Ükskõiksus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
1. rida:
 
==Proosa==
 
* "Ma mõtlesin ümber. Ma ei taha enam, et te minust [[raamat]]u kirjutaksite," ütlesin ma järsku. "Ma ei taha, et teised loeksid, mida ma teinud olen. Ma ei häbene ega midagi, aga ma lihtsalt ei taha kuulsaks saada. Mulle ei meeldiks [[autogramm]]e jagada. Ma lausa vihkaksin seda. Ma pääsen ju siit kunagi välja ka, kas teate. Ja siis ei saaks ma enam iialgi [[rahu]]. Ma olen seda näinud. Filmides ja puha. Oleksin siis ju nagu mingi faking [[Tanel Padar]] või... eeee... mis ta nimi oligi... mingi... [[Dave Benton]]. Noh, teate küll, need, kes kunagi ammustel aegadel [[Eurovisioon]]il käisid. Nad olid nii faking kuulsad, et isegi [[Edgar Savisaar|Savisaarest]] ja [[Arnold Rüütel|Rüütlist]] kirjutati tol ajal lehtedes vähem kui neist. Mina ei tahaks midagi sellist. Ausõna. Ma vihkan autogrammide andmist ja muud säänest kuulsusega kaasas käivat jura. Võtame näiteks selle paganama [[Michael Jackson]]i. No kammooon... hm... tegelikult ärme ikka teda võta... ta on suht mõttetu lontrus mu meelest... võtame hoopis [[Leonardo DiCaprio]]. Pool maailma armastab teda ja pool maailma vihkab. See on naljakas. Inimesed ei suuda ära otsustada, kas ta on siis lõppude lõpuks maailma parim [[näitleja]] ja tõeline [[geenius]] või lihtsalt üks õnnestunud näolapiga nolk, kes tahtis natuke [[eputamine|eputada]]. Kurat, ega mina ka ei tea. Ja mul on täiesti [[pohhui]] kah. See ongi minu arust kõige hullem, kui inimestel on sinust täiesti pohhui. Kui nad sind ei tea ja neil on sust pohhui, siis polegi asi veel nii masendav, onju? Aga kui sa oled mingi faking [[kuulsus]] ja puha ja neil on sust ikka täiesti pohhui. Vot seda ma ei seedi. Ei. Ma ei taha ikka seda raamatut." (lk 4)
* [[Elu]] esimene rekvisiit on ükskõiksus [[pühak]]ute ja [[profaan]]ide [[kiitus]]e ning [[laitus]]e vastu ja külmavereline [[tutvus]] [[surm]]aga.
** [[Diana Leesalu]], "2 grammi hämaruseni", 2005
** [[Johann Gottfried Seume]], "Apokrüüfid". Tõlkinud Krista Räni. [[LR]] 2005, nr 13-14, lk 27
 
 
* Ainult ühel juhul ei paku [[abielu]] abikaasadele mingit lõbu - nimelt täieliku ükskõiksuse olukorras. Kuna paljud mu lugejad loodetavasti teavad, kui lõpmatult meeldiv on armastatud inimesele rõõmu valmistada, siis - nagu ma kardan, on mõned vähesed ehk kogenud, millist naudingut pakub [[viha]]tud inimese piinamine.
** [[ Henry Fielding]], "[[Tom Jones]]", II raamat, VII peatükk. Tõlkinud [[Valda Raud]].
 
 
* Ilma et nad sõnagi oleksid vahetanud, tunneb Franz, et talle on vastumeelne see poiss, ta pilkav jahedus, mis Franzi tavaliselt lõbustas. Talle on vastumeelne lamburi [[ükskõiksus]], juba ette on talle vastumeelne nende inimeste ükskõiksus, kelle hulka ta peab nüüd minema [[supp]]i sööma, ja samuti on talle vastumeelne tema kohal süttivate tähtede ükskõiksus.
** [[Anna Seghers]], "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982, lk 107
 
