Realism: erinevus redaktsioonide vahel

* Nii pidas [[Anton Jürgenstein|Jürgenstein]] möödunud sajandi lõpul Pärnu "Endlas" pikema kõne "Sihid ja jooned Eesti kirjanduses", mille sissejuhatavas osas püüdis iseloomustada ka oma kirjanduslikku ideaali. "Iluavaldus on siis vanade greeklaste antiikkunsti ainukene otstarbe," ütleb ta seal. "Ilus on aga ainult see, mis kõigepäält tõega kokku käib. Tõe viimne põhi seisab aga Jumalas. Greeklaste iluaime käis aga enam vormi-ilu kui sisuilu pääle." Kuid see oli kõnelejale juba siis vastuvõetamatu ja ta eelistas kirjanikus t õ e otsijat, kes "i l u kaudu h ä ä d u s e l e" viiks, nagu [[Leo Tolstoi]]. Ja edasi: "Paljas pilvede all lehviv luule, kelle jalad maha ei puutugi, ei ole meie aja maitse ega aade." Kuid teiselt poolt niisama: "Paljas [[loodus]]e ärakirjutamine ilma kõrgema mõtteta, nagu mõned "realismust" valesti mõistes teevad, ja iseäranis elu sopasemaid piltisid ülesse võtavad, ei ole ka mitte tõsise võiduse [kunsti] aade. Mõlemate sihtide ühendus, äraseletatud [[kristlus]]est [[inimesearmastus]]e seisukohast — see näitab mul siht olevat, mis ennast aegapidi, aga kindlasti, praeguse aja kirjanikkude sihtidest ja vaidlustest hiilgavalt kui kuld välja koorib" ("Linda" 1899, nr. 40).

:Siin on ajajärgu naiiv-abitus keeles väljendatud Jürgensteini kirjanduslik usutunnistus, mida ta hiljemini ainult pisut süvendas, kuid oluliselt ei muutnud. Tema ideaaliks oli ja jäi tagasihoidlik, psühholoogiliselt põhjendav ja ideeliselt arendav realism. Nagu osutas praktika, ei vastanud aga sellele ideaalile isegi meie vanarealism: kui Jürgenstein sajandi esimesil aastail küll Petersoniga võis leppida, siis olid talle [[Eduard Vilde|Vilde]] tööd enamasti ikka vastuvõetamatud. Seda keerulisemaks muutus aga seisukord uue kirjandusliku põlve tegevusele-asumisel, kellele see rahvalik ja vähenõudlik realismiteooria näis [[anakronism]]ina. (lk 217-218)