Jäätmed: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
2. rida:
==Proosa==
* Kõik tootmisprotsessid tuleb üle vaadata, et luua tooraineringlusel põhinevat mahedat majandust, mis vähendaks loodusressursside kasutamist keskkonna taluvuse tasemeni ja soodustaks sellist taastuval toorainel põhinevat majandustegevust, mille puhul loodusvara taastumine ei ole ohus. Seda, mis looduses ei lagune, ei tohi toota. Jäätmed tuleb asendada remontimise, korduvkasutamise, sekundaarse tooraine ja korrastamisega.▼
** [[Jakob von Uexküll]], "Eesti tee rohelisse tulevikku". Aulaloeng [[Tartu Ülikool]]is 6. septembril 1994. Tõlkinud Ehte Puhang. Tartu: Tartu Ülikool, 1994▼
* Igasuguse korra pealesurumise käigus, olgu vaimus või välises maailmas, teeb suhtumine kõrvaleheidetud tükkidesse ja juppidesse läbi kaks [[faas]]i. Alguses on need ilmselgelt kohatud, [[heakord|heakorrale]] ohtlikud, niisiis peetakse neid ebameeldivaks ja eemaldatakse need otsustavalt. Selles etapis on neil teatav [[identiteet]]: neid võib käsitada soovimatute osadena sellest, mille külge nad kuulusid - [[Juuksed|juustest]] või [[toit|toidust]] või [[pakkepaber]]ist. Selles faasis on nad ohtlikud: nende poolidentiteet on veel äratuntav ja nende [[kohalolek]] kahjustab selle pildi [[selgus]]t, milles nad silmariivavalt esile tõusevad. Kuid kõiki mustuseks tunnistatud füüsilisi asju ootab ees pikk [[põrmustumine|põrmustumise]], [[lahustumine|lahustumise]] ja [[mädanemine|mädanemise]] protsess. Lõpuks on igasugune identiteet kadunud, igasuguste tükkide ja juppide [[algupära]] kaob ja nad saavad osaks üldise saasta massist. Rämpsus sorimine ja püüd sealt midagi päästa on ebameeldiv sellepärast, et see tegevus taastab identiteedi. Senikaua kui puudub identiteet, on rämps [[ohutus|ohutu]]. See ei tekita isegi ähmaseid kujutluspilte, sest kuulub selgesti määratletud paika - üht või teist liiki [[prügimägi|prügimäele]]. Isegi maetud [[kuningas|kuningate]] [[luu]]d ei ärata erilist [[aukartus]]t ja mõte, et [[õhk]] on paks ammukadunud rahvaste [[koolnu]]te [[tolm]]ust, ei suuda meid kuigivõrd liigutada. Kus pole [[eristus]]i, seal pole [[roojasus]]t. (lk 274-275)▼
** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015▼
* Oleme selle ahela nii rumalalt üles ehitanud. Toodame lõputult prügi ega oska sellega midagi peale hakata. Tahaksime jõuda sinnani, et prügi ei tekikski. Et kui mingi toote funktsioon esmase tootena saab läbi, siis suudame selle toormaterjalina millekski uueks transformeerida.▼
* "Kraamilaegas!" hüüdis järsku Seenevana, kes oli naasnud äädikavabrikust, mis asus otse nende selja taga. Nii nimetasid vanaeite kõik inimesed Westhofenis, sest terve eluaeg oli ta vedanud endaga kaasas igasugust rämpsu, nii vajalikku kui ka mittevajalikku — mida iganes võis soovida — haavaplaastrit, nöörijuppe, köhakompvekke. Vanaeit hakkas oma kuivetanud käega lehvitama teisel pool teed seisva Seenevana suunas, kellega ta oma kauges nooruses oli tantsinud, ja palju ei puudunud, et oleks ka abiellunud, ning ta hambutu suu ümber ning kortsus põskedel tekkis see jubedustäratav elavus, mis on omane väga vanade inimeste naljatlustele — paratamatult kostev kondiklõbin tantsimisel. (lk 25)▼
* Looduses on ülejääk toiduks või sisendiks järgmisele. Inimene on ainuke liik, kes tekitab prügi ja koormab sellega keskkonda.▼
** [[Anna Seghers]], "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982▼
** [[Reet Aus]], intervjuu: Eleen Änilane, [https://epl.delfi.ee/artikkel/91992137/teksapukste-aus-hind-ehk-millist-taaka-me-kiirmoeteksadega-seljas-kanname "Teksapükste aus hind ehk millist taaka me kiirmoeteksadega seljas kanname"] EPL, 17.12.2020▼
14. rida:
:"Pole midagi," pomises Yossarian mehaaniliselt, liiga vaikselt, et teda kuulda olnuks. "Pole midagi." Ka Yossarianil oli külm ja ta värises kontrollimatult. Ta vaatles lootusetult seda sünget saladust, mille Snowden oli kõikjale mööda räpast põrandat laotanud ja kattus üle kere kananahaga. Tema soolikates peituvat sõnumit oli lihtne lugeda. Inimene on mateeria, see oligi Snowdeni saladus. Pilla ta aknast välja ja ta kukub. Pane ta põlema ja ta põleb. Mata ta maha ja ta mädaneb, nagu igasugu muugi prügi. Ilma vaimuta on inimene prügi. See oligi Snowdeni saladus. Kõik sõltub küpsusastmest.
* [[Joseph Heller]], "Nõks-22", tlk [[Tiina Randus]], Tallinn: Tänapäev, 2020, lk 565
▲* Kõik tootmisprotsessid tuleb üle vaadata, et luua tooraineringlusel põhinevat mahedat majandust, mis vähendaks loodusressursside kasutamist keskkonna taluvuse tasemeni ja soodustaks sellist taastuval toorainel põhinevat majandustegevust, mille puhul loodusvara taastumine ei ole ohus. Seda, mis looduses ei lagune, ei tohi toota. Jäätmed tuleb asendada remontimise, korduvkasutamise, sekundaarse tooraine ja korrastamisega.
▲** [[Jakob von Uexküll]], "Eesti tee rohelisse tulevikku". Aulaloeng [[Tartu Ülikool]]is 6. septembril 1994. Tõlkinud Ehte Puhang. Tartu: Tartu Ülikool, 1994
* Suurlinnas jõuab prügi kõikjale. Peamine prügist vabanemise moodus on selle viskamine üle tara. Varem või hiljem müüb keegi selle edasi või - mis samuti võimalik - sööb ära.
** [[Terry Pratchett]], "Öövahtkond". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2008, lk 73
20. rida ⟶ 28. rida:
* Kui juba peedisalat ja kartong on korra juba kokku pandud, siis neid lahutada on väga keeruline, praktiliselt võimatu.
** Keskkonnaminister [[Siim Kiisler]], intervjuu: [[Anette Parksepp]], [https://www.err.ee/820067/reisile-prugiga-kuhu-randab-banaanikoor-parast-prugikasti-viskamist "Reisile prügiga: kuhu rändab banaanikoor pärast prügikasti viskamist?"] ERR, 17.04.2018
▲* Oleme selle ahela nii rumalalt üles ehitanud. Toodame lõputult prügi ega oska sellega midagi peale hakata. Tahaksime jõuda sinnani, et prügi ei tekikski. Et kui mingi toote funktsioon esmase tootena saab läbi, siis suudame selle toormaterjalina millekski uueks transformeerida.
▲* Looduses on ülejääk toiduks või sisendiks järgmisele. Inimene on ainuke liik, kes tekitab prügi ja koormab sellega keskkonda.
▲** [[Reet Aus]], intervjuu: Eleen Änilane, [https://epl.delfi.ee/artikkel/91992137/teksapukste-aus-hind-ehk-millist-taaka-me-kiirmoeteksadega-seljas-kanname "Teksapükste aus hind ehk millist taaka me kiirmoeteksadega seljas kanname"] EPL, 17.12.2020
29. rida ⟶ 42. rida:
:Minu prügikunsti põhiolemus seisnebki ehk selles, et muudan väheväärtusliku materjali millekski uueks, tõstan ta tavapärasest prügikategooriast väljapoole. Selliselt muudetud [[objekt]] muutub [[Mitmetähenduslikkus|mitmetähenduslikuks]], ühest küljest säilib äratuntavalt tema algupärane [[olemus]], see, milleks ta kunagi ette oli nähtud ja toodetud, teisalt loob tehtud [[kunstiteos]] loodetavalt ka ise uue [[kujund]]i.
* [[Erki Kasemets]], intervjuu: Peep Ehasalu, [https://kultuur.err.ee/1608354536/kunstnik-erki-kasemets-uksiku-asja-habrast-ilu-ma-ei-marka "Kunstnik Erki Kasemets: üksiku asja habrast ilu ma ei märka"], ERR, 30.09.2021
▲* Igasuguse korra pealesurumise käigus, olgu vaimus või välises maailmas, teeb suhtumine kõrvaleheidetud tükkidesse ja juppidesse läbi kaks [[faas]]i. Alguses on need ilmselgelt kohatud, [[heakord|heakorrale]] ohtlikud, niisiis peetakse neid ebameeldivaks ja eemaldatakse need otsustavalt. Selles etapis on neil teatav [[identiteet]]: neid võib käsitada soovimatute osadena sellest, mille külge nad kuulusid - [[Juuksed|juustest]] või [[toit|toidust]] või [[pakkepaber]]ist. Selles faasis on nad ohtlikud: nende poolidentiteet on veel äratuntav ja nende [[kohalolek]] kahjustab selle pildi [[selgus]]t, milles nad silmariivavalt esile tõusevad. Kuid kõiki mustuseks tunnistatud füüsilisi asju ootab ees pikk [[põrmustumine|põrmustumise]], [[lahustumine|lahustumise]] ja [[mädanemine|mädanemise]] protsess. Lõpuks on igasugune identiteet kadunud, igasuguste tükkide ja juppide [[algupära]] kaob ja nad saavad osaks üldise saasta massist. Rämpsus sorimine ja püüd sealt midagi päästa on ebameeldiv sellepärast, et see tegevus taastab identiteedi. Senikaua kui puudub identiteet, on rämps [[ohutus|ohutu]]. See ei tekita isegi ähmaseid kujutluspilte, sest kuulub selgesti määratletud paika - üht või teist liiki [[prügimägi|prügimäele]]. Isegi maetud [[kuningas|kuningate]] [[luu]]d ei ärata erilist [[aukartus]]t ja mõte, et [[õhk]] on paks ammukadunud rahvaste [[koolnu]]te [[tolm]]ust, ei suuda meid kuigivõrd liigutada. Kus pole [[eristus]]i, seal pole [[roojasus]]t. (lk 274-275)
▲** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015
▲* "Kraamilaegas!" hüüdis järsku Seenevana, kes oli naasnud äädikavabrikust, mis asus otse nende selja taga. Nii nimetasid vanaeite kõik inimesed Westhofenis, sest terve eluaeg oli ta vedanud endaga kaasas igasugust rämpsu, nii vajalikku kui ka mittevajalikku — mida iganes võis soovida — haavaplaastrit, nöörijuppe, köhakompvekke. Vanaeit hakkas oma kuivetanud käega lehvitama teisel pool teed seisva Seenevana suunas, kellega ta oma kauges nooruses oli tantsinud, ja palju ei puudunud, et oleks ka abiellunud, ning ta hambutu suu ümber ning kortsus põskedel tekkis see jubedustäratav elavus, mis on omane väga vanade inimeste naljatlustele — paratamatult kostev kondiklõbin tantsimisel. (lk 25)
▲** [[Anna Seghers]], "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982
==Luule==
| |||