 
* Lõpuks jõuame väikesele lagendikule, kus imetoredad [[paabulind|isapaabulinnud]] emapaabulindudele armastust avaldavad. Kella seitsme paiku hakkavad nad kosimisega pihta. Tantsuplatsile on ilmunud kaks kukke ja kolm kana. Isalinnud jooksevad rahutult edasi-tagasi, vedades taga oma pikkade seljasulgede kimpu nagu hinnalist sleppi. Emalinnud seisavad kobaras koos ega austa kumbagi rivaali ainsagi pilguga. Kiiresti ajavad kuked oma toredad sabasuled laiali ja löövad need lahti hiiglaslikuks lehvikuks. Nagu kirju sillerdav ratas laiub see linnu taga. Ja nagu aru saades, et alles päikesekiirtes avaldub nende kaunite sulgede õige sära, astuvad nad varjust valguse kätte. Milline kirgas läige ja sätendus! Uhke, metalses sinises särav rinnasulestik muudab oma värvust linnu iga liigutuse juures. Rütmiliselt kahisevad ja plaksatavad tiivad, kui paabulind oma sulestiku toredust emalinnule demonstreerib, kui ta keerleb ja pöörleb ja kauni silmmustrilise lehvikuga iga oma liikumise juures viipab, nagu kutsuks ta emalinde enese juurde. Kui eestpoolt sillerdab linnu sabaratas igas värvitoonis, siis tagantpoolt võib näha ranget vormi — värvid on kadunud, domineerib pikkade valgete sulerootsude struktuur. Väsimatult teevad tantsivad paabulinnud oma ringe. Ent kuidas nad ka ei meelita ja ahvatle ning kui oskuslikult nad ka oma ilu ei näita, pole neil publiku ees ikkagi menu. Emalinnud käituvad nii; nagu ei läheks see suurejooneline tseremoonia neile üldse korda. Aegajalt langetavad nad pea ja nokivad maast mõne terakese. Nad teesklevad täielikku ükskõiksust. Tegelikult jälgivad nad vargsi isalindude [[pulmatants]]u, mis peab neid paaritumiseks häälestama ja lõpuks seda ka teeb. Siiski ei ole emalindude külmus teeseldud. Puuduvate tunnete teesklemine on inimeste [[privileeg]]. Enamikul loomaliikidel on emaloomade ükskõiksus kaasasündinud omadus ja paaritumiseks vajalik. Nii ajavad soomusninasarvikud sageli oma elukaaslast mitu kilomeetrit taga. Jälitatavad võivad seejuures karjuda ja kõiki [[hirm]]u tundemärke ilmutada, kuid sellest hoolimata valvavad nad hoolega, et tormakas kosilane neid silmist ei kaotaks. Samuti, kuigi mitte nii temperamentselt, ajavad emasloomi taga hirved ja antiloobid. (lk 90)
** [[Ursula Ullrich|Ursula]] ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 90
 
 
* Ta teadis päris kindlasti, et kalad pole tummad, ent [[hääl]]e [[kaja]] vees tekib ja kaob samaaegselt. Nii ei jõua nende [[sõna]]d iial teise kalani, nagu ühe inimese sõnad ei jõua vahel teise inimeseni, läbides veesüldadest veel tihedamat ükskõiksuse sfääri.
** [[Nikolai Baturin]], "Kuningaonni kuningas" (1973), lk 194
 
 
 
9. rida ⟶ 27. rida:
 
 
* [Dumbledore:] [[Ükskõiksus]] ja hoolimatus teevad sageli palju rohkem kurja kui otsene vastumeelsus... /---/ Meie, võlurid, oleme oma kaasolevusi liigas kaua vääralt kohelnud ja mõnitanud ning lõikame nüüd selle vilju.
* Austeni südikatel kangelannadel kipuvad olema üsna äpardunud isad, kes kas huvipuudusest, suurest [[eneseimetlus]]est või lihtsalt elukorralduslikust [[saamatus]]est jätavad oma tütarde elu korraldamise nende endi hooleks. Ärahellitatud noorema tütrena on Emma loonud oma peas omalaadse [[nukuteater|nukuteatri]], mille juht ta ise on ja mille nukkudeks enda teadmata kõik ümberolijad. (lk 532)
** [[PilviJ. Rajamäe]]K. Rowling, "Järelsõna",Harry rmt:Potter [[Janeja Austen]],Fööniksi "[[Emma]]Ordu", tlk UrmasKrista ja Kaisa RattusKaer, 20202003, lk 531-548822
 
