine]]t, mis on serveeritud madalale lauakesele. Joome teed kookosõiemeega, sööme võiga kaetud plaatleiba ja värskendame end suurepärase [[puuvili|puuviljaga]], mis valmib Tseiloni taeva päikese all: magusad ja mahlakad, kollase viljalihaga ananassid, pähklimaitsega banaanid ja kahvatu<!--//-->oranžid, suurte ploomide kujulised [[mango]]d, mille maitse meenutab maasikat, ananassi, üleküpsenud virsikut ja — petrooleumi ning mida ma kõigile teistele puuviljadele eelistan. Peale selle on siin veel mingi kookosest valmistatud omapärase maitsega meeleib ja hulk [[vürts]]e, mis annavad pärast sööki suule meeldiva lõhna. (lk 23-24)

* Iga kuu [[täiskuu]] ajal tulevad ümbruskonna budistid kloostri juurde kokku, et munkade ja preestritega, oma usuõpetajatega, pühi pidada. Kui Siddhartha Gautama rohkem kui kaks ja pool tuhat aastat tagasi ühel täiskuuööl iidse [[viigipuu]] all istus, valgustati teda ja temast sai Buddha. Sellest ajast peetakse täiskuuöid kõige, suurema "vaimse ärkamise" ajaks, mil õppevestlused on niisama vajalikud nagu [[meditatsioon]]. (lk 25)

* Kuigi taevasse on juba tõusnud valge lame kuuketas, mis heidab piimjat valgust üle rahuliku maa, üle elumajade pruunide lamedate katuste, kastemärgade aasade ja kõrgete palmide aeglaselt pendeldavatele lehvikutele, istuvad külalised ikka veel liikumatus mõtiskluses. Inimesi [[taassünd|taassünni]] needusest vabastada ja neile [[nirvaana]]sse teed juhatada tahtnud Valgustatu ning oma kaasaegseid uut moodi elama õpetanud reaalse inimese Siddhartha Gautaina mälestussamba ees põleb palju väikesi [[õlilamp]]e. Leegid lampides hubisevad rahutult ning heidavad pühamu seintele fantastilisi varje. Nad valgustavad närtsinud [[õis]]i, riknenud puuvilja ja kuivanud [[riis]]i. Saare troopiline kliima on [[ohvriand|ohvriannid]] inetuks muutnud. Miks üldse asetatakse Buddha kuju ette ohvriande, annetatakse sellele, keda ta vahetu järelpõlv austas mitte kui jumalat, prohvetit või religiooni loojat, vaid ainult kui tarka õpetajat, filosoofi ning seega ka kui oma käskijat?<!--//-->

:"Neid ei tule pidada ohvriandideks," selgitab reverend Wipulasara. "Niisama vähe on ka Buddha kujutis [[pühapilt]]. Buddha kujutised on tehtud inimeste jaoks, kes vajavad näitlikke esemeid, et mitte unustada elavat Buddhat ja ta õpetust endale eeskujuks võtta. Ja piltidele tuuakse kinke, mis oleksid Valgustatut rõõmustanud ta eluajal: lõhnavaid lilli ning riisi ja puuvilja, et ta ei peaks tühja kõhtu kannatama, ja [[beetel|beetlit]], et ta saaks suud värskendada. Annetajate [[fantaasia]] ei pruugi seejuures suurem olla kui nendel inimestel, kes surnute [[haud]]adele lilli asetavad ja nendel mõnikord küünlaid põletavad." (lk 26-27)

