Ükskõiksus: erinevus redaktsioonide vahel

 

 

** [[Anna Seghers]], "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982, lk 107

 

* "Ma mõtlesin ümber. Ma ei taha enam, et te minust [[raamat]]u kirjutaksite," ütlesin ma järsku. "Ma ei taha, et teised loeksid, mida ma teinud olen. Ma ei häbene ega midagi, aga ma lihtsalt ei taha kuulsaks saada. Mulle ei meeldiks [[autogramm]]e jagada. Ma lausa vihkaksin seda. Ma pääsen ju siit kunagi välja ka, kas teate. Ja siis ei saaks ma enam iialgi [[rahu]]. Ma olen seda näinud. Filmides ja puha. Oleksin siis ju nagu mingi faking [[Tanel Padar]] või... eeee... mis ta nimi oligi... mingi... [[Dave Benton]]. Noh, teate küll, need, kes kunagi ammustel aegadel [[Eurovisioon]]il käisid. Nad olid nii faking kuulsad, et isegi [[Edgar Savisaar|Savisaarest]] ja [[Arnold Rüütel|Rüütlist]] kirjutati tol ajal lehtedes vähem kui neist. Mina ei tahaks midagi sellist. Ausõna. Ma vihkan autogrammide andmist ja muud säänest kuulsusega kaasas käivat jura. Võtame näiteks selle paganama [[Michael Jackson]]i. No kammooon... hm... tegelikult ärme ikka teda võta... ta on suht mõttetu lontrus mu meelest... võtame hoopis [[Leonardo DiCaprio]]. Pool maailma armastab teda ja pool maailma vihkab. See on naljakas. Inimesed ei suuda ära otsustada, kas ta on siis lõppude lõpuks maailma parim [[näitleja]] ja tõeline [[geenius]] või lihtsalt üks õnnestunud näolapiga nolk, kes tahtis natuke [[eputamine|eputada]]. Kurat, ega mina ka ei tea. Ja mul on täiesti [[pohhui]] kah. See ongi minu arust kõige hullem, kui inimestel on sinust täiesti pohhui. Kui nad sind ei tea ja neil on sust pohhui, siis polegi asi veel nii masendav, onju? Aga kui sa oled mingi faking [[kuulsus]] ja puha ja neil on sust ikka täiesti pohhui. Vot seda ma ei seedi. Ei. Ma ei taha ikka seda raamatut." (lk 4)

** [[Diana Leesalu]], "2 grammi hämaruseni", 2005