 
* "Ma mõtlesin ümber. Ma ei taha enam, et te minust [[raamat]]u kirjutaksite," ütlesin ma järsku. "Ma ei taha, et teised loeksid, mida ma teinud olen. Ma ei häbene ega midagi, aga ma lihtsalt ei taha kuulsaks saada. Mulle ei meeldiks [[autogramm]]e jagada. Ma lausa vihkaksin seda. Ma pääsen ju siit kunagi välja ka, kas teate. Ja siis ei saaks ma enam iialgi [[rahu]]. Ma olen seda näinud. Filmides ja puha. Oleksin siis ju nagu mingi faking [[Tanel Padar]] või... eeee... mis ta nimi oligi... mingi... [[Dave Benton]]. Noh, teate küll, need, kes kunagi ammustel aegadel [[Eurovisioon]]il käisid. Nad olid nii faking kuulsad, et isegi [[Edgar Savisaar|Savisaarest]] ja [[Arnold Rüütel|Rüütlist]] kirjutati tol ajal lehtedes vähem kui neist. Mina ei tahaks midagi sellist. Ausõna. Ma vihkan autogrammide andmist ja muud säänest kuulsusega kaasas käivat jura. Võtame näiteks selle paganama [[Michael Jackson]]i. No kammooon... hm... tegelikult ärme ikka teda võta... ta on suht mõttetu lontrus mu meelest... võtame hoopis [[Leonardo DiCaprio]]. Pool maailma armastab teda ja pool maailma vihkab. See on naljakas. Inimesed ei suuda ära otsustada, kas ta on siis lõppude lõpuks maailma parim [[näitleja]] ja tõeline [[geenius]] või lihtsalt üks õnnestunud näolapiga nolk, kes tahtis natuke [[eputamine|eputada]]. Kurat, ega mina ka ei tea. Ja mul on täiesti [[pohhui]] kah. See ongi minu arust kõige hullem, kui inimestel on sinust täiesti pohhui. Kui nad sind ei tea ja neil on sust pohhui, siis polegi asi veel nii masendav, onju? Aga kui sa oled mingi faking [[kuulsus]] ja puha ja neil on sust ikka täiesti pohhui. Vot seda ma ei seedi. Ei. Ma ei taha ikka seda raamatut." (lk 4)
* Lõpuks jõuame väikesele lagendikule, kus imetoredad [[paabulind|isapaabulinnud]] emapaabulindudele armastust avaldavad. Kella seitsme paiku hakkavad nad kosimisega pihta. Tantsuplatsile on ilmunud kaks kukke ja kolm kana. Isalinnud jooksevad rahutult edasi-tagasi, vedades taga oma pikkade seljasulgede kimpu nagu hinnalist sleppi. Emalinnud seisavad kobaras koos ega austa kumbagi rivaali ainsagi pilguga. Kiiresti ajavad kuked oma toredad sabasuled laiali ja löövad need lahti hiiglaslikuks lehvikuks. Nagu kirju sillerdav ratas laiub see linnu taga. Ja nagu aru saades, et alles päikesekiirtes avaldub nende kaunite sulgede õige sära, astuvad nad varjust valguse kätte. Milline kirgas läige ja sätendus! Uhke, metalses sinises särav rinnasulestik muudab oma värvust linnu iga liigutuse juures. Rütmiliselt kahisevad ja plaksatavad tiivad, kui paabulind oma sulestiku toredust emalinnule demonstreerib, kui ta keerleb ja pöörleb ja kauni silmmustrilise lehvikuga iga oma liikumise juures viipab, nagu kutsuks ta emalinde enese juurde. Kui eestpoolt sillerdab linnu sabaratas igas värvitoonis, siis tagantpoolt võib näha ranget vormi — värvid on kadunud, domineerib pikkade valgete sulerootsude struktuur. Väsimatult teevad tantsivad paabulinnud oma ringe. Ent kuidas nad ka ei meelita ja ahvatle ning kui oskuslikult nad ka oma ilu ei näita, pole neil publiku ees ikkagi menu. Emalinnud käituvad nii; nagu ei läheks see suurejooneline tseremoonia neile üldse korda. Aegajalt langetavad nad pea ja nokivad maast mõne terakese. Nad teesklevad täielikku ükskõiksust. Tegelikult jälgivad nad vargsi isalindude [[pulmatants]]u, mis peab neid paaritumiseks häälestama ja lõpuks seda ka teeb. Siiski ei ole emalindude külmus teeseldud. Puuduvate tunnete teesklemine on inimeste [[privileeg]]. Enamikul loomaliikidel on emaloomade ükskõiksus kaasasündinud omadus ja paaritumiseks vajalik. Nii ajavad soomusninasarvikud sageli oma elukaaslast mitu kilomeetrit taga. Jälitatavad võivad seejuures karjuda ja kõiki [[hirm]]u tundemärke ilmutada, kuid sellest hoolimata valvavad nad hoolega, et tormakas kosilane neid silmist ei kaotaks. Samuti, kuigi mitte nii temperamentselt, ajavad emasloomi taga hirved ja antiloobid. (lk 90)
** [[Diana Leesalu]], "2 grammi hämaruseni", 2005
** [[Ursula Ullrich|Ursula]] ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973
 
 
 
 
* Austeni südikatel kangelannadel kipuvad olema üsna äpardunud isad, kes kas huvipuudusest, suurest [[eneseimetlus]]est või lihtsalt elukorralduslikust [[saamatus]]est jätavad oma tütarde elu korraldamise nende endi hooleks. Ärahellitatud noorema tütrena on Emma loonud oma peas omalaadse [[nukuteater|nukuteatri]], mille juht ta ise on ja mille nukkudeks enda teadmata kõik ümberolijad. (lk 532)
** [[Pilvi Rajamäe]], "Järelsõna", rmt: [[Jane Austen]], "[[Emma]]", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548
 
==Luule==