:Buddha oli üks oma aja väljapaistvamaid inimesi. Tema nime kandvatele järgijatele oli ja on ta kõigi aegade austusväärseim isik. Meie ees on Buddha kõned mitmetes köidetes, tõlgituna paljudesse keeltesse. Olgugi et ta prints Siddhartha Gautamana sai põhjaliku hariduse ja et teda tutvustati loomulikult ka kirjakunstiga, ei jätnud ta enesest midagi kirjalikku maha. Buddha poolt öeldu on suurema või väiksema täpsusega edasi andnud ta õpilased. Buddha mõju seisnes tema sõnas, väljaöeldud, elavas sõnas, mida ta oskas kohandada kuulajate mõistmisvõimega. Budistlik kleerus Tseilonil kannab hoolt, et suure õpetaja sõnad ei vananeks. Nii nagu preestrid ettenägelikult ja targalt soodustasid maa vabastamist võõra võimu alt, peavad nad ka oma kohuseks diskuteerida kogukonnaga täiskuuööl mitte ainult usuliste, vaid ka poliitiliste ja sotsiaalsete küsimuste üle ning nõu ja jõuga ühiskonna teenimisele kaasa aidata. (lk 28)

* Kalutaras, tumedaveelise Kala Ganga jõe suudmes asuvas linnas kasutame võimalust külastada buda usu templit, mille ees käivad usklikud hardalt palvetamas. [[Tempel]] on ümbritsetud kõrge, valgeks lubjatud müüriga ja koosneb kogukast kuppelhoonest reliikviahoidlaga ning sellest eraldi ehitatud templisaalist, kus asub Buddha kuju. Jätame kingad ukse taha, nagu nõuab komme, ja jookseme sukis läbi pahkluuni ulatuva liiva üle templiõue. Tunneme end selles vaikses paigas kutsumata külalistena. Meil on piinlik kaasasolevate [[fotoaparaat]]ide pärast ning soov siin fotografeerida näib. üldse kohatu, kuid kartus solvata palvetajate usulisi tundeid osutub siiski asjatuks. Ümberringi näeme ainult sõbralikult naeratavaid nägusid. Tseiloni budistid täidavad oma religioosseid kohustusi nii loomulikult ja enesestmõistetavalt, nagu teeksid nad oma tavalist tööd. [[Jumalateenistus]] kuulub nende igapäevaste toimingute hulka ja ohvriande maha asetades või palvet lugedes ei mana nad näole pühalik-tõsist ilmet. (lk 31)

* Valgusega üleujutatud väljaku lõpus seisab tempel, kus kõrvuti Buddhaga austatakse ka tähtsamaid hinduismi jumalaid. See tõmbab suurema osa usklikke enda juurde. Noored poisid tassivad kohale kookospähkleid ja löövad neid vastu raudvõresid puruks. Killud lendavad igasse külge laiali ja paljad jalad sõtkuvad need kohe teetolmu. Piim tilgub resti all olevasse auku. Ilmselt pakub alaealistele lõbu sel kombel oma jõudu proovida, ja kes pähklit kohe esimese löögiga katki ei saa, langeb teiste pilke alla. Et poisid viivuks peopesad näo ees kokku panevad, siis on "spordivõistlused" ka jumala teenimisega kooskõlas. Ja keegi ei või öelda, kas issandale annetatakse lihaste pingutus, kõva pauk või pähklist väljavoolav piim. Nad peavad kinni vanast [[traditsioon]]ist ja sel juhul ei juurdle keegi asja olemuse üle. (lk 99)

* Meie autojuht on kadunud rahva hulka. Kõik ta mõtted on koondatud vaid sellele, et täita oma naise palvet — panna ohvrianniks määratud siidrätik kuhugi hästi nähtavale kohale. Kulub üle tunni, enne kui me ta jälle üles leiame. Palverändurite juurdevool ei lakka. Lastel on käes õhupallid ja ilusad tuulerattad. Maas vedelevad puruks sõtkutud lilleõied ja kirjud paberitükid. Eredatest lampidest valgustatud tänaval hõljub pilvena peen tolm. Pühalikkust leiame jälle alles seal, kus pole valgust ega lärmi, seal, kus vanad puud heidavad tumedaid varje, kus on kuulda tsikaadide laulu ja vaikses jõevees peegeldub kahvatu kuu. (lk